Haanja Jala100 - tehtud!!!!

Ma ei teagi, kuidas torkas mulle pähe mõte, et vaja Haanja Jala100 ära proovida. Oluline kehutaja oli kindlasti plaan joosta Veidenbaumsi juubeli puhul aasta 2017 tema Tartu majast tema Kalaci majani. Kuigi tema käis vist rohkem siiski hobusega kui jala.
Egas ma nüüd eraldi pikka trenni teinud, Valmiera maratoni jooksin, aga niipalju siiski valmistusin, et tegin trennis hästi aeglast, lõdvestunud jooksu. Eks mitu aigust olnud vahepeal, sellised väiksemad nohud-köhad peamiselt. Nädal enne Haanja100 jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu küllalt edukalt ja ennast tagasi hoidmata. Kolmapäeval olid veel jalad natuke valusad, aga joosta sai edukalt.
Nüüd avastasin, et olen viimaste kuude 95 kg kehakaalu pealt kerkinud 98 peale. Siis mõtlesin, et peaks ennast jälle saama 100 kg peale, sest 100+ võistlusklass on Haanja 100 peal ka. Sõin päris hoolega, teist moodust ei tea, kuidas kehakaalu juurde saada vähem kui nädalaga. Raskustega sain 99 kätte, muudkui aga jälgisin kaalu. Uskumatu, kui raske on tegelikult kilosid juurde võtta. Reedel tegin veel viimase ponnistuse ja õhtuks oli 100,2 käes, paari tunni pärast veel 100,7 ka.
Jooksule võtsin kaasa palju rõivaid, arvestusega, et neid peab vahetama, vähendab hõõrdumisohtu. Tegelikult kartsin seda rohkemgi, et midagi verele hõõrub, kui seda, et jalad enam ei kanna.
Start hommikul kell 7, üsna pime veel. Otsustasin sisseelamiseks esimese ringi kõndida, Toivo lõi minuga kampa. Siiski kuskil 4 km peal (ring oli 6,66 km pikk – kokku 15 ringi), ühe laskumise peal, ei pidanud vasta ja läksime jooksusammu peale. Ja siis muudkui jooksime, 4. ringi peal esimene puhkepaus, vahetasin särki, pidin ka numbri teise särgi peale tõstma. Ajah, võtsin ka dressika, mis on pigem mingi fliis, jaanuarikuus jooksmiseks oli üsna sobiv, nüüd olin ennast korralikult ära higistanud. Panin siis pikkade varrukatega suusapluusi. Vahetasin ka jooksujalanõusid, panin enda vanade tossude asemel sel aastal saadud triatlonijooksukad. Kuigi eriti mulle seda ei soovitatud, et tossude vahetus võib tõsise karuteene teha. Aga natuke hõõruma kippus. Etterutates võib öelda, et enam ma tossuvahetust ei teinud.
Teatav väsimus oli ikka jalgades, kuigi võtsin asja üsna rahulikult. 4 ringiga oli esimene eesmärk saavutatud, see on nimelt miinimumdistants, millega enam katkestajaks ei loeta.
5. ringi lõpus vaatasin ekraanilt, et olen 100+ võistlusklassis 3. koha peal (3 meid suuri mehi oligi), aga 2. mees on 5 minuti kaugusel. Enne ringi lõppu saingi ta kätte ja paistis, et temast mulle pigem vastast ei ole täna. Aga mööda ta must jälle läks, ilmselt siis kui 7. ringi lõpus enda puhkepeatust tegin. Ja 10 ringi lõpuks olin juba üle 20 minuti taga.
7. ringi peal täitus maraton, ajad ka fikseeriti, need ilmuvad kunagi hiljem, aga ilmselt läks aega kauem kui 6 tundi, nii et maratonitulemusena ei midagi märkimisväärset.
7. ringi lõppedes (46,66 km) puhkepaus, sõin korralikult, istusin, venitasin, äraminnes tõmbasin jälle fliisi peale, natuke jahe tundus ikkagi särgiväel joosta. Jalad olid juba üsna kanged jooksma hakates, aga kui hoo sisse sai, polnud väga hädagi. Olin Toivoga algusest peale koos jooksnud, aga tasapisi hakkas ta mul eest ära libisema, toidupunktist läksime aga jälle koos minema. Eks see enesealalhoiuinstinkt ka oli, mis ei lasknud mul pidevalt tema sabas hoida, ma vist ikka mõtlesin 100 km peale. Kuigi 9-10 ringi peal eriti seda ei uskunud enam. Toivo läks ka 9. ringi järel puhkama ja ütles, et mõtleb järgi. Jätkasin omas tempos, ehk siiski pisut rahulikumas kui Toivoga joostes. Aga üllatuslikult tuli Toivo paari kilomeetri pärast jälle mulle punti. Aga selle ringi jooksul küpses tal otsus, et aitab tänaseks siiski. Mul oli vist eriti pikk boksipeatus, sõin suure kausitäie kartuliputru. Nii suure, et 11. ringile läksin kõndides. Vahetasin ka särki taas, muidugi. Kuigi tosse rohkem ei vahetanud, siis sokke nende sees läks küll mitu paari.
11. ringile minna oli eriline motivatsioon, kuna kuulsin, et 100 kilo mees Tanel oli 10 ringiga lõpetanud. Mis tähendas, et mul oli vaja järgmine ring lihtsalt läbi kõndida ja ongi 2. koht käes. Esimene tundus olevat liiga kaugel ja teadsin ka, et kõva mees, eelmisel aastal 13 ja poole tunniga 100 km läbinud. Seda tegi ta muide ka see aasta.
Taas tervet ringi ei kõndinud, läksin jooksusammu peale ja see väike puhkus oli nii hästi mõjunud, et 11-12 ring oli lausa nauding. Muide, alguses võtsin kõik tõusud joostes, ristsammuga, et siis saaksid tavalised jooksulihased natuke puhkust. Aga siilike 8. ringi peal põõsast õpetas, et tõusud tuleb võtta kõndides. Ja laskumistel maksimaalselt käsi lõdvestada. Tõesti, mõtlesin, kui Toivo kõrval kõndis ja ma jooksin, ei olnud tempovahet mitte mingit. 9 ringist asusin ka kõndides tõuse võtma.
Peale 12 ringi läksin jälle särgiväele, maru soojaks oli läinud. 13. ring tuli kuidagi iseenesest, ainult et pimedaks kiskus. 14. ringi peal eksisin korraks ära isegi, aga õnneks taipasin enda eksimust kohe. Ringi keskel, joogipunktis, sain punti kahe sõbraga, üks neist oli viimasel ringil ja teine minuga ühel ringil. Kutsusid mu punti, mis mulle sobis, sest neil oli pealamp, mul ei olnud. Tuled, mis kohati rada valgustasid, sama palju ka pimestasid. Aga vahepeal oli paras kotikas.
Aga kippusin sõpradest natuke maha jääma. Vahepeal võtsin jälle lähemale. Laskumistel eriti. Kuigi need olid karmimadki kui tõusud, eriti siis, kui tõusud said pigem puhkehetkeks, kui neid kõndides võtsin.
Viimase ringi siis Arturiga koos, tal olid põlveprobleemid, aga muidu oli ta kõva sportlane. Kasutas muide väga edukalt keppe, tema põhiala ongi suusatamine. Pole vist vaja lisada, et raske oli, enam üldse ei tahtnud joosta ja pealegi oli kontrollaega mahtumine päris kindel juba. Mõtlesin ainult selle peale, et tahaks enne lõputseremooniat saunas ära käia. Laskumistest panime ikka hea hooga alla ja jõudsimegi viimase ringi 6 km peale. Siis, kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatas Artur kella ja ütles, et võiks proovida alla 14 tunni jõuda. Ma ei osanud muud öelda, kui et mind ei huvita, mine aga. Pimedat lõiku ka lõpus peaaegu et enam ei olnud. Siiski läks mul ka jalg kergeks ja panin lõpus mõnusa kerge sammuga, uskuge või mitte, aga 100 km viimasel 500 meetril on kerge samm võimalik.
Päris nii lihtsalt see asi siiski ei lõppenud. Paarsada meetrit enne lõppu juhtus minu väikese varbaga midagi. Ma olin veendud, et varbaküüs tuli ära ja lõikas mulle varba sisse. Lõpp tuli niimoodi poollongates, pärast selgus, et vesivill oli lihtsalt katki läinud väikese varba all.
Finišis ei osanud muud, kui pead vangutada. Ma isegi ei tea, kas ma julgesin loota, et nii kaugele jõuan. 9.-10. ringi peal küll ei uskunud. Aga 12. ringi peal oli asi sama hästi kui otsustatud – tuleb lõpuni minna.

Valmiera maraton: kiireim eestlane sel aastal!!

Selle-aastase Valmiera maratoni eellugu algab paar nädalat enne starti. Eelmine aasta läks paljutki haiguse nahka, sel aastal tuli jälle nöha, aga ma musta masendusse ei langenud, sest see tuli õigel ajal. Ehk siis nädal aega varem ,kui eelmine aasta, aga nädal on selline aeg, millega peaks hullemast haigusest võitu saama.
Viis päeva enne maratoni jooksin esimest korda pärast 10-päevast pausi, hästi lühidalt ja vaikselt, järgmine päev 10 km, ka hästi vaikselt, seis tundus lootusrikas.
Maratonieelse öö magasin küllalt rahutult, aga midagi hullu ka ärgates ei olnud. Minemasaamisega oli tõrkeid, jõudsime siiski üsna õigel ajal, kiip tegi küll natuke nõutuks, sest sellel polnud kinnitusalust, mul aga nööre ei andnud lihtsalt kiibist läbi panna, sest neil pole lahtiseid otsi. Siis selgus, et korraldajad olid siiski selle peale mõelnud, kinnitused olid olemas.
Sel aastal olime õigel ajal stardis, jalad tundusid pauku oodates kanged, ega väga põhjalikult ei jõudnud sooja teha.
Läksime jälle Toivoga ühes rütmis, tõsi küll, Toivo arvas, et see on liiga hull tempo. Muide esimest korda elus võtsin osa jooksust, kus on rajal temponäitajad. Nelja-tunni mehed olid vahetult meie ees, mulle aga väga ei tundunudki, et ma üle pingutan. Tõsi, sellise tundega võib valusalt näppu lõigata, aga kuna mul peas ikka see 4 tunni alistamise soov vasardas, ei näinud põhjust neist igal juhul maha jääda.
Joosti siis taas 4 korda 10,5 km ja esimese pöörde eel nägime Davidit, kes jooksis poolmaratoni. Täis- ja poolmaraton lasti ühel ajal minema. Meil Toivoga võib-olla selle peale tempo tõusis, eks Davidi eesolek ei andnud rahu. Kuigi – teadagi, mida maratonis jahimeestega võib kergesti juhtuda.
Aga enne ringi lõppu kargas David kuskilt välja, oli pissil käinud – ja suht kohe kimas meil eest jälle minema, siis jäi vahe stabiilseks, otsustasin ennast kiiremini liigutada ja püüdsin Davidi kinni, Toivo jäi natuke maha, aga tõesti ainult natuke, sest boksipeatusega sai ta must mööda, minu tankimised juba on küllalt pikad ja ma usun, et see tasub enda ära.
Teine ring siis Davidiga koos, 4-tunni mehed olid jälle vahetult ees, vahepeal nad kaugenesid minust ja Toivost. Ütlesin Davidile, et 4-tunni meestest ma küll mööda jooksma ei hakka ja juba vähem kui kilomeetri pärast sõin enda sõnu. Mul oli samm kuidagi pikem või kiirem ja läksin püüdsin Davidi kinni, ta tundis tõsist muret, et ma endale liiga teen, tegelikult põhjusega, sest viimased aastad ma ei olnud alla 4:30 tulemust saanud, aga eks ma jätkasin ikka tunde järgi ja kuivõrd ka David nõksutas (või ikkagi mina?), igatahes kui ta hakkas eest ära libisema, lasin tal seda rahulikult teha, ja kui tema tempo jälle mulle parajaks läks, imesin vahe kinni. Viimased paar kilomeetrit David kadus mu silmist ja 3. ringile minnes oli rada mõistagi oluliselt tühjem ees, sest poolmaratoonarid olid lõpetanud. 4 tunni meestega oli pidevalt selline lugu, et nad olid mul kuskil selja taga ja kuivõrd mind ei huvita kunagi, mis selja taga on, siis vaid pöördes nägin, kui ligidal nad mulle ikkagi on. Joogipunktis läksid tavaliselt mööda ka, siis võtsin ennast nende temposse ja varsti olin möödas ka. Kui ma nende jutust õigesti aru sain, olime 3. ringi alguseks paari minutiga 4 tunni graafikust ees.
3. ringil ma vist püüdsin päris paljusid, aga vähemalt üks mees samal ajal tuli ja läks minust mööda. Ma võtsin tema temposse ja sama vana lugu – joogipunktides jäin maha ja siis tasapisi liginesin. Oli väga hea orientiir viimasel ringil, kelle kinnipüüdmine väärtus omaette. See mul lõpuks siiski ei õnnestunud.
Aga 4 viimast kilomeetrit – siin algas alles maraton. Nüüd läks oi-oi kui raskeks, kui eesjooksja kõnni peale üle läks, tuli endalgi päris suur kiusatus. Ja vähemalt 4-5 jooksjat läksid mööda või suurendasid pisikese vahe määratuks. Siiski ma ei andnud alla, motivatsioon oli tohutu, teadmine, et tuleb hea maraton, ei lubanud lõdvemaks lasta, tahtsin võimalikult kiiresti kohale jõuda, kuigi ma olin põhjendamatult kindel, et 4 tunni alistamiseks on niikuinii kõik tehtud.
Viimase kilomeetri tõusu eel läksin ikka veel ühest mööda ka ja kuigi mulle tundus, et sinna läks mu viimane jõuvaru, olin lõpusirgeks ta täiesti maha raputanud. Tunde järgi lausa lendasin mäest üles, arusaadav, olin ikka viimased 30 kilomeetrit üsna riski piiri peal jooksnud. Viimased 50-100 meetrit nautisin finišikella, poolteist minutit neljast tunnist puudu. Oi, see oli kaif vaatepilt. Loodetavasti ei ole ajanäitamises mingeid nüansse minu kahjuks
4-tunni mehed jõudsid ka varsti pärast mind, käisin neid kättpidi tänamas, üks rääkis mulle, et ta oli nädal aega tagasi isikliku rekordi teinud – ma ei saanudki aru, väsimus ja pisut lärmaka ümbruse taustal, kuidas ta sai 3:75 (three seventy-five) joosta, siis veel mõtlesin, et läti keelega pooleks 3:45 (three cetri-five, tegelikult mitte cetri, vaid cetripadsmit peaks olema nelikümmend muidugi). Pärast alles mõtlesin välja, et seventy ja twenty on kõlalt ikka neetult sarnased. 3:25 siis. Kõva tulemus.
Jalad on pärast jooksu küll päris valusad, kuigi jah, venitasin pärast jooksu ja massaaži tehti ka … tegelikult viimasel ringil oli natuke hirm, et parema jala sääremari võib hakata krampi tõmbama või lihtsalt laguneb ära. Eks pisut ettevaatlikum olin selle peale …
Mis oli natuke üllatav, et joogiks pakuti ainult vett, kuigi mind see nii väga ei häirinudki, sõin vee kõrvale banaani, isegi rohkem segas see, et rinnanumbri pealt oli kõvasti kokku hoitud, või ma siis lihtsalt higistasin nii palju, igatahes see number lagunes nii ära, et rohkem kui pool maad hoidsin teda käes. Aga (ametlikud?) fännid raja ääres olid väga toredad, andsid pidevalt jõudu juurde. Suvalised möödujad linnakodanikud ei paistnud küll enamuses eriti aru saavat, millega me tegeleme.
No üks suur eesmärk sai täidetud. Paar aastat tagasi vist hõikasin kuskil foorumis selle välja isegi. Et 2011. aasta lõpuks võiks uuesti alla 4 tunni joosta. Aga sisuliselt on seekordne Valmiera tulemus vähemalt võrdne omaaegse 3:35-ga, siis olin 7 aastat noorem ja 10 kilo kergem.
Lõpuprotokoll ütleb siis, et minu elu paremuselt teine resultaat on 3:58:35.75, andis koha 107. ja noh siis esisajast jäi puudu pisut alla 2 minuti, seesama 2 minutit, mis ma ilmselt viimasel 4 kilomeetril tempos kaotasin (ehk isegi rohkem), aga mis seal ikka, vahva saavutus on seejuures, et edestasin kõiki eestlasi, kusjuures enamus neist jooksid kiiremini kui mina eelmisel aastal.
Viimane ring oli neljast ringist muidugi kõige nõrgem, aga mitte metsikult. Õigemini isegi väga hea, sest see oli üldse 73. viimase ringi aeg. Ja 4 ringi kenasti üsna ühtlased, kuskil 3 minutit vahet, kui viimast ringi mitte arvestada, siis ainult 1.23!
See on küll ilus saavutus enda spordikuulsuse ajalukku kirjutamiseks: Valmiera maratoni Eesti meister 2011!
Mis edasi? Ma olen mõelnud nii, et kui suudan veel 4 tunni piiri alistada, siis olen endale juba tõestanud, et suudan ja ei pea enam kõike väljapanevalt maratoni jooksma. Ehk järgmise maratoni peaks tõesti lihtsalt nautima. Mõtlen selle peale. Esimene mõte, et ühe maratoni aastas võiks siiski tulemuse peale joosta, aastal 2012. võiks see olla esimene Tartu linnamaraton 6. oktoobril.

Ida-Viru jooksuturnee

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.



Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad


siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga


seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …


Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.


Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.

Maraton ühe päevaga, seljakott seljas.

Kui sain teada, et Sander Hannus kavatseb ümber Eesti joosta, oli selge, et ma pean endale ka vähemalt ühe jooksupäeva planeerima sellest pikast rivist.
Valik langes just 16. juuni peale, sest siis läbis teekond piirilõiku, mida ma olin omal ajal kaitsnud. Ja aastaid ärgitanud ennast –kas üksinda või mõne sõjaväekaaslasega ühel nõul – suvel neid kohti üle vaatama.
Minu ettevalmistus ei olnud just päris eeskujulik, sest eelõhtul avastasin, et ega ma väga väikse seljakotiga toime ei tule, vaja pisut sööki kaasa tassida, varusärki, midagi soojemat õhtul peale tõmbamiseks. Raamatut lugemiseks, mitte just jooksu ajal – aga näiteks teekonnal jooksu starti … Ei jäänudki muud üle, kui otsustada raamiga kaitseliidu seljakoti kasuks. Üldse ei kujutanud ette, kuidas on päev otsa seljakotiga joosta, kuigi 10 km ringis olin seda mitu korda teinud.
Alguses mõtlesin ka kolmapäeval jalkatrennis käia, aga tundub, et oli mõistlik see vahele jätta. Raske öelda, kuidas oleks jõudnud. Võib-olla ei olekski olulist pitserit pannud.
Igatahes teekond algas kodust 6 paiku, bussiga Võrru, sealt Räpina risti, juba tegin ka esimesi jooksukatsetusi. Kahe autoga sain Hinso risti. Siit algasid esimesed otsustavad hetked. Kui ma jõuan häälega Värskasse, pean jooksma Sanderiga algusest peale ja koguma päeva lõpuks kõva 35 km. Seljakotiga? Kahtlane … Kui mul õnnestub hääletada Koidulasse või Võmmorski, on kilomeetreid juba 20 vähem?
Sain Oravale. See oli väga hea variant, sest kas Sander ikka tahab mu lahingukuulsuse radu väisata. Proovida joosta Võmmorski piiripunkti – mäkke. Ega ei tahtnudki tegelikult. Ma sain ise avastada.
Oraval tuli iseenesest otsus hakata jooksma kohe. Mõtlesin alguses veel Piusa kaudu minna, et ka tuletada meelde, kuidas sai sealt raudteejaamast teenistusse tagasi astutud, aga teede hargnemisel otsustasin pisut lõigata (2-3 km) ja minna otse Võmmorskisse.

Võmmorskisse jõudes oli esimene asi mõistagi selline kurb vaatamisväärsus – maja kus sai hiljuti surma politseinik. Samas on mul ka vastaspoole – Ago Waaksi , hüüdnimega Tankist, vastu omaette soojad tunded, sest 22. märts 1994, kui olin sunnitud enda 20. juubelit tähistama Võmmorski piiripunktis, tõi ta mulle Petserist viina, kui kuulis hommikul, et mul sünnipäev on. Nüüd ma sain ka lõplikult teada, et Ago Waaks ja Tankist on üks ja sama inimene. Maja oli endiselt politseilindiga piiratud, kui ma sinna seisma ja kohmitsema jäin, tulid kaks koera mind tee peale tervitama.
Esimesed 8 km oli läbitud. Paarsada meetrit kõndisin, siis ootas ees tõus Võmmorski piiripunkti juurde, mäletasin seda kui parajat ronimist. Ajateenistuses pandi meid vahepeal karistuseks sinna mäkke jooksma. Mõtlesin, et niikuinii ainult tollal tundus see maru hull tõus. Nüüd selgus, et ikka on ka. Pikk ronimine. Urvaste Kirikumäega võrdne.
Passisin seal piiripunktis tõkkepuu juures, kohe tulid piirivalvurid ja rääkisid, et edasi tohi minna, ma ütlesin, et olen lihtsalt nostalgiaretkel.
Nojah, piiripunktist, kus ma olin tihti öösel üleval istunud, luuletanud, kaugejaama tibidega telefoni kaudu flirtinud, joonud oma sünnipäevaviina, maganud 20-kraadise pakasega lahtise ukse ja ilma teki ja riieteta (sest oli nii võimas küttekeha, sellest piiripunktist oli järel vaid plats ja seegi juba keelatud tsoonis.

Tegin pildi ära, sörkisin mäest alla tagasi, natuke hakkas vihma sadama, proovisin kilejope enda ja seljakoti peale säädida, aga see laperdas ja niisama lihtsalt selga ma ei tahtnud teda ka panna. Asjad on need, mida vaja vihma eest kaitsta, mitte inimesed.


Piusa kordon. Nagu näha, siin pole ammu mingit tegevust toimunud, aknast ka midagi iseloomulikku ei paistnud. Proovisin ühte akent lahti teha, oli tulemas küll, aga klaas paistis olevat eest ära pudenemas, ei tahtnud riskida. Pealegi siseaknast ei oleks ilmselt jagu saanud.



Praegu on Piusa kordon hoopis selles majas, kus meie käisime vaid söömas. Siis oli siin Piusa EIK ja savitampijate koolike, mida juhtis Meelis Krigul ja mis hiljem kolis Meremäele.
Mulle tehti kordonis ekskursioon, eks ta ole tavaline tänapäeva nõuetele vastav värk. Lõpuks sain autoga Koidulasse, kus vaatasin ka ringi ja püüdsin ära tabada, kus vanasti midagi oli.

Selle platsi peal olid umbes meie putkad, sellest teest, metsateest, kus meie GAZ-66 kuidagi ikka läbi läks, on nüüd saanud korralik asfalttee. Uskumatu, et tollal nii väikese platsi peal hakkama saadi. Praegune punkt näeb välja selline:


Seejärel jalutasin autokolonni lõpuni, ja kiskus jala jälle jooksma. Prügi oli tee ääres palju, piiripunktide puhul tavaline, aga mitte ainult. Igatahes Matsuri mägi tahtis vallutamist. Samas mõtlesin, et kell juba 11, viis tundi teel olnud, pole söönud-joonud, see võib hakata kätte maksma. Mäe otsas Matsuri külamaja-kohvik, vaatasin, et ei leia midagi sobivat kaasa ostmiseks. Võtsin prae. Hõbeheik kartuliga. Väga nämma.
Siis küsisin, et kaugel see Vaartsi rist võib olla, kust paremale pean keerama. Üks tädi seletas nii toredasti- natuke maad ja siis mu kuuri tagant läheb tee paremale. Ja siis Verhulitsa tee läheb vasakule, aga seal vist viita ei ole.
Väga tore, jõudsingi kenasti teeni, kus viita ei olnud, aga vasakule läks. Tädi sealsamas künka otsas asuva maja juures pingil ei osanud ka öelda, kas tee läheb Verhulitsasse või mitte. Et kaart ei lubanud kuidagi varianti, et see võiks mõni vale tee olla, valisin selle. Otsustasin ka tädile näidata, et ma ikka jooksukavatsustega rajal olen, vahepeal olin kõndinud, et saaks praad organismis rahulikult energiasks muutuda.
Siis läks asi veel kummalisemaks: metsa näitas viit „Kivi tee“, kuivõtrd teine tee läks ilmselgelt talu juurde, valisin Kivi tee, aga see oli nii metsatee, et kahtlus puges hinge. Samas toetas mind ütelus sealtsamast kohvikust, et vaat kui minu kamraadi karud ära ei söö.
Ja juba Sander kõlistaski mulle, et puhkab ja teda neljandat päeva saatev ratturist sõber just lahkus tema juurest. Ütlesin veel Sanderile., et olen kuskil metsatee peal, siis ta ütles, et on ka. Selle kõne peale tuligi mulle rattur vastu.
Jooksin siis Sanderini, kohtusime sellise harutee peal.

Alustasime siis ühisjooksu, jah, uskumatu, et ta peabki saama kümnete päevade kaupa hakkama asjadega, mis seljakotti mahuvad. Igatahes oli seesama Matsuri kohvik ainuke koht, kus toiduvarusid täiendada. Tegime seal peatuse, sõime ka ostetud küpsised kohe ära, et ei oleks vaja kotti toppida. Siis täie lauluga ühe jutiga Võmmorskisse. Kaks korda tuli viaduktile ronida, Võmmorskis võtsime taas aja maha.

Kaunis piirivalveneiu, kes mind enne mäe otsas Võmmorski piiripunktis manitses, tuli ka bussijaama, et töölt koju sõita, see oli nagu saadetud kiusatus, et meelitada meilt valitud teelt kõrvale. Aga nagu järgmiselt pildilt näha, Sander ei jookse bussile järele.

Aga siis tuli kohe võimas 12% tõus, seda juba adekvaatselt pildile ei saa, midagi sellist ma ei mäletanud ka sõjaväe ajast. Võttis ikka südame taguma küll. Hoopis võimsam kui tõus piiripunkti juurde.
Sanderi tempo ei olnud mulle päris lihtne, aga midagi jahuma sellest, et tempot alla võiks lasta, ei tulnud mulle väga tõsiselt pähe. Mis mõttes ma ei pea vastu, kui mees peab täna peale mind veel 10-15 km jooksma. Rääkimata sellest, et pärast seda veel 39-40 päeva
Jooks Võmmorskist Meremäele oli keeruline, päris tihti pidime kaarti vaatama. Ainult üks koht, üks hoone, tuli tuttav ette ja ma nagu kaugelt juba tundsin, et tean, kuidas sealt keerata tuleb. Aga jah, iga rist oli juba õnnistuseks, kus sai kaarti uurida. Sandergi hakkas arutama, et 1,5 tunnised otsad ilma joomata võivad edaspidi kätte maksta.
Igatahes Uusvada ristis hakkasime vaidlema, kuhu nüüd joosta. Kas vasakule Uusvada peale või otse. Siis jooksime toredast Tobrova mäest ülesse

seal tuli vastu Meremäe-Obinitsa tee. Sander tahtis Meremäed marsruuti sisse võtta, sest joogivarusid tahtsid täiendamist. Minu soov oli Meremäe piiripunkti kaudu minna. Võtsime veel kraavipervel einet ja siis meie teed lahku läksidki.


Vaatasin veel pisut Sanderile läbi fotosilma järgi. Siis alustasin teed Uusvada suunas. Ega ma ei teadnud, kas ma pärast Sanderist lahkumist lõpetan suurema jooksu ära ja jalutan rohkem. Aga kui Sander mu arutelu peale ütles, et tema eesmärk on kogu maa joostes läbida (st kõik 1000 km), siis otsustasin, et seda suudan minagi. Ühe päeva lõikes muidugi.
Tempo muidugi oluliselt rahulikum kui koos Sandriga. Aga jooksusamm säilis. Keerasin Kitse külast vasakule ja kilomeeter minna, olingi päral.

Siin platsi peal olidki meie Meremäe piiripunkti putkad, kus piirikaitsjad rohkem kui mujal teenistuses olles, alkoholi manustasid. Ma isegi ükskord magasin, automaat nurgas, viinauimas und paar tundi. Läks õnneks, kõigil sellised afäärid õnneks ei läinud.
Seekord oli juba päris raske koha pealt minema saada, aga kui juba hoo sisse sain, polnud hullu midagi. Siin vedas minu mälu alt, mul oli miskipärast meeles, et Meremäe mägi on enne Meremäed, aga ei – jõudsin Meremäele välja. Küsisin siis, kus Meremäe mägi on, veel 2-3 km edasi, aga me võime ära visata, läheme just sinna. Ei, ka Meremäe mägi tuleb lisaks neile eelnevatele mägedele võtta, loobusin, küsisin vaid juua, sest olin viimase tilgakese piiripunktis manustanud. Neil oli ainult õlut, aga see sobis ka väga hästi.
Ja siis üllatus. Sander oli vahepeal uue, autoga kaaslasega kokku saanud, nad olid poes käinud ja varusid täiendanud ja just samal hetkel asusime samas suunas jälle teele. Ja siis tuli Meremäe mägi! Seda võtsime juba kaifiga, ja ei jätnud ka vaatetorni ronimata, kuigi Sanderil veel ligi 10 km ees.
Nüüd siis lahkusime lõplikult, minul oli finiš käes, Andres tegi mulle sauna ja vihta ja muidu venitasin ka ennast nagu oskasin.
Hommikul oli päris hea, ainult üks põlv oli valus, see küll otseselt jooksmist ei seganud. Aga ma arvan, et kaks päeva järjest sellist jooksu teha on minu jaoks vist ikka liiga palju. Aga selliseid ühepäevaseid afääre prooviks tulevikuski.

Võru-Väimela: minu viimase aja parimaid jookse!!

Hea jooksupäev oli. Sõin-jõin õigel ajal, soojenduse tegin õigesti, ei passinud pikalt kuuma päikese all (kuigi mõni hetk jooksu ajal oli üpris kuum päike).
Startida oli mõnus, kes teab, palju esimese hooga selja taha jäi, aga tasapisi kerisin tempo üles ja muudkui noppisin eesjooksjaid. Püüdsin kinni ka Operi, kellel põlv nagu üldse e luba joosta enam (tuli just opilt ka hiljaaegu). Aga paljugi, mida ei lubata, aga ikka tehakse … Ma ei kujuta ette, et ma ühel päeval lihtsalt ei jookseks enam … Kuigi ma Operist mööda sain, lasi ta vapra sammuga edasi ja jäi vast pool minutit ainult maha.
6 või 7 km läksid ikka maru kähku, enne Väimelasse sisse keeramist läks siiski raskeks ja pingutasin mis ma pingutasin, aga järgmistele enam järgi ei jõudnud nii hästi. Mõnele vist siiski.
Staadionil nagu ei saanudki aru, kas sain veel kedagi kätte ka, aga väga lihtsalt alla ei andnud, paar noort poissi siiski läksid nagu postist mööda:)
Naistega oli seal lõpus veel rebimist, ma küll vist lõpetasin liiga vara jooksu ära, aga ega need kohad ka midagi suurt muutnud enam. Tulemusega 26.52 olin kindlalt esimese poole sees ja kaotust võitjale vaid napilt üle 6 minuti. Saan ainult rahul olla. Aastal 2006 oli kaotus näiteks 9 minutit.

Põdrala vald esindatud!

Võistlesime Airiga Sakala mängudel, Põdrala valla koosseisus. Sakala mängudel konkureerivad eelkõige Viljandimaa omavalitsused, Põdrala vald oli ainuke Valgamaa oma. Ja kergejõustikuvõistlustel ka ainuke alla 1000 elanikuga omavalitsus. Võistkondlik arvestus on eraldi üle ja alla 3000 elanikuga omavalitsustele.
Eesmärk oli - võistkondlik eesmärk siis - võimalikult kõik alad võistlejatega ära katta, sest punkte said igalt alalt - noh oluliselt rohkemad, kui võistlejaid oli. Aga igast vallast läks ainult kaks paremat tulemust arvesse. Samas sai üks sportlane ainult kolme ala teha (pluss 4x100 teatejooks).
Heameelega oleksin staadionile tulnud alles 5000 m jooksu stardiks, palav oli tegelikult seal viibida. Aga pidin ka oma kolm ala ära tegema, sest Põdrala vallal ei olnud ka võistlejaid jalaga segada. Tegelikult ei olnud mul mingitki lootust odas ja kettas rohkem punkte tuua kui viimase koha punktid. Kettas jäi vist 20 meetri piir seekord kätte saamata, olin eelmine õhtu hoolega pildunud mingit väiksemat ketast, 2-kilosega mitte ei saanud korralikku kaart, ilma laperdamata. Ligemad konkurendid viskasid selgelt üle 30 meetri.
Odaviskes olid suuremalt jaolt lennukaari 40 meetri taga, võidutulemus läks mumeelest üle 70 meetri. Ma ise ei saanud esimesel katsel märki maha (päris pika kaare juures - minu kohta), mille peale ütlesin “Kurat”, mispeale kohtunik omakorda hoiatas, et kui ma veel vannun, saan disklafi. Õnneks ei saanud. Ja teisel katsel läks õnneks, maasse otsapidi kinni ei jäänud, õige napilt tuli esimene ots ennem alla kui taguots. Ja tulemus - ootan protokolle, õige napilt võib minu isiklik rekord 21.36 ohus olla. Kolmanda katse läksin viimast välja panema, oda läks kuidagi risti, astusin parem üldse üle, midagi head sealt ei tulnud. Ardi ei saanud kolmel katsel märki maha, nii et minu võistlusest mahavõtmisest pääsemine oli küllaltki tähtis. Ardi kaared olid enam-vähem sinna minu kanti muidu.
Airi odaviset tuleb ka mainida, tal oli ühe teise naisterahvaga põnev heitlus viimase koha peale, vastane sai viimasel katsel päris ilusasti oda lendama, aga pärast selgus, et siiski see katse ei lugenud ja lisaks selgus veel, et see oli 3. koha heitlus nende vanuseklassis olnud. Nii et Airi sai medali kaela!
5000 m jooksus ei olegi kerge öelda, mitu konkurenti õnnestus selja taha jätta, liiga rahulikult ei alustanud, seega võis juba alguses keegi selja taha jääda. Tavapäraselt ma selja taha ei vaata. Nii juhtuski, et (12 ja pool ringi on see staadioni peal), et kuskil 4-5 ringi peal tuli üks mees mu ette ja ütles, et ma vean ka nüüd natuke. Ei teadnudki, et keegi mul vahetult selja taga on. Aga ma ei jätnud ennast ka taha passima, läksin mingi hetk ise ette ja siis, kui sain ringiga sisse, otsustasin kannule võtta ja tema tuules järgmise jooksja kinni püüda. Ei saa öelda, et sarnane taktika ei oleks mul kunagi õnnestunud. Isegi maratoni, kus joosti 5 korda 8 ringi.
Aga seekord ma päris nii hea ikka ei olnud. Sain eesmärgi kätte küll, aga vast ringi jõudsin temaga koos joosta, aga tagant 5. ring ma lasin ikka juba kõva vahe sisse, kuigi sellele ringile veel läksime täitsa koos. Edasi oli väga raske, ei suuda isegi öelda, mitu inimest must mööda seal läks, aga olid ka jooksjad, kellega suutsin hoolimata väsimusest silmsidet hoida. Kõige parem nali oli see, et ma isegi ei saanud aru kui Ardi mulle ringi sisse tegi. Ütles veel mulle, et ma jooksen Taisto bussi peale (mu seljal oli kiri: jooksen Sebe bussi peale), ma pärast rääkisin, et keegi oli mulle öelnud … Ardi ütles, et mina see ju olingi. Siis ma pärast veel mingi hetk ju vaatasin, et ohoo, Ardi ei olegi must väga kaugel, aga ma ei teadnud siis, et ring juba sisse saadud:)
Varsti sain taas kokku sama mehega, kellega jooksu alguspooles olime vaheldumisi vedanud. Jõud oli niipalju siiski taastunud vahepeal oma tempot otsides, et suutsin sappa võtta ja kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatasin, et kolm meest on kättesaadavad ja otsustasin saagu mis saab, lõpuspurti alustada. Sest viimase 100 m peal ma vaevalt suudan midagi teha. Saingi kolmest mööda, üks neist pani siiski viimase 100 peal oma paremuse selgelt maksma. Kokkuvõttes võib öelda, et hulga väsitavam kui Tartu jooksumaraton.
Olulise tõigana peab mainima ka seda, et 5000 m jooksus toimus tugevamate jooks siiski enne, Raivo Nõmm, Keijo Priks ja kes seal kõik olid, nendega ma küll poleks jõudnud sammu pidada ring või poolgi ...
Tulemusi hetkel veel ei tea, ootan huviga.

Linnavolikogu istung 1921

Võru Teataja 9. mai 1921
Päevauudised
Tallinna linnavolikogu kommunistide rühmast ainult 2 meest järele jäänud. 26 ära kadunud.
Vaevalt oli juhataja koosoleku avanud, kui Vanja (komm.) ettepaneku teeb tänast koosolekut lõpetada, sest kõige suuremast volikogu rühmast on kõigest 2 alles jäänud. Kas kõik türmis on, seda ta ei tea, kuid käsk on antud rühma liikmeid kõiki arreteerida.
Vanja ettepanek sai ainult 6 häält poolt (toetasid iseseisvad).
Nüüd nõuab Vanja, et neid kahte loetaks 28 eest; tähendab, neil oleks 28 häält.
Juhataja tähendab, et kodukord ei luba neid hääli arvata, kes koosolekult puuduvad.
Nüüd protesteerib Vanja „hirmsa valge terrori vastu“ ja et linnavolikogu oma liikmeid ei kaitse, siis lahkuvad nad koosolekult.
Lahkusid. Hüüded: „Head teed!“

Erisaate nostalksi

On ikka arutatud, et mis see JMKE tähendab, mille järgi ta on nime saanud.
Kas
Joodik Moskva kohviku eest
jalgrattamatk Kirde-Eestis
Jeesus Maria karjatas eit
Jah muidugi kuid ei

leidsin kunagi Erisaate tegemise käigus tekkinud tõlgendusi, üks neist sai ka Erisaate laulu pealkirjaks
niblisin siis natuke seda nimekirja

Jalaga Munadesse Kultuursele Eestile
jõuaks ma ka Eedenisse
jää meeriks kallis Edgar
joome mahla kuseme eetrit
jou mehed kuidas elate
jätke mu koer elama
Jüri Mõisa kuldne elu
joo mahla kuni elad
jõhvikad murakad karusmarjad ebaküdooniad
jäin maha Keila ekspressist
jõin maha kõik elatise
jälle males kaotus Eestile
juust maitses kuidagi eriliselt
jänes magas karu embuses
Jim Morrison kõrvaldas enese

Kes võib kroonumetsast marju korjata?

Võru Teataja 14. veebruar 1921
Kes võib kroonumetsadest marju korjata?
Haridusministeeriumi sellekohasel ettepanekul on põllutööministeerium otsustanud kooliõpilastele, kes alla 15 aastat vanad, riigimetsades lubada marja ja seente korjamist maksuta. Riigimetsades marja ja seente korjajad koolilapsed peavad varustatud koolijuhataja poolt antud tunnistustega.

Kuulutus 22. jaanuar 1921

500 marka ehk toop piiritust sellele, kes soovitab sõjaväeteenistusest vabaks saanud, puudustkannatavale nooremehele koha kantseleisse. Olen teeninud 3 a. mõisakirjutajana ja valitsejana Venemaal, töötanud vabrikute kontorites, sõjaväeasutuste kantseleides jne. Tunnen mitmes. kantsel. asjaajamist ja võin ka masinal kirjutada. Olen nõus ka ärasõitma. Pakk. ühes tingimistega saata: slt. sõna „töö“ all kuni 28. skp.

Eesti kirjanik ep pea mitte raha kerjama

Võru Teataja 6. detsember 1930
Mart Raud skandaalitab.
Noorkirjanik Mart Raud põgenes teatavasti kevadel Soome, kuna ta Eestis rea vekslivõltsimisi oli toime pannud. Nüüd on ta ka Soomes oma kelmusi jatkanud, pettes ühelt Soome kirjastuselt välja 5000 Soome marka, jättes maksmata restoraniarveid jne.

Mis nii vargaelul viga

Võru Teataja 27. november 1930
Varas jooksis peremehega rinnutsi kokku.
Varas ostis pärast varguse ebaõnnestumist peremehele liitri viina.
Kooraste vallas on vargused niiöelda „moest väljas“. Kuigi mõni joodik kusagil salakõrtsis vargusplaani peab, siis, nagu „jumalast juhitud“, lõpeb ikka nii, et vargus nurja läheb ja ainult ümbruskonnale tast mõni aeg rääkida saab.
Niisugune lugu juhtus ka hiljuti Kooraste vallas Kaagri asunduses.
Kohapääl tuntud „lakekrants“ H. otsustas Kaagri asuniku L. aita revideerida. Ta asuski ühel päeval L. aida ukse kallale. Seda aga märkas L. ja jooksis aida taha, kuhu ka varas tahtis peitu minna. Varga õnnetuseks juhtusid nad aga aida nurga taga rinnutsi kokku, millest mõlemad nii ehmusid, et peremehel meelest läks varast kinni võtta. Vargal läks jällegi meelest eest ära jooksta. Et H. ja L. tuttavad, siis jättis L. asjale seadusliku käigu andmata, nad leppisid varssi kokku, nii et H. ostis L-le liitri viina, mida ise tühjendada aitas.

Võru Teataja 4. detsember 1930
Ei ole see H.
Koorastest pärit Ferd. Hani palub meid teatada, et tal midagi ühist ei ole selle H-ga, kellest juttu on meie lehe 135. numbris, pealkirja all „Varas jooksis peremehega rinnutsi kokku.“

Põlva Noortekonverentsil sündinud luuletus ( sellest tuleb ka laul)

PÕLVAMAA LAUL

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

Roheline Põlvamaa
Igal järsul nõlval ka
Leidub palju põllumaad
Põllumees tööd teha saab

Mõnus parasvöötme kliima
Põllutöögi ajab kiima
Hernes tahab mahekeppi
Kobras aga närib leppi

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

Põlvamaal on bände häid
Kui ka metsas ringi käid
Karu tuleb vastu – uhh!
Õnneks see on Winny Puhh

Pahandusi Põlvamaal
Ei tee ükski kurikael
Meil siin leidub küllalt soid
Et uputada kõiki neid

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

ERITI SEIKLUSRIKAS MARATON

Lootus sel aastal veel üks ilus maraton joosta sai tugeva hoobi nädala alguses, kui mingi tõbi tuli külge. Ei nohu, ei köha, ei peavalu, vist isegi mitte palavikku, ainult hingamisteed krabisesid ja üldiselt nõrk oli olla. Esmaspäeval-teisipäeval tuli veel kõvasti füüsilist tööd teha, jooksmas ei käinud, lootsin, et nii on rohkem lootust ära paraneda, jõin hoolega teed, sõin sibulat, määrisin vietnami salviga, tegin kapsalehe ravi. Midagi läks paremuse poole küll, aga päris hea ikka ei olnud. Reedel juhtisin võrus Bernard Kangro konverentsi, jõudsin päris kenasti, aga õhtuks oli see nõrkus tagasi. Veel kõva ravikuur.
Laupäeva hommikul hakkasin Valmierra sõitma, sest samal õhtul oli nagu selleks puhuks säetud, Luulesõidu etteaste, kus fs ja Triin Soomets Eestist ja veel läti ja soome luuletajad.
Häälega jõudsin Valka, kust kõndisin Valka ja läksin bussi peale. Valmieras veel vaatasin, et kohe-kohe on algamas Läti karikavõistluste mäng jalgpallis Valmiera-Kuldiga, mis kõlas väga atraktiivselt. Aga see oleks luuleetendusele selga sõitnud, pealegi kibrutas vihma, pealegi ei olnud mu tervis ikka veel endiselt kuigi hea. Luulesõidul lugesin ka ise luuletusi, teistega pidutsema ei läinud, kuna nad läksid kuhugi Valmierast välja, aga ma pidin hommikul jooksu stardis olema.
Võtsin veel õhtul paarsada grammi Riia palsamit ära ja sõin küüslauku. Hommikul oli üks nädala paremaid ärkamisi, aga kui olin natuke ringi tuuseldanud, andi haigus jälle tunda ja hingamistee polnud ikka veel korraliku katte all. Võtsin igaks juhuks veel klõmaka Riia palsamit.
Otsustasin, et jooksen ühe ringi vähemalt ja kui siis ikka hing väga kinni on, jätan pooleli. Stardipaigas sain kokku Kaareli ja Toivoga, kellega me omaette Valmieras-käimise tiimi moodustame. Kõik asjad aetud, segadust tekitas kusjuures, et kiip oli ilma punase aluseta, aga Kaarlil oli alus varasemast olemas, ma panin lihtsalt paelad kiibi aukudest läbi, nii vist oligi mõeldud.
Eelmisel päeval oli Valmieras olnud väga vahelduv ilm – päike ja vihm vaheldumisi. Sama jätkus ja umbes veerand tundi enne starti viskas korralikku sahmaka vihma. Läksime kaubamajja varju, seal oli kell olema sja Toivol käe peal ka. Kui kuskil viis minutit jäi stardini – ohoo rõõmu, oligi juba vihm üle läinud. Hakkame siis starti minema, vaatan, et Kaarel ja Toivo lähevad lausa jooksuga, aga starti ei olegi seal, kus ta minu teada pidi olema. Ahsoo, start on varem välja lastud. Egas midagi, hakkame jooksma, stardikell on tiksunud 1.20, kui stardijoone ületame. Alustan muidugi aeglaselt, ei hakka Kaarlit ja Toivot püüdma, aga Toivo ootab mind ise järgi. Oleks ülekohtune jätta mainimata, et nii Kaarel kui Toivo on nädal aega tagasi ka Tallinnas tubli maratoni teinud.
Kaarel läheb oma teed, näeme, et varsti on ta järgmise grupi kinni püüdnud. Meie Toivoga arutame õige tempo üle ja kumb peaks seda dikteerima, et see paras oleks. Jooksen lõdvalt, aga kindlasti mitte enda kohta aeglaselt. Nopime ükshaaval eesjooksjaid.
Mis tegelikult mind nii väga ei rõõmusta, et tõuse on mõnevõrra madalamaks lihvitud, rada läheb mõnevõrra teist kaudu. Ka edasi-tagasi lõik, mis läks Gauja.äärde välja, on maha lõigatud, kõige looduslikum osa rajast. Aga lõik, kus on tagasipööre, tänu millele näeb endast kõvemaid endale vastu jooksmas ja seejärel neid, kes sinust maha on jäänud, see lõik on teises linna otsas. Ja kui oleme sinna jõudnud, tabaad meid esimene paduvihm. Jalad saavad üsna ruttu märjaks, ka igalt poolt mujalt, aga Silja spordist saadud Odlo (vist suusa-) särk on mõnus ja kuivab ruttu. Arvan, et kasutan edaspidigi teda jooksmisriietusena. Ja ette rutates võib öelda, et ei hõõrunud üllatuslikult ära ei kintse, ega rinnanibusid ega ka jalgu mitte. Kasutasin vaseliini muidugi ka, aga ega seegi alati lõpuni välja ei aita. Plaastreid seekord ei kasutanudki.
Esimene ring saab läbi ajaga umbes 1:08. Kui keskmist kilomeetrit arvestada, on küll kiirem algus kui eelmisel aastal. Ajah, see on ka muutus, et ring on niivõrd pikem, et eelmise aasta viie ringi asemel on 4 ringi. Mis tundub seekord isegi psühholoogiliselt lihtsam, kahju ainult, et otseseid paralleele eelmise aastaga on raskem tõmmata.
Selgelt rõõmustab, et pärast esimest ringi ei ole mingit põhjust kõrvale tõmmata. Jätkame, vahepeal kena päikese käes, aga siis taas külm dušš. Kas tõesti mõni jooksjatest on nii kõvasti pattu teinud? Jalad on rasked ja märjad, muret teeb, et põlveõndla lihased jäävad juba valusaks. Muidu on toonuis maru hea, tundub, et haigus oligi sellepärast, et ma üldse jooksmas ei käinud tervelt kümme päeva.
Teine ring läheb samas taktis, tegelikult ikka kiiremini, kell näitab 2:15, kui kolmandale ringile asume. Üks suur võit on see, et võitjate käest kahte ringi ei ole sisse saanud.
Kolmandal ringil, endiselt Toivoga ühes rütmis, arutame, kas need, kes meist mööda lähevad, on juba neljandal ringil olijad. Enamasti tundub see nii olevat. Ise läheme ka ikka mõnest mööda. Edasi-tagasi lõigul näeme Kaarlit, kellega oleme vahet hoopiski vähendanud, kuigi olime arvanud, et saame ikka ringiga sisse. Toivo kipub nagu pisut maha jääma vahepeal, aga alati tõuseb taas kõrvale ja jätkame ühes rütmis. Finišikell on vahepeal nulli läinud, nii et võrdlusmoment puudub, kuidas vahepeal läinud on. Ja endiselt veel jõudu on, kolmanda ringi üsna alguses rebin pisut Toivost ette, aga on kuulda, et ega ta kaugele ei jää. Kui jääb veel 6 km lõpuni, hakkavad tulema raskused. Hoian rütmi ja kuigi lähen vaevaliselt edasi, saan ka selle lõigu peal mõnest mööda, kes on käimise peale üle läinud ja mulle valmis sappa võtma ei ole. Kaarel on veel lähemale tulnud, aga on ka selge, et ega vahet vähendada enam ei õnnestu, see läheb lõpukilomeetritega tõenäoliselt jälle suuremaks. Pisut peale pöörangut jookseb ka Toivo vastu, ta ei ole kuhugi kaugele jäänud, ja see teadmine sunnib ka mitte kõndimise peale üle minema.
2 km enne lõppu on joogipunkt, kuigi tunnen, et jooki vaja ei oleks (selleks ajaks on laudadele jäänud ainult vett), siiski peatun ja joon. Samm on nii raske, et tahab hetkelist peatumist. Ajah, viimasel ringil loobusin banaani söömisest, tundsin, et mõõt on täis. Siiski hakkas ringi keskel sees nii keerama, et mingil hetkel tundus, et ropsi mahapanek on ainult aja küsimus, seda siiski ei juhtu.
Viimane pöörang tublile tõusule, aga sealt jääb ka vaid mõnisada meetrit lõpuni. Näen, et tagant tulija on turvaliselt kaugel, saan aru, et ta eriliseks kiirenduseks ilmselt enam võimeline ei ole, viimast tõusu naudin, kuigi ega ta nüüd kergelt küll ei tule. Siis veel 200 m siledat maad, teen lihtsalt suurest rõõmust veel ühe mõõduka kiirenduse ja ongi finiš. Vist kõige magusam finiš, mis mul maratonidel on olnud.
Aja peale ei mõtle, kui lõpuks oleme riideid vahetama jõudnud, vaatan kella, stardist on kulunud 4:45. Et finišist on ka aega mööda, on isegi lootust, et tuleb alla 4:30. See lootus väheneb, kui meenub, et start läks ikka 5 minutit varem minema. Samas mu kell on paar minutit ette.
Igatahes Mulgi maratoniga enam vähem samasse kanti aeg, kas tuleb hooaja isiklik rekord, see põnevus on õhus. Üks isiklik rekord sündis selle finišiga aga niigi. Esimest korda elus lõpetasin aasta jooksul kaks maratoni. Kui suured on võimalused järgmisel aastal alla 4 joosta, mis ma enda eesmärgiks olen seadnud, on praegu raske ütelda. Võimatu ei tohiks küll olla.
Aga põnevust oli veelgi. Riiete vahetamisel selgub, et Toivo on autovõtme kaotanud. Tõenäoliselt riietega koos välja tõmmanud. Küsime riiete kätteandjate juurest, ei teata midagi. Läheme registratuuritelgi juurde, kui ma enda kangete jalgadega järele jõuan, näen kohe Toivo näost, et õnnelik lahendus sellele murele on saabunud.
Käime veel kaubanduskeskuses, muide on natuke kurb, et eelmise aasta lõbus nö eestikeelne silt Nägm Nagemiseni on asendatud korrektse Kohtumiseni! sildiga.
Iga istumine ja püstitõusmine on vaevaline, tundub, et just seekord on jalad eriti läbi omadega. Samas, kui otsustan Valga bussijaamas oodates natuke ennast venitada, on järgmine püstitõusmine hoopis võimalikum.
Järgmine jooks on ilmselt kahe nädala pärast Paidest Türile. Kõigest 13-14 km ringis

1930 - siga pesti bensiiniga!

Elu 30. august 1930
Siga süütas Aleksandris hooned.
Omapärane tulekahju Raiste küla sepal.
Neljapäeva õhtupoolikul põles Aleksandri vallas, Raiste küla sepal, Gustav Palo päralt olev ühe katuse all elumaja ja küün maani maha. Põlevast majast suudeti kraam välja päästa. Omaniku kahju ligi 2000 kr.
Gustav Palol oli siga juba pikemat aega haige ja haavades ning teda pesti tihti bensiiniga. Ka neljapäeva õhtul pesi Palo jällegi haiget looma. Kui ta sea bensiiniga üle kallas, süütas ta välgumihkliga suitsu põlema. Bensiiniga ülekallatud loom plahvatas aga põlema ja jooksis suurtes valudes üleni tulest leegitsedes heinaküüni, kus rohkesti õlgi ja heinu asus. Need süttisid põlema ja süütasid hoone. Leegitsev loom pääsis siiski eluga.
Et hoone üks ots alguses põlema läks, suudeti eluruumidest kõik kraam välja tuua, seni kui tuli ka sinna jõudis.

Kartulivõtmise juures tuli tõdeda ...

... et kuhu ikka sitta ei saanud, sealt polnud ka mitte sittagi võtta.

Tõsine saavutus, kui arvestada, et praegu on see vaid möödund ajast mälestus

Elu 12. juuli 1930
Antslasse ajalehtede kiosk.
Juba talvel oli kuulda, et Antsla saab omale korraliku ajalehtede kioski, mida isegi Võrus veel ei ole. Kus olid siis antslalased kole uhked, et meie saame varsti kioski, aga Võrus veel ei ole kavatsustki selleks. Vahepääl jäi asi soiku, kuid nüüd järsku hakatigi turuäärde ehitama kioskit. Töö edeneb kiirelt ja paari päeva pärast on neil too uhke kiosk käes.

Koer - minu kolleeg!

Võru Teataja 12. juuni 1930
Koer veab posti.
28. klm. 3-4 tunniga.
Kui juhtute käima Karula Rebase mõisa ja Kõrgepalu Söödi talu vahet, siis näete koera, kes sammub rahulikult teed mööda, punane lint kaelas, kiri ja pakk küljes. See on Kõrgepalu Söödi talu omaniku hra Kangeri tütre väljaõpetatud koer. Karulas, Rebase mõisas, elab K-l onu ja sinna ta saadabki kirju, väikeseid pakikesi. Vahemaa on 28 klm. ja selle maa traavib koer 3-4 tunniga ära. Pääle selle on hra Kangeri tütrel, pr. Linda Hüvatol hulk väljaõpetatuid häid sordi kanu nimega „Must minorka.“ Mainitud kanad on väga hääd ja virgad loomad, ja kuulavad täpselt perenaise käske.

Riikliku tähtsusega uudis

Võru Teataja 3. juuni 1930
Meremäel püüti metskitse.
Preili seelikuga ja ema ahjuroobiga
Taevaminemise püha õhtupoolikul sündis Meremäel hale-naljakas lugu. Nimelt oli eksinud metskits tulnud E. küla aeda jalutama. Seda nähes ruttasid ema ühes tütrega kitse püüdma, mis aga ebaõnnestus. Omapärane oli see, et perenaine J. P. tahtis ahjuroobiga kitsele surmahoope jagada, kuna tütar seeliku kahmas seljast, olles särgiväel, hirmutas kitsekest kitsasse aianurka. Ei aidanud ahjuroop ega seelik, vaid kitsekene pääses minema.
-ro.

Nonii

Võru Teataja 31. mai 1930
Antslas
teevad munad muret
Harilikult on ikka asi nii, et pääle rongi seismajäämise lastakse mahatulejad rongist välja, siis hakatakse alles pääle minema. Aga Antslas on ümberpöördult: siin võib igal kesknädalal Valga poole minevat postirongi huvitusega vaadelda. Kui rong seisma jääb, tungib salkkond vaguni juurde, tõstes 10-15 korvi munadega väljatulijatele vastu ja nii ei saagi enne rongist välja tulla, kuni kõik munakorvid on vagunitesse tassitud ja pinkide alla ära mahutatud. Häämeelega näeks, kui sarnased korvid pakkvagunisse tõstetaks.