Tervist:)

Pressiteade: Tartu NAK kutsub kümnendat korda lätete pääle

10. - 12. juulil toimub Võrumaal Urvaste vallas Arne Merilai pool Liinakuru talus juba 10. noorte kirjanike suveseminar "Lätete Pääl".
Liinakurul on kolme päeva jooksul oodata vähemalt 15 ettekannet räpist, kestvuskõnnist, kägistamisest, kaubamajast, naistest – ja kõigest muust kirjandusega seonduvast. Üles astuvad Pöörane Hirv, Birk Rohelend, Aapo Ilves, Indrek Särg, Andres Ehin, Peeter Sauter jpt. Esmakordselt esitleb oma uut romaani “Naine” Olavi Ruitlane.
„Lätete pääl“ on kujunenud paljude noorte ja hingelt noorte kultuuritegelaste igaaastaseks kirjanduselu kulminatsiooniks, kus kolme päeva jooksul käib kuni 100 inimest kuulamas tõsimeelsemaid ja kergemeelsemaid ettekandeid, loomas uusi ühislaule, sõlmimas uusi sidemeid ja lõpetamas vanu, liitmas omavahel erinevaid diskursusi …
Esimene "Lätete pääl" toimus aastal 1998, ligemalt saab lugeda http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Noorte_Autorite_Koondis
2009. a. ettevõtmist toetavad Kultuurkapital, õlletehas A. Le Coq, OÜ Paadi Pagar, AS Sangaste Linnas, AS Wõro Kommerts.
Lisainfot saab Contralt 5283540, urvaste@gmail.com ja Tartu NAK-i blogist noorteautoritekoondis.blogspot.com.
Lätete pääle on oodatud kõik kirjandussõbrad.

Häälega USAsse

Leidsin leheneegri blogist sellise lõbusa lingi

Ma olen hääletanud mõne päeva jooksul Virtsust Saaremaale, Saaremaalt Hiiumaale ja Hiiumaalt Rohukülla.

Maapurjetamine

Uskumatu, mis spordialasid ka olemas on. Ehk võisteldakse tõepoolest kuskil ka allmaakabes.

Meiekandimehe praktiline leiutis

Elu 28. juuni 1939
Ümbrik avajaga juulis turule
Vastse-Antsla mehe praktiline leiutis.
Käesoleva aasta alguses võttis Vastse-Antslas elutsev Tõnu Laidla patendi praktilisele kirjaümbrikule avajaga. Nüüd on leiutis niivõrd viimisteldud, et leiutaja võib hakata mainitud artiklit massiliselt tootma. Asi on iseenesest võrdlemisi lihtne: ümbrikuavajaks on ümbrikusse paigutatud nöörikene, mis tõmbamisel rebestab küljelt ümbriku säästes niiviisi lahtilõikamise vaeva.
See leiutis on eriti tervitatav selliste asutiste poolt, milledel on tegemist suure postiga.
Avajaga varustatud ümbrikud ei tule ostjaskonnale sugugi kallimad kui tavalisedki. Müügile tuleb see uudisartikkel kuuldavasti juuli keskel.
Leiutaja valmistab neid ümbrikke praegu kodusel teel poolmehaniseeritult umbes 2000 päevas. Vilunult võib aga tema saavutada 3000 normi.
Käesolev patent on praegu leiutajal esimene. Küll on tal praegu käsil uue idee rakendamine kosmeetikavallast, mille turustamine aga käesoleval hooajal ei teostu, kuna vastav hooaeg möödub varem.

Näe otsuse võtsivad vastu

Töörahva Elu 26. juuni 1969
Külanõukogu istungjärk
Neil päevil peeti Vastseliina külanõukogu istungjärk. Päevakorras oli piirkonna kaubanduslik teenindamine. Palju kõneldi alkoholi kuritarvitamisest. Istungjärk võttis vastu otsuse.
P. RAIG

Riias kirjutatud luuletusi (lisaks veel kaks Veidenbaumsi tõlget, mida tahan kohendada

*
vtseraa adinn russkii
pevaja tšaštuški
streljall mne iz puški
nu vot pramahnulsja
uvõ ja ne Puškin


* (selle kaasautoriks on tõusev luuletäht Kristina Viin)
mul on kompleks mul on kompleks
mul on hiigelmõisakompleks

löö aga jalaga vastu maad
küll sina kompleksist üle saad

suurtel sakstel suur on kompleks
väikestel vaid väike kompvek

sakstel suur kui meri kompleks
vaestel ainult väike lomp eks

sakstel iga päev üks kompleks
vaestel harvem graafik kombeks


*
oh kui mõnus
olen Võnnus
mõtlen see siis
ongi Cesis

istun lossivaremetes
tuleb siis veel parem mõte
et 2000 aastat varem
varemetes samamoodi
(külastand just äsja poodi)
Cesu alus näpus istus
Cesis Kristus

Haikusid

läti tüdrukud
on palju ilusamad
kui läti poisid


vaadates orgu
pea hakkab ringi käima
org ümber minu


ronides mäkke
lootsin et tippu jõudes
jään nähtamatuks


*
tore tüüp
sa tuled Cesisesse
ja nüüd mõtled kes see
möödujaist võiks olla
eesti kirjanik
ootus on küll üllas
kuid võib-olla pikk


*
mõtlesin et ronin
ära kuhugi karuperse
siis ei sega kedagi
ja keegi mind ei sega
kuid see mõte sakkis sajaga
sest karuperse osutus
turistide objektiks tuhandega

Uued ingliskeelsed

in the pretty room of hotel
tried to kiss her – she said: go to hell
that’s why i’m feeling no well
start to write wew horror novel


Good work! in the big big house
yesterday I killed last mouse
but i found then that dead mice
absolutely are not nice
yeah it was so bad surprise


girl lays on my bed undressed
funny but i’m not impressed
when she took in bathroom shower
i put all her clothes … nowhere

Kuidas ma Lätis kirjanike matka väisasin

Niisiis, jälle Lätis käidud. Aga see oli hoopis teistmoodi, kui kõik eelmised. Kuigi mõningat sarnasust oli, ka esimene minu Lätireis toimus NAKi egiidi all. Siis olid kutsujad läti noored luuletajad ja tulek oli oma kuludega ja ööbimine ühes kitsas korteris pead ja jalad koos. Samamoodi läksin tookord häälega Riiga, aga Läti pinnal sain hääletada ainult piiripunktis, siis sain kohe auto peale ja Riiga.
Samamoodi oleks sel korral kohe Valga-Valka piiripunktist Riiga saanud, aga sinna polnud mul vaja, läksin Stalbes maha, sealt oli veel 18 km Võnnu, sealtki sain veel auto peale ja põmmdi Võnnu kesklinna suure Võnnu lahingu monumendi juurde. Maksimum kolm ja pool tundi Vaabinast Võnnu.
Tahtsin rahva üles otsida ilma telefoni kasutamata, aga kuna eile õhtul olin Andra käest kuulnud, et nad paikapantud graafikut eriti täpselt ei järgi, siis polnud mul mingit kohta, kust neid otsida. Ainus selgus oli, et õhtuks nad jõuavad lossivaremetesse teatrisse.
Ajah, vahepeal oli idee, et lähen enne Võnnut maha ja proovin seal ühest kämpingust vaadata, et ega vapraid jalutavaid sulerüütleid juhuslikult seal ei ole, aga siin otsustasin ikkagi kõigepealt Võnnu sõita ja päris targasti, sest meie ööbimiskoht oli hoopis teises suunas Võnnust väljas.
Võtsin mõned õlled, ronisin lossivaremetesse, võib öelda et õhtut ootama. Ja kirjutasin suurem osa oma paberitest luuletusi täis. Muidugi sai park, mis algul nii mõnusalt inimtühi, umbes tunni aja pärast turiste täis ja ega nad jätnud ka minu juurde turnimata. Siis ma tüdisin ära, vihmapilved k ähvardasid ja hakkasin telefonitsi uurima, et kus ollakse. Sain ööbimiskoha koordinaadid ja asusin kaardi järgi sinnapoole jalutama, sest seltskond oli kuskil selle päeva matka kõige kaugemas punktis.
Paljude teede ristumise peal ei õnnestunud mul kohe Gaujas iela peale sattuda, hakkasin kaarti uurima, mul oli täitsa pädev Cesise kaart. Siis üks naisterahvas hakkas mulle midagi läti keeles rääkima, sain aru ainut viimase sõna mekle – mis tähendab otsima. Noogutasin ja näitasin karti ja ütlesin et Gaujas iela. Siis ta seletas mulle paari sõnaga ja eriti abi oli selle juurde käinud kehakeelest – arusaadav, et tuleb ümber poe nurga minna ja seal hakkabki Gaujas iela. Mis viib siis Gauja jõeni ja sellest ülegi.
Just enne seda, kui ma pidin Cirulise tänavasse keerama, hakkas kõvasti vihma sadama, ja täpselt oli ees bussipeatus, kus ma varjusin, istusin, vaatasin kaarti ja sain aru, et esialgne plaan Cirulise peale keerata ei toimi, vaid pean veel Gauja ielat mööda edasi minema. Nii et taevas tuli appi. Ja leidsin kämpingu nimega Žagarkalns ja sain ennast sisse säädida.
Õhtul olime siis esietendusel, mis kõneles Läti vabadusvõitlusest Võnnu lahingu ajal. Tegu oli tragikomöödiaga, ja oli huvitav, et kuigi midagi aru ei saanud, siis midagi ometi, siis hakkavad hoopis teised asjad silma jääma ja tõesti oli ka ilma tekstist aru saamata lõbusaid kohti. Aga pärast mulle räägiti, et ma olevat ka kõige kurvemas kohas suure häälega naernud.
Öösel kuramuse külm, uni läks kella nelja ajal ära, käisin siis Gauja kalamehi vaatamas ja vaatasin niisama silla pealt jõkke. Tuli veel selline mõte, et möödasõitvad autod võivad arvata, et valmistun ennast jõkke heitma.
Lisaks võtsin kaks korda joostes tõusu, mida ma olin juba eelmine õhtu proovinud ja mis on nii lõputu ja lõputult põnev. Eriti hulluks teeb asja see, et sama rada mööda tuleb alla (!) rattamaraton, viidad on väljas, sest sõit on juba järgmisel päeval.
Õnneks me lahkusime enne, kui see möll pihta hakkas. Aga vaevalt olime liikuma hakanud, kui oli juba naljakas. Mina ja Kristina jäime vaid mõne hetke kauemaks laagriplatsi peale nokitsema, nii et matkaseltskond jõudis metsa kaduda. Asusime siis pika sammuga neid jälitama, ikka sedasama suurepärast tõusu mööda, asi hakkas kahtlane tunduma – jooksin peaaegu mäest üles ära, siis oli selge, et neil ei saa nii suur edumaa olla. Läksimegi tagasi alla ja jätkasime jõe äärt pidi teises suunas matkamist, ka seda teed olin ma hommikul ringi jalutades pisut avastanud. Ja saimegi seltskonna kätte, aga Mehis oli läinud vahepeal laagrisse meid otsima. Helistasime siis talle. Aga puändiks, kui olime ära maitsnud ülihea allikavee ja taas ühte mäkke üles roninud, selgus et see teine tee viis ikka sellesama mäe otsa välja, kuhu ma juba korduvalt tõusnud olin.
Mul oli võetud sotskohustus tõlkida õhtuks ära kaks Eduards Veidenbaumsi laulu. Nii ma siis käisingi paber ja sõnaraamat näpus. Nii et teed vaadata ei olnud eriti mahti, Võnnu kesklinnas oli muidugi keeruline, sest tuhanded ratturid valmistusid Cesise rattamaratoni stardiks. Teise, pikema laulu puhul ma enam kõiki sõnu ära ei tõlkinud, vaid järgisin üldist mõtet, mis saigi alates teisest salmist mõnevõrra teine kui Veidenbaumsil. Aga tema stiil mulle üldiselt sobib küll, võin tulevikuski tõlkida.
Pärast viimast peatust enne luuleõhtu sihtkohta jõudmist teatati, et kolm kilomeetrit on minna Veidenbaumsi muuseumini, umbes tund aega, et sinna jõuda. Tunni aja pärast, kusjuures me kõndisime õiget teed, ära polnud eksinud, ütles viit, et muuseumini on 1,7 km. See oli vist ka juba päris õige. Igatahes sellest retkest sai alguse meie veendumus, et läti kilomeeter on hulga pikem, kui eesti kilomeeter, ja otsustasime alustada viiekümneaastast Eesti-Läti sõda, et kehtestada Lätis eesti kilomeeter.
Öösel lähedalasuvas talus koerad klähvisid väga pikalt, kuna olin vist ainukesena ülesse jäänud, hakkasin sinnapoole tatsama, et uurida, mis toimub. Aga kuivõrd peale koerte klähvimise mingeid muid hääli kosta polnud, arvasin, et küllalt mõni mööduv loom neid ärritas. Kuigi vahetult enne seda oli ka üks auto sinna sõitnud.
Jõge ületades ei hakanud tosse uuesti jalga panema, aga kruusatee osutus lõpuks paljaste jalgade jaoks liiga karmiks. Meenub üks minu lemmiksõnadest, mis sellel matkal keelelis-filosoofiliste arutelude käigus tekkis – käsitsimatk (vrd jalgsimatk).
Kolmandal päeval, kui pärast esimest peatust teatati, et 7 km on veel Valmierra jäänud, kutsus see muigeid esile, aga siiski arvati, et vahepeal Eestis käinud Vibu mõõdab kilomeetreid siiski Eesti moodi. Enne Valmierat tuli tahtmine veel Forrest Gumpi mängida, ah vahepeal mõtlesime veel kamba peale välja, et see on eesti keeles Kämping Puhkuse Jaoks (for rest), aga see, et Valmiera ligidus mind jooksma pani, on seletatav väga lihtsalt – on ju mul plaan 27. september Valmiera maratonil proovida maratoni kammbäkki. Kaardi pealt uurides sai küll selgeks, et maratonitrass sinna ei ulatu, jääb ikka ilusti linna piiridesse, mis näitab muidugi, kui suur linn on Valmiera.
Valmiera suurust näitab seegi, et kui me järgmisel hommikul hakkasime Vibuga Valmierast Valka poole sõitma, oli jupp tegemist, et õiget teeotsa leida.
Rohkem ei mõista midagi kirjutada, www.ekl.ee/peterson ja Eesti Ekspressist Veiko Märka sule läbi saab kõigest muust reisiga seonduvast lugeda, lisan veel siia ühe lätikeelse uuema aja laulu Veidenbaumsi tekstile.

Minu jooksumõtted Elujooksja pinnimise peale

Seda intervjuud vaadates pidavat süda pahaks minema!

Antsla vallavanema Tiit Tõntsu luukere:)

Töörahva Elu 21. juuni 1969
Karistuseks võistluskeeld
Hiljuti arutati Võru rajooni TSN Täitevkomitee alaealiste asjade komisjonis Antsla Keskkooli õpilaste TIIT TÕNTSU, GENNADI SUSTOVI, ENN SALVETI, OLAV LILLMANNI käitumisnormide rikkumist. Kuna kõik on kommunistlikud noored, arutas küsimust ka ELKNÜ Võru Rajoonikomitee büroo. Kõik poisid on sportlased-kergejõustiklased. Nii otsustati neile anda võistluskeeld aastaks ajaks.

see peaks ju minu kodutalus toimunud olema?

Võru Teataja 20. juuni 1929
Simmanil löödi pää lõhki ja pussiga haav pähe.
Noortemeeste omavaheline arvete õiendamine Urvastes
Möödunud laupäeval korraldasid Urvaste valla noored Suure-Orma talus tantsuõhtu, kus viibisid ka noormehed K.Aman ja E. Talvik
Niipea kui K. Aman peolt koju hakkas minema, jooksis temale järele E. Talvik, kellede vahel arvatavasti lahkhelid olid ning lõi Amanile, kes hädaohtu aimates jooksu pistis. Talvik virutas talle kiviga järele ja nii tabavalt, et jooksja kohe maha kukkus. Sellepääle tuli E. Talvik ja lõi oma vastasele pussiga pähe, pussi haavas veel keerates, et haav suurem saaks.
Teiste järelejõudnute poolt toimetati Aman koju, säält kohaliku kordniku ja pärast ka arsti juurde. Haavad ei ole küll elukardetavad, kuid siiski rasked. Asja kohta on protokoll tehtud ja lööjal tuleb kindlasti istuma minna, sest vastulöömist ega tülinorimist kannataja poolt ei olnud.