Haanja Jala100 - tehtud!!!!

Ma ei teagi, kuidas torkas mulle pähe mõte, et vaja Haanja Jala100 ära proovida. Oluline kehutaja oli kindlasti plaan joosta Veidenbaumsi juubeli puhul aasta 2017 tema Tartu majast tema Kalaci majani. Kuigi tema käis vist rohkem siiski hobusega kui jala.
Egas ma nüüd eraldi pikka trenni teinud, Valmiera maratoni jooksin, aga niipalju siiski valmistusin, et tegin trennis hästi aeglast, lõdvestunud jooksu. Eks mitu aigust olnud vahepeal, sellised väiksemad nohud-köhad peamiselt. Nädal enne Haanja100 jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu küllalt edukalt ja ennast tagasi hoidmata. Kolmapäeval olid veel jalad natuke valusad, aga joosta sai edukalt.
Nüüd avastasin, et olen viimaste kuude 95 kg kehakaalu pealt kerkinud 98 peale. Siis mõtlesin, et peaks ennast jälle saama 100 kg peale, sest 100+ võistlusklass on Haanja 100 peal ka. Sõin päris hoolega, teist moodust ei tea, kuidas kehakaalu juurde saada vähem kui nädalaga. Raskustega sain 99 kätte, muudkui aga jälgisin kaalu. Uskumatu, kui raske on tegelikult kilosid juurde võtta. Reedel tegin veel viimase ponnistuse ja õhtuks oli 100,2 käes, paari tunni pärast veel 100,7 ka.
Jooksule võtsin kaasa palju rõivaid, arvestusega, et neid peab vahetama, vähendab hõõrdumisohtu. Tegelikult kartsin seda rohkemgi, et midagi verele hõõrub, kui seda, et jalad enam ei kanna.
Start hommikul kell 7, üsna pime veel. Otsustasin sisseelamiseks esimese ringi kõndida, Toivo lõi minuga kampa. Siiski kuskil 4 km peal (ring oli 6,66 km pikk – kokku 15 ringi), ühe laskumise peal, ei pidanud vasta ja läksime jooksusammu peale. Ja siis muudkui jooksime, 4. ringi peal esimene puhkepaus, vahetasin särki, pidin ka numbri teise särgi peale tõstma. Ajah, võtsin ka dressika, mis on pigem mingi fliis, jaanuarikuus jooksmiseks oli üsna sobiv, nüüd olin ennast korralikult ära higistanud. Panin siis pikkade varrukatega suusapluusi. Vahetasin ka jooksujalanõusid, panin enda vanade tossude asemel sel aastal saadud triatlonijooksukad. Kuigi eriti mulle seda ei soovitatud, et tossude vahetus võib tõsise karuteene teha. Aga natuke hõõruma kippus. Etterutates võib öelda, et enam ma tossuvahetust ei teinud.
Teatav väsimus oli ikka jalgades, kuigi võtsin asja üsna rahulikult. 4 ringiga oli esimene eesmärk saavutatud, see on nimelt miinimumdistants, millega enam katkestajaks ei loeta.
5. ringi lõpus vaatasin ekraanilt, et olen 100+ võistlusklassis 3. koha peal (3 meid suuri mehi oligi), aga 2. mees on 5 minuti kaugusel. Enne ringi lõppu saingi ta kätte ja paistis, et temast mulle pigem vastast ei ole täna. Aga mööda ta must jälle läks, ilmselt siis kui 7. ringi lõpus enda puhkepeatust tegin. Ja 10 ringi lõpuks olin juba üle 20 minuti taga.
7. ringi peal täitus maraton, ajad ka fikseeriti, need ilmuvad kunagi hiljem, aga ilmselt läks aega kauem kui 6 tundi, nii et maratonitulemusena ei midagi märkimisväärset.
7. ringi lõppedes (46,66 km) puhkepaus, sõin korralikult, istusin, venitasin, äraminnes tõmbasin jälle fliisi peale, natuke jahe tundus ikkagi särgiväel joosta. Jalad olid juba üsna kanged jooksma hakates, aga kui hoo sisse sai, polnud väga hädagi. Olin Toivoga algusest peale koos jooksnud, aga tasapisi hakkas ta mul eest ära libisema, toidupunktist läksime aga jälle koos minema. Eks see enesealalhoiuinstinkt ka oli, mis ei lasknud mul pidevalt tema sabas hoida, ma vist ikka mõtlesin 100 km peale. Kuigi 9-10 ringi peal eriti seda ei uskunud enam. Toivo läks ka 9. ringi järel puhkama ja ütles, et mõtleb järgi. Jätkasin omas tempos, ehk siiski pisut rahulikumas kui Toivoga joostes. Aga üllatuslikult tuli Toivo paari kilomeetri pärast jälle mulle punti. Aga selle ringi jooksul küpses tal otsus, et aitab tänaseks siiski. Mul oli vist eriti pikk boksipeatus, sõin suure kausitäie kartuliputru. Nii suure, et 11. ringile läksin kõndides. Vahetasin ka särki taas, muidugi. Kuigi tosse rohkem ei vahetanud, siis sokke nende sees läks küll mitu paari.
11. ringile minna oli eriline motivatsioon, kuna kuulsin, et 100 kilo mees Tanel oli 10 ringiga lõpetanud. Mis tähendas, et mul oli vaja järgmine ring lihtsalt läbi kõndida ja ongi 2. koht käes. Esimene tundus olevat liiga kaugel ja teadsin ka, et kõva mees, eelmisel aastal 13 ja poole tunniga 100 km läbinud. Seda tegi ta muide ka see aasta.
Taas tervet ringi ei kõndinud, läksin jooksusammu peale ja see väike puhkus oli nii hästi mõjunud, et 11-12 ring oli lausa nauding. Muide, alguses võtsin kõik tõusud joostes, ristsammuga, et siis saaksid tavalised jooksulihased natuke puhkust. Aga siilike 8. ringi peal põõsast õpetas, et tõusud tuleb võtta kõndides. Ja laskumistel maksimaalselt käsi lõdvestada. Tõesti, mõtlesin, kui Toivo kõrval kõndis ja ma jooksin, ei olnud tempovahet mitte mingit. 9 ringist asusin ka kõndides tõuse võtma.
Peale 12 ringi läksin jälle särgiväele, maru soojaks oli läinud. 13. ring tuli kuidagi iseenesest, ainult et pimedaks kiskus. 14. ringi peal eksisin korraks ära isegi, aga õnneks taipasin enda eksimust kohe. Ringi keskel, joogipunktis, sain punti kahe sõbraga, üks neist oli viimasel ringil ja teine minuga ühel ringil. Kutsusid mu punti, mis mulle sobis, sest neil oli pealamp, mul ei olnud. Tuled, mis kohati rada valgustasid, sama palju ka pimestasid. Aga vahepeal oli paras kotikas.
Aga kippusin sõpradest natuke maha jääma. Vahepeal võtsin jälle lähemale. Laskumistel eriti. Kuigi need olid karmimadki kui tõusud, eriti siis, kui tõusud said pigem puhkehetkeks, kui neid kõndides võtsin.
Viimase ringi siis Arturiga koos, tal olid põlveprobleemid, aga muidu oli ta kõva sportlane. Kasutas muide väga edukalt keppe, tema põhiala ongi suusatamine. Pole vist vaja lisada, et raske oli, enam üldse ei tahtnud joosta ja pealegi oli kontrollaega mahtumine päris kindel juba. Mõtlesin ainult selle peale, et tahaks enne lõputseremooniat saunas ära käia. Laskumistest panime ikka hea hooga alla ja jõudsimegi viimase ringi 6 km peale. Siis, kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatas Artur kella ja ütles, et võiks proovida alla 14 tunni jõuda. Ma ei osanud muud öelda, kui et mind ei huvita, mine aga. Pimedat lõiku ka lõpus peaaegu et enam ei olnud. Siiski läks mul ka jalg kergeks ja panin lõpus mõnusa kerge sammuga, uskuge või mitte, aga 100 km viimasel 500 meetril on kerge samm võimalik.
Päris nii lihtsalt see asi siiski ei lõppenud. Paarsada meetrit enne lõppu juhtus minu väikese varbaga midagi. Ma olin veendud, et varbaküüs tuli ära ja lõikas mulle varba sisse. Lõpp tuli niimoodi poollongates, pärast selgus, et vesivill oli lihtsalt katki läinud väikese varba all.
Finišis ei osanud muud, kui pead vangutada. Ma isegi ei tea, kas ma julgesin loota, et nii kaugele jõuan. 9.-10. ringi peal küll ei uskunud. Aga 12. ringi peal oli asi sama hästi kui otsustatud – tuleb lõpuni minna.