Contra -Urvaste süda

Tuesday, July 24, 2012

17. Uhtjärve jooks. 52. Margus Konnula 45.17,8

17. Uhtjärve jooks. Oli juba tunda, et maikuu kergust hetkel ei ole. Juunikuu vindusin vaikselt tõbisena, püüdsin küll trennitegemisest hoiduda, aga üldist sebimist ja heinategu ei saanud ikka vältida.
Siiski kaks nädalat varem Jaanus Kala viievõistlusel oli 1500 m päris korralik. Maikuist minekut ei olnud, aga muist võib kanda rammestava kuumuse arvele. Ausõna, on sel suvel ka paar sellist päeva olnud.
Uhtjärve jooksu hommikul ehk lõuna ajal oli kõht korralikult lahti korraks, aga see vist on ikka nii, kui mitu päeva pole rammusat lehmapiima joonud ja siis laksad järsku mõnuga. Kõhulahtisus enne võistlust on ikka hea märk olnud. Peaasi, et ta üle läheb enne jooksu.
Starti oodates tundusid jalad kanged, proovisin veel venitada, aga ei saanud rahvasummast välja ka tulla, sest kohe-kohe oli start minemas. Jooksma läksin sellise tempoga, et eriti paljud minust mööda ei läinud, tasapisi hakkasin ise teistest mööda kimama. Üle heinamaa jooksmine purdeni ei olnud lihtsate killast, mulle isegi meeldis väike puhkus, mis tekkis tänu ummikule purde juures. Peale 300 meetrist jooksu mõtled juba puhkuse peale – jaa, see on Uhtjärve jooks.
Metsa all jooksime hanereas, keegi läks vist minust isegi mööda, ma ei hakanud trügima, sest hingamine oli niigi üsna hingeldamiseks muutunud ja seisu pidi stabiilsemaks saama. Samas hoidsin ennast eesjooksja sabas, sest vahe sisselaskmine oleks ehk psüühikale pärssivalt mõjunud.
Nõiariigi kruusatee peal mõnest möödusin, siis lasksin joogipunktis kindlasti kedagi taas mööda, koht öeldi sel hetkel kuhugi 70. kanti, alpinistitõusu peal parandasin taas paar kohta ja tippu jõudes tundsin ennast üsna hästi, siis passisin pikka aega ühe tüdruku selja taga, otsustasin oodata kui tekib piisavalt lai rada.
Siis tuli tagant Koha Priit, ma raja peal ei osanud mõeldagi, et me ju võistleme Ruhingu küla parima jooksja nimetusele, aga Priiduga ma ei suutnud kaasa minna, samas mingist hetkest vahe enam ei suurenenud ja silmside ei kadunud. Niimoodi Priitu jälitades püüdsin ma ilmselt kinni kõik, kes meie vahel olid. Nii hirmsate traktorijälgede juures kui lõpulaskumisel läksin üsna riskantselt ja saingi alla jõudes viimasele sirgele minnes Priidu kätte. Need traktorijäljed olidki minu meelest kõige keerulisem koht, seal oli oksi, mättaid, kände … ja oht sügavasse jälge pudeneda, mis oleks kõvasti rütmi sassi löönud.
Ja kui kedagi oled lõpusirgel kätte saanud, tahad ikka mööda minna ka, tegingi seda, jalad olid veel üsna kerged, spurt tundus üsna lootusrikas, aga sirge oli liiga pikk. Järsku tundsin nagu oleks turbo välja lülitatud ja siis põrutas Priit nagu tulejutt minust mööda. Pingutasin siiski lõpuni, sest vabalt võis keegi seljatagant tulla, kelle spurdile ma ei suuda vastata.
52. koht 155 lõpetaja hulgas ajaga 45.17,8 on igati viisakas tulemus, eelmise aasta tulemust kärpisin 4 minutit. Kuigi rada oli sel aastal lühem, peaaegu kilomeetri jagu, samas ka raskem, võitja oli vaid 2 minutit eelmisest aastast kiirem. Ilus märk seegi, et meestest olin enda lemmikkohal – 44.
Järgmisel päeval ei olnud aru saadagi, et oleks eile väga metsikult jooksnud. Jalad on head ja tublid, nendega võib küll järgmistele jooksutegudele vastu minna. Kindlasti on sel sügisel kavas kaks maratoni (Valmiera ja Tartu), ehk veel midagi, miks mitte taas ka Haanja Jala100.

Labels:

0 Comments:

Post a Comment

<< Home