Contra -Urvaste süda

Thursday, July 21, 2011

Ida-Viru jooksuturnee

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.



Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad


siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga


seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …


Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.


Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.

Labels: , ,

Monday, July 18, 2011

Kuidas Lätted Mulgimaal käisid

Olen ise korduvalt Nava tallu juhtunud ja kogenud, et see võiks olla õige koht, kus mis tahes toredat kirjanduslikku ettevõtmist toime saata. 2010. Nava Lava Kava ajal rääkisin sellest Kõdara Jaagule, ta oli kohe täitsa rahul selle mõttega, et aasta pärast noored kirjanikud võiksid Nava talu koguneda.
Selle aasta alguses hakkasin varakult ettekandjaid otsima, väga paljud olid juba hõivatud, kes tollel ajal lausa välismaal, kes pulmas, kellel filmivõtted … Siiski paistis olevat 15-20 ettekannet soolas, mis oleks väga võimsa ja tiheda graafiku teinud. Eks sellest johtuvalt sai ka Kulkale tehtud eelarve päris priske, mille taustal lõpuks tehtud positiivne otsus võttis isegi nõutuks. Samas küll – Lätete ajaloost on teada ka seminare, mis 0 krooni Kulka rahaga ära peetud.
Rahaga arvestamist tegi lihtsamaks tegelikult ju kurb jada – järjest rohkem tekkis ettekandjaid, kes siiski ei saanud tulla. Aga Lätete ärajätmise mõtet eriti ei tulnud enam. Samas otsus teha lühendatud Lätted sündis üsna varakult. Et laupäeva õhtuks võiks kõik läbi olla ja siis on soovijatel vaba kava ja üldiselt ka saaksid oma kulul jätkata.
Sponsorite leidmine Lätete toitlustamisele tundub ka iga aastaga järjest raskem, aga lõppkokkuvõttes tekkis meil isegi neli sponsorit.
Helen ehk Sangaste Linnas varustas meid pudrukraamiga, Abja Tarbijate Ühistu lubas meil võtta oma Karksi-Nuia poest portsu kraami tasuta, mis oli eriti hea, sest andis varieerida. . A. Le Coqi poolt antud õllelaadung oli seekord täiesti piisav, et varustada esinejaid kesvamärjukesega, mis nii või naa ei saa Tartu NAKi ettevõtmiste juurest puududa. Pajumäe talu kohupiimakreem ja kamajogurt panid mõnusalt magusa punkti Lätetele. Tõsi küll, ma kutsusin nad oma suurte potsikutega kohale laupäeval kella 14 ajaks, kes oskas arvata, et selleks ajaks on niigi napist rahvashulgast pool juba lahkunud. Isegi kõige suuremad maiasmokad ei suutnud neid lõpmatuseni süüa, aga eks sai osa rahvast sellega mitu päeva järel-Lätteid pidada. Mitte lõpmatuseni, selge see, sest Pajumäe toodang on tehtud selleks (ja selline), et ta kohe ära söödaks, mitte pikalt kapis säilitamiseks.
Suured tänusõnad sponsoritele, aga ka Nava talu peremehele Jaak Kõdarile, kes hoolitses kõigest hingest, et meil midagi puudu ei oleks. Ja ei olnudki, saime abi ka nendes küsimustes, mida alguses kokku lepitud ei olnudki.
Lätetele jõudis põhimass üsna reede õhtul, selleks ajaks olime Vahuri ja Marega poes käinud, Vahur ja Mare juhtimisel valmis suures pajas ka nämma riisiroog.
Lätete avamine toimus seal, kus kõik Nava talu tähtsad ettevõtmised avapaugu saavad – laulupiiriposti juures, päris Eesti-Läti piir on ka kohe sealsamas. Võib öelda, et kui 2006. a Massiarus olime Lätile üliligidal, siis nüüd olime ligemal veelgi. On teada, et Lätetele on alati Lätist ligem sõita kui Tallinnast (vt Wimbergi pilte). Avapauk saadi kätte niimoodi, et kirvega löödi pooleks arbuus, oli seal ilutulestikku ja pidusööki mõlemat.
Pärast õhtusööki sai tuleristsed Lätete debütant Tõnis Parksepp, kelle jutt oli üsna teoreetiline, aga kutsus esile vaidlusi ja arutelusid, küsimus siis selles, et kas kõik kirjanikud on mõnest enda eelkäijast mõjutusi saanud.
Öösel toimusid kollektiivne saunaettekanne „Kuidas alasti hea välja näha“ ning Aapo Ilvese ja Contra juhitud läbilõige „Lätete kuulsusrikas ajalugu“
Õhtul tsikliga kohale vuranud Valts Ernstreits juhatas meid liivi kirjanduse lätete manu, kahjuks ei õnnestunud mitmeid lättelisi üles saada selleks ajaks, aga Valtsil oli vaja edasi rutata. Kell 12 Lätted jätkusid, kirjandusmuuseumi direktorJanika Kronberg rääkis Karl Asti ja mitmete teiste eestlaste vangipõlvest Riias 1905. aastal.
Siis jätkasin mina läti teemadel, andsin edasi oma väljalõike lätieestlase Hannes Korjuse suuremast uurimusest, mis kajastab eestlaste-lätlaste suhteid läti kirjanduses. Varsti võib paremaid hetki sellest lugeda ka Eesti Ekspressi Areenist ja aasta lõpul teemaga põhjalikumalt tutvuda Hannes Korjuse ilmuva raamatu „Lätimaal eestlasi otsimas“ vahendusel.
Priit Salumaa esines välkettekandega, et kirjandus on nagu golf, selles mõttes, et tore ja alati mitte kõige odavam harrastus. Mis ilmselt pidi tähendama, et päris tööga seda siiski võrrelda ei saa.
Järjest rohkem inimesi kippus minema, pidime jätkama kiirelt ettekannetega, Kindel Lätete raudvara, kes ilmselt kõigil Lätetel ettekande teinud, Veiko Märka rääkis Tartu 1930ndate aastate kirjanikest kui professionaalsetest kohanejatest, kes tulid kenasti toime nii Pätsu vaikival ajastul kui Stalini terrori aastatel. Paremini kui Tallinna ametivennad-õed. Kusjuures tuleb vahet teha pugemisel ja kohandumisel.
Lõpetuseks rääkis Wimberg teemal „Elas kord August Jakobson“, mis oligi läbilõige August Jakobsoni elust ja loomingust.
Siis maiustati Pajumäe toodetega ja mindi tutvuma lähedalasuva Alatsi rabajärvega ja tunti ennast lihtsalt mõnusalt. Õhtul 21 paiku lahkusid viimased autod, mõned lättelised jäid veel üheks ööks. Kokku oli Lätetest osavõtjaid seekord 25 ringis, on olnud ka sadakond – aga on olnud ka vähem kui 25 kindlasti.
Kuigi sel aastal tundus, et Lätted hakkavad oma elu ära elama, on juba kuulda järgmise aasta plaanidest, kohtki paika pandud. Eks me siis näe.

Labels:

Thursday, July 14, 2011

Laul operetist, mis tõmbas ... kotist

I CAN’T SAY

mina ei suuda öelda munn
mulle see võimatu näib
kõrgetest kunstidest vaimustun
mis kauneid kujundeid täis

viisakus minu jaoks on au sees
palun head tervist aitäh
aga obstsöönsusi lausudes
tekkida võib keelevähk

lavalt roppust maha karjudes
võib teenida head raha jah ma tean
seda tegema kuid harjudes
ennast varsti küllap ära tapma pean

mina ei suuda öelda munn
isegi kaugel Bakuus
kaugele nendest põrgatun
kellel ta alati suus

Labels: ,

Uus eesti klassika

PEDE JA ÕIGUS
(I OSA)

hullult viskab mul üle must
kes sulaseks tuli mu tallu
kus ma harjunud mängima ülemust
kuid tema mulle ei allu

kui teda sunnin töötama
laudas kus lahtine pistik
hakkab õigustest pröökama
ütleb ma olla rassistlik

võeh inimõiguslast tumedat
talle veel sellest ei aita
kui on suveööd sumedad
ronida tahab mu aita

oleks õigust poolegi milli eest
käsiksin ilasel pedel
elus krokodillidest
jõe peale laduda redel

Labels: , ,