Contra -Urvaste süda

Friday, June 25, 2010

Uhtjärve jooks 2010

Pärast mitmeaastast pausi toimus viimaks 15. ümber Uhtjärve jooks.
Osalejaid oli vaid 3 võrra vähem kui eelmisel korral 2007. aastal. Seekord siis 60. Huvitav on seejuures märkida, et 2007. aasta jooksjatest oli seekord kohal vaid 20% ringis. Päris korralik „verevahetus“.
Mitu aastat probleeme tekitanud maatükist ringi jooksmiseks laskuti vanast suusahüppemäest alla orgu. See oli raja kõige raskem katsumus. „Üks orienteeruja kihutas must laskumisel mööda sellise hooga, tundus, et põrutab otse järve.“, rääkis jooksu võitja Margus Koor Võrust. Rada oli tema peakonkurentidele, orienteerujatele lausa maiuspala, läkski jupp aega, enne kui ta suutis neil eest ära joosta. Koor on neljast korrast kolmel Uhtjärve jooksu võitjana lõpetanud.
Rada oli tõesti mägine ja mudane, lõpuosas tuli joosta ka kopratammi pidi. Ilmselt ka paar kilomeetrit pikem kui seni, lõpuajad viitavad sellele samuti. Järgmiseks aastaks lubas jooksu peakorraldaja Margus Klaar Urvaste SK-st hullu orgulaskumise ära kaotada.
Võitsid niisiis võrukad Margus Koor ja Monika Irves. Oma õla oli korraldusele seekord alla pannud ka Võrumaa Spordiliit

Enda isiklik kogemus:
Sõitsin stardipaika rattaga, esimene soojendus seega tehtud. Kohapeal, järve ääres, tegin ka jooksuliigutusi, teab mis kerge tunne ei olnud, aga muretsema ka ei pannud. Või siiski – stardis vaatasin, et nii kõvad jooksjad koos, kas mul ikka kannatab nendest kellegagi võidu joosta.
Alustasin mõistlikult mõõdukal sammul, jäin isegi kümmekond meetrit viimastest maha, siis hakkasin tasapisi järgi ja ettepoolegi libisema. Mäkkeronimine läks kenasti, enesetunne oli nagu alati pärast seda tõusu. Aga varsti tuli orgulaskumine, väga järsk, püüdsin jalgadega pidurdada, käisin ikka istuli ja libisesin mõnda maad isegi niimoodi edasi, aga ka see ei paistnud väga efektiivne. Alla jõudes hakkasin vaikselt jälle sammu säädima, aga siis märkasin, et hingeldan nii nagu ma ammu pole jooksmise ajal hingeldanud. Lasin rahulikku sammu, hingamine läks pisut normaalsemaks, aga erilist puhkust ei olnud, sest pehme rada tõusis vaikselt, tapvalt vaikselt, ülespoole. Tõusukeste peal kasutasin ka kõndivat sammu. Nõiariigi tee peale välja jõudes tundsin ennast taas jooksjana ja võimelisena eesjooksjaid püüdma. Oluliselt ligemale ma siiski ei jõudnud, hoopiski boksipeatuses (Nõiariigis pakuti juua) läks üks tütarlaps veel mööda. Tema ma sain siiski juba orgu laskumisel kätte ja jätsin selja taha. Järgmiseks eesmärgiks oli silme ees tüdruk punases, Katre, kes oli must enne Nõiariigi teed mööda lipsanud. Vahe vähenes tasapisi, aga mingiks eriliseks spurdiks ma võimeline ei olnud. Oksemaitse tuli suhu, ma poleks vist siiski pidanud vett neelama joogipunktis. Pikema sirge peal olin sunnitud tõdema, et eespool enam kedagi ei näe. Pisut ehk andis jõudu juurde tuttav tee, mida mööda sai lapsepõlves tihti Uhtjärve ääres käidud. Tolleaegsete naabrite ergutuskisa andis veel rohkem jõudu, lisaks veel teadmine, et vaid paar kilomeetrit jäänud, lisas jalgadesse kergust, millega olen rohkem harjunud, kui nende vahepealsete puupakkudega. Ja nägingi viimaks kahte tüdrukut ees, mis sundis sammu veel pikemaks venitama. Eks sellest jooksust kujuneski minu jaoks üks suur naiste tagaajamine.
Ühe tütarlapse sain just enne viimast orgulaskumist kätte, mäe peal ei hakanud trügima, aga nii kui olime alla jõudnud, tulin tuulest välja ja hakkasin punast tüdrukut püüdma, vahe vähenes, kuid ka eesjooksja lisas vaikselt kiirust, lasin siis jala sirgeks ja komberdasin finiši, kus laskusin käpuli. Kommentaator Aivo veel küsis, et kas ma ainult mängin või olen tõesti nii läbi. Ütlesin selle peale, et jah, see oli tõesti raske jooks. Samas kui olin mõned minutid hinge tõmmanud, tundsin, et jalad on nii heas korras, et lubaksid veel teise tiirugi joosta. Muidugi mõista see rõõmustab, ja lähen optimistlikult vastu kuu aja pärast toimuvale Mulgi maratonile, kus loodetavasti ei pea nii järske liigutusi tegema kui Uhtjärve jooksus.

Labels: ,

Tuesday, June 22, 2010

Jaanipäeva lugu

Labels: , ,

Monday, June 21, 2010

Edukat jaanidekaadi!

Internetis on ehk liiga vähe "Mutionu peo" laulu algupäraseid sõnu. Pärit on need 1926. aasta lasteajakirjast "Päikesetar", autor Alide Dahlberg:

I
Elas metsas mutionu
kest kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö -
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha -
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi -
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, -
Uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas -
linnupere ehmatas.
XIV
„Mis sa kilkad, nõelakera!“
tõstis kuri karen kära.
Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.
XV
Riiu sekka segas karu, -
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Labels: , , ,

Sunday, June 20, 2010

Viimane lause on puänt!

Elu 21. juuni 1930
Kihutav auto Võrusoolt verise mehega
Landrat sai kälimehelt peksa.
Eile varahommikul kihutas Võrusoolt linna auto, verine mees pääl. Auto peatas prefektuuri ees ja välja komberdas mees, kellel nägu ja riided verised.
Selgus, et tulija oli keegi Landrat, kes oli teepääl, umbes Vastseliina kohal kiskuma läinud oma kälimehega mingisuguste rahaasjade pärast. Landrat ühes oma käliga oli neljapäeval linnas olnud ja tublisti napsutanud. Kojusõidul tulnud käliga sõnavahetus, mis nii kaugele läks, et käli pussi võttis ja Landratile kergeid „pisteid“ tegi. Et veri välja tuli, ei usaldanud Landrat enam koju sõita, vaid kihutas autoga linna, otsejoones prefektuuri, kust temale soovitati haiglasse minna.
Landrat palub kälimeest mitte süüdistada, kuid puss tuleks tal siiski ära võtta.

Labels: ,

Kollane uudis aastast 30

Võru Teataja 21. juuni 1930
Antsla Leopold suples naistega.
Kes ei tunne Antslas Leopoldi? – Igamees. Leopolt on ju mees, keda jatkub kõikjale, päeval ja öösel, meeste ja naiste manu.
Ja juhtuski neil päevil nii, et Leopoldil oli hirmus palav ja ta otsustas oma kuuma ihu jahutada oja jahedates voogudes. Kuid suplemiseks valis ta koha, kus parasjagu suplesid kolm kohalikku ja tuntumat keskealist prouat. Leopold oli julge, nagu ikka, ja ei häbenenud sugugi naiste juurde suplema minna. Läkski, tegi päris riidest lahti, kuigi naised karjusid, et „hei, ära tule, ära tule Leopold, ei taha meie sind, meil omalgi mehed.“
Kisa ja kära oli palju. Tuli uudishimulisigi kokku, vaatama, mis lahti, imetlema mehe julgust. Ei jäänud naistel muud üle, kui kahmata oma riidekesed sülle ja jooksta hulk maad eemale, kus siis riidesse pandi.
Leopold aga ei läinudki enam seejärele vette, tuli kaldale ja istus sääl kurva meelega mitu tundi, ajaviiteks kellatiksumist kuulatades.

Labels: , ,

Thursday, June 17, 2010

Reformikass

Labels: , ,

Ooo, see laul ka youtubeis

Labels:

Sunday, June 13, 2010

Jalgpalli reportaaž 80 aastat tagasi - muide 1930. aastal toimus ka esimene jalgpalli MM

Elu 14. juuni 1930
Möödas ta on. Möödas on meie õilsate ajarüütlite kauaoodatud säärevisaduse võistlus. Juba ajalugu annab küllaldast eeskuju, et pääle pika rahuaja tuleb verine sõda, kus lüüakse uperkuuti kõik senised tõekspidamised inimväärtusest, hinnatakse ümber ja sõtkutakse segamini kui uhmris. Pikemat aega oli õhus tunda käärimise hõngu, mis midagi head ei tõotanud. Oli karta, et haaratakse puss ja vileklopp ning läheb lahti verevalamine, ainulaadne oma metsikuselt ja julmuselt päikese all maailma sünnist siiani.
Kuid viimasel momendil tärkas meele meie uljatele ajuaristokraatidele, et oleme kultuurrahvas ja lahendame tüli kultuurselt. Lepiti kokku, et kõik säärtelihastesse koondunud ajusapi võtab vastu paljuklopitud ja kannatanud nahkkuul.
Kokkuleppe järele pidid küll kõik kloppima nahkkuuli, kuid kes peksab inimesest vana Aadama salakavaluse ja tigeduse, mis rahva poolt puha esimese inimsoo esindaja puhtasse hinge mürgitama pandud. Oli karta, et kirgede lõkkele lüües ritterite ihuliikmedki rohkesti kannatada võivad saada, seda enam et krisatsiusšide, öötööliste ja teiste siidivendade ihulehe „Jeeriko pasaune“ esinumber ähvardas kõik ajakirjanikud lüüa mättasse ja neile juba matusekõnegi ära pidas.
Et kaitsta vähegi meie kultuuri eliidi kalleid jäsemeid vastastikuse murdmise kurbade tagajärgede eest ja otsekohest kiiret abi võimaldada, selleks võetigi kaasa eriti kohale tellitud kuulus arst ühes kanderaamiga. Ja nagu pärastine asjade arengukäik näitas, oli see ettevaatuse abinõu vägagi tarvilik.
Nii säädsidki siis ritta end julged sulemehed ja õilsad veiderdajad, ees muusika, surmaminejatele meeleolu tõstmiseks ja eesel, tarkuse ja põikpäisuse igivana embleem, järel neegripoisid, suleritterid, veiderdajad ja santlaagrid igatsorti. Kindlate ja surmapõlgavate nägudega seadsid nad oma peenikeste koibade pikad sammud karjaplatsil varitseva tundmatu ja koleda saatuse suunas.
Veel viimane gladiaatorite defilee ümber areeri – „Ave, Caesar, morituri te salutant“ – ja läks lahti kole tapelus ümber nahkkuuli.
Võitluse ind oli kõigil kõva, jalad kerkisid kui iseenesest, taganemist pole oodata kummaltki poolt – ennem surm kui autu taganemine.
Võitlus oli nauditav. Lõhuti kõvasti küll paremale, küll pahemale, küll ette, küll taha, küll üles ja alla. Mõnikord sai pallgi õrna obaduse. Oli kohe näha, et tegu on inimkultuuri kõrgeima saavutusega, midagi ei tehtud huupi. Iga löök, iga käe-jalaliigutus oli nädalate päevad ette läbi mõeldud, vaiksetel ööhämaruse tundidel kätte harjutatud ja nüüd võeti tegelikult kasutusele.
Pall oli sellest peenest ajudemässust löödud segamini, ei osanud ta kusagile pöörata ega karata, ta keerles meeste jalgade vahel kui vurr, leidmata õiget rada. Mõnigi uljas ritter tegi oma viimase võnke liivas takerdunud palli rumalümmargusse olemisse.
Ainult harva leidis pimestunud kera oma viimase pelgupaiga värava sügavaimas sopis.
Kui kui kauaks! Meeste metsik tapaiha põrutas ta uuesti kesk verist säärtekeerutust. Ja edasi läks metsik jaht. Ajakirjanikkude vanem esindaja, prillides ja sonis, muidu humaansuse eeskuju kõigile noortele, oli metsikuse viimases kraadis – kätega kobades püüdis ta keerlevat kera, et anda sellele viimast surmahoopi.
Ja nüüd oli arstil tegu: lapi purustatuid kehi, pane hambaid sisse, sea ninu õigeks, õmble nahku kokku.
Taplus kestus, kuni selgus ajakirjanikkude taevani ulatav ülekaal. Veiderdajate vägi oli löödud, purustatud põrmuni ja pidi kapituleeruma.
Siis pühitseti ajakirjanduse suurvõitu, anti neile üle tilluke karikas ja õrnemasoo poolt nõgesepärg. Rahu oli jälle jalule säetud.
Kui kauaks? Kuni kogub jällegi ülemäära sappi ja tapahimu kipub lämmatama moraali ja voorused. Ja õnn on ju vahelduv. Siis võib olla sirutab „Kannel“ end sirgu, parandab kõik mõlgid ja tilistab ajakirjanikkudele surma lugu.
Õhturahu jõudis. Võitlusplatsil ringlesid vaid kaarnad ja mõni vahva tapleja otsib oma kadunud ihuliikmeid.
Bulla Fama.

Labels: , ,

Saturday, June 12, 2010

Koer - minu kolleeg!

Võru Teataja 12. juuni 1930
Koer veab posti.
28. klm. 3-4 tunniga.
Kui juhtute käima Karula Rebase mõisa ja Kõrgepalu Söödi talu vahet, siis näete koera, kes sammub rahulikult teed mööda, punane lint kaelas, kiri ja pakk küljes. See on Kõrgepalu Söödi talu omaniku hra Kangeri tütre väljaõpetatud koer. Karulas, Rebase mõisas, elab K-l onu ja sinna ta saadabki kirju, väikeseid pakikesi. Vahemaa on 28 klm. ja selle maa traavib koer 3-4 tunniga ära. Pääle selle on hra Kangeri tütrel, pr. Linda Hüvatol hulk väljaõpetatuid häid sordi kanu nimega „Must minorka.“ Mainitud kanad on väga hääd ja virgad loomad, ja kuulavad täpselt perenaise käske.

Labels: , ,

Friday, June 11, 2010

Nädala pärast Balti turniir jalgpallis

19. ja 20. juuni peab Eesti jalgpallikoondis Balti turniiri mänge Kaunases. Rõõmu teeb, et Eestil on väljas täiesti korralik koosseis, ma ei tea, kuidas Lätil ja Leedul on, aga meie võtame Balti turniiri küll auasjana, vahepeal see nii polnud.

Naljakas mõte tuli, et millal siis Eestis meistrivõistluste voore peetakse, kui me MM finaalturniirile jõuame?
Praegu igatahes, kõik see kuu, va jaanipäevanädal, käib eestikatel vihane andmine. Mulle meeldib, et ajakava on jalgpallisõpru arvestades kokku pandud. Mängud algavad tavaliselt 19.15, umbes 25 minutit pärast mängu lõppu MMil ja seega lõpevad 25 minutit enne järgmise MM mängu algust. Aga kuidas nad teisiti saaksidki.
Ma olen ikka natuke hädas, et palju toredaid üritusi planeeritakse sellesse kuusse, aga ei - ma ei loobu jalgpalli MMi mängudest eriti kergelt. Hetkeseisuga vist ainult ühest.

Labels:

Tuesday, June 08, 2010

Jalgpalli luuletus

JALGPALLIBLUES

pähe kui lisandub halli
sest pangaarve on null
mine ja mängi jalgpalli
jälle kõik korda saab sul

kui pole sobivat tutti
mida sa vihtuda võiks
mine ja põruta vutti
naksti saad muredest priiks

süda kui löödud sul puru
hingega tehtud 1:0
taas leia jalgpallimuru
jalgpall on rõõmurull

mine ja sahista võrku
mine ja algata trall
jalgpallis polegi nõrku
ainuke peksupoiss pall

selle hea mängu algus
alati ongi 0:0
see on see tore mäng jalg kus
kõike lööb mis pole lull

kui suluseisu märgiks
kohtunik vilet and
ütle tal sõpruse märgiks
et ta on diletant

Labels:

Friday, June 04, 2010

Vigastustelaine tähtmängijate hulgas

MM-i eel pole just rõõmustav kuulda uudiseid vahvate mängumeeste rivist välja langemise kohta. Ballack, Rio Ferdinand, Drogba, Pirlo vist oli ...
Kas see ei pane mõtlema, et ehk on gladiaatorid hooaja jooksul niivõrd tühjaks pumbatud, et väike müks ja miski läheb prõksti pooleks?

Eks näis, ma usun üllatusterohket MMi ja miks mitte veerandfinaalis näha Šveitsi või Sloveeniat. Aafriklased, seda kindlasti, kas just poolfinaali, kuhu nad kunagi jõudnud pole, aga veerandfinaali kindlasti.

Homses Postimehes minu jalgpalliluuletus, eks ma blogin ta ükspäev siia ka.

Labels: , , ,

Wednesday, June 02, 2010

Etnosugemetega jazz-punk! Pärmivabrikus punkisime täiega!

Labels:

Seda me ju teame, aga huvitav ka päevauudisena lugeda

Võru Teataja 3. juuni 1930
Setu lauluemal „Hilana Taarkal“ pole päävarju.
Vihmaste ilmadega on lauliku tare – tiik.
Kui keegi võõras tuleks Hilana külla ja näeks „Vana Taarka“ elamut, siis ta vast mõtleks: ei tea palju aega on tagasi kui sääl elas kuulus lauluema ja sepitses laule“. Kuid ei tea aimatagi, et ta elab sääl veel praegugi oma tütre Taanjaga, kes nüüd varsti hakkab mehele minema. Katus on sel armetul elamul täiesti pealt ära, samuti on lael kümmekond tuge all, et ei kukuks kaela. Nüüd, nende vihmadega võis näha kuidas „Vana Taarka“, nagu kutsub teda kohalik rahvas, kandis vett tarest välja, et vesi ahju ei läheks. Siia kuluks ära hädaste vallaabi, et 77 aastasel rahvalaulikul ei pruugiks enne surma sukelda.

Labels:

Riikliku tähtsusega uudis

Võru Teataja 3. juuni 1930
Meremäel püüti metskitse.
Preili seelikuga ja ema ahjuroobiga
Taevaminemise püha õhtupoolikul sündis Meremäel hale-naljakas lugu. Nimelt oli eksinud metskits tulnud E. küla aeda jalutama. Seda nähes ruttasid ema ühes tütrega kitse püüdma, mis aga ebaõnnestus. Omapärane oli see, et perenaine J. P. tahtis ahjuroobiga kitsele surmahoope jagada, kuna tütar seeliku kahmas seljast, olles särgiväel, hirmutas kitsekest kitsasse aianurka. Ei aidanud ahjuroop ega seelik, vaid kitsekene pääses minema.
-ro.

Labels: ,