Haanja ... seekord 86,66 km

Alustama peaks sellest, et sain Haanja Jala100 nädala alguses külma. Arvan, et asi ei olnud pühapäevas kui käisin suht lühikeste peal jooksmas, vaid esmaspäevas, kus keset Tartut tabas mind ootamatu päike ja kuumalaine, nii et higistasin kõndides ja päris jupp aega ei olnud kuiva särki võtta. No ei oska ettevaatlik olla. ** Teisipäeva õhtul proovisin ikkagi joosta, et kui jooksmisest paremaks ei lähe, siis loobun seekord. Ega ma polnud veel registreerunud ega ka mingit logistikat polnud paigas, kas saan kuskilt transpordi või jään Haanjasse ööbima … Joosta oli tõeliselt halb, kuidagi kuramuse keerama hakkas, pöörasin vähem kui kilomeetri pärast tagasi. ** Aga kui Sander kirjutas Facebookis, et ka tema võitleb haigusega, aga tõenäoliselt tuleb Haanjasse ja püüab tõvest jooksmisega jagu saada … ja kui enda tervis ka ikka pigem paremaks läks, ja kui sai Vaskna taluga ööbimine kokku lepitud, panin ennast kirja. Mõtlesin ka varianti, et piirdun seekord maratoniga, aga ei … kui juba, siis juba. Ultral on ka 46,66 juba arvesseminev tulemus, ainult pisut pikem kui maraton. ** Reede hommikul hakkasin asju pakkima ja kuivõrd lumi oli juba maha tulnud, oli selge, et rajaolud on keerulised. Hirm oli, et midagi olulist võib maha jääda. Ette rutates võib öelda, et midagi lõppkokkuvõttes maha ei jäänud ja eriti palju kasutamata ka ei jäänud … Asjade kokkuotsimine lõi korralikult adrenaliini üles, tuli korralik võistlustunne juba. Haigusest ei olnud enam jälgegi. ** Tõsi, jalanõudega sai nalja. Alguses pakkisin kahed tossud sisse, sest vaatasin, et ainuke jalanõu, millega kannatab kodust välja pääseda, on kummik. Aga kui käisin väljas teed vaatamas, selgus, et asi ei ole ikka nii hull nagu aknast paistab. Võtsin siis ühed tossud kotist välja, et panna nad juba minekuks jalga … ja siis selgus, et oleksin teise paarina võtnud kaks ühe jala tossu. Võtsin siis kõige vanemad, vanuselt neljandad, mis mul veel käibel on. Ja kõige uuemad, millega ma üldiselt praegu jooksmas käin. ** Õhtul maandusin Vasknas ja sealne perenaine Margit ei pidanud paljuks hommikul vara üles tulla, et 5.30 mulle putru pakkuda. Jalutasime siis koos Kaimariga võistluspaika, vast kuskil paar kilomeetrit, see oli hea soojendus. Kaimaril kripeldas see, et eelmisel korral kaks ringi 100-ni tegemata jäi, ütles, et tema eesmärk on mind täna võita. ** Start läks pisukese hilinemisega, aga polnud vahet. Silme ees ikka maksimumeesmärk, läbida seegi kord 6,66 km-st ringi 15 korda ehk 100 km. Kui eelmisel aastal otsustasime Toivoga esimese ringi alguse sissejuhatuseks kõndida, siis seekord hakkasime kohe vaikselt jooksma. Teistega võrreldes üsna vaikselt vist, sest poole ringi peal olime ikka üsna kahekesi jäänud. Tõsi, seekord oli keegi ikka tagapool ka. ** Päris mõnus ja armas ja läbitav rada oli, esialgne hirm, et tuleb alguses lumes sumbata, oli asjatu. Kenad jäljed olid sees, aga siiski leidus juba kohti, kust päris kuiva jalaga läbi ei saanud. Mingi mõte käis vahepeal peast läbi, et kui olen kaks tiiru vanade tossudega ära teinud ja rada on küllalt kõvaks tambitud, vahetan kuivad sokid ja kuivad tossud … aga juba teisel ringil oli ilmselge, et mingit kinnitampimist ja paremat rada siit ei tule ja kui ma tossu vahetan, ei ole mul lõpuks ühtegi kuiva jalanõud kojuminekuks. Vahetasin siis teise ringi lõpus ainult sokke, see aitas muide väga palju, kuigi sokkidel ei olnud võimalik eriti kaua märja tossu sees kuiv olla. Vahetasin ühe korra veel, vist pärast 8ndat ringi. ** Kõik läks laabsalt ja lõbusalt jupp aega. Vahepeal sibasid meist mööda maratonijooksjad, kelle kohta läks käibele väljend „sprinterid“, kuna neil polnud plaaniski rohkem joosta, kui kiired 42,195 km. Korraks mõtlesin, et ka meil Toivoga on tempo liiga kiire, aga eks ma siis püüdsin pidurdada kui nii tunduma hakkas. Pärast neljandat ringi uuesti edasi minnes tundus parem põlv juba üsna hell. Hiljem selgus, et põlveprobleemid tekkisid üsna mitmetel. Kõrgemate kohtade eest heidelnud Sander pidi koguni seetõttu poole maa peal pooleli jätma. ** 5. ja 6. ring läksid üsna kenasti, mõnus oli mõtelda, et ohoo, varsti ongi maraton joostud. 6 ringi on ju juba 40 km. Seitsmendal ringil aga hakkas ennast meelde tuletama, et teisipäeva õhtul ei olnud mu hingamisteed absoluutselt korras veel. Ringi lõpus sõin rahulikult ja mõtisklesin ja tegin isegi pikali maas hingamisharjutusi, aga siis vaatasin, et peab ikka edasi minema. Esimest korda kasutasin väljendit: teeks ikka ühe ringi veel. Aga hingamine jooksmise ajal oli varsti jälle ebamugav, ka jalad tundusid liiga kanged. ** 8. ringi lõpp. Läbitud 53 km. Jooksime Toivoga endiselt paarisrakendis, võib-olla ergutas mind päris palju Toivo soov ületada tema eelmise aasta tulemus 66,6 km. Mul oli juba selleks ajaks selge, et 100 km peale ei jõua. Aga suur valge oli väljas, kuigi nii väga tahtsin sauna, kus maratonimehed olid juba kõik ära käinud, jätkasin siiski. Aga kuivõrd mul olid suusakepid ühes, võtsin need appi ja jätkasin nö kepikõnniga. Nö sellepärast, et käimiskepid on ikka hulga lühemad, selgus õhtu jooksul Aga noh, oli siis suusatamisimitatsioon või ükskõik, igatahes edasi liikusime. ** 9. ringi lõpp. Ikka oli veel rohkem siiber ees, istusin spordimajas ja arutasin, et kas on ikka mõtet edasi minna, aga tütarlapsed kõrval utsitasid, et tuleb jätkata; Toivo, kellega tänaseks oleme vähemalt paarsada kilomeetrit võistlustel kõrvuti läbinud, oli ka valmis edasi minema ja nii tuli minna. Mägedest alla ikka jooksime, muidu kulgesime kõndides. ** 10. tiiru peal hakkas tsuskama ka vasaku jala põlveõndlas, ringi lõpus toetasin keppide najale ja ütlesin vist juba välja, et nüüd aitab. Aga sinna oli jõudnud Vaskna talu peremees Ahti, kes teadis, et mul ei ole pealampi ja kuna hämaraks kiskus, ta tõi mulle igaks juhuks veel kaks tükki, sest ei olnud nende töökindluses päris kindel. Kui kuulis, et mul on plaanis pooleli jätta, ütles Ahti, et ärgu ma nüüd sellepärast ennast ribadeks rebima hakaku, et ta lambi tõi. Ma ei öelnud midagi, aga mõte oli selge, et nüüd ma pean küll kindlasti jätkama. Tegin veel natuke venitusi ja jalgadel ei olnud enam häda suurt midagi. Läksime koos Toivoga edasi. Kusjuures ma veel pealampi külge ei pannud ja kui tüdrukud teeninduspunktis küsisid, et kas mul pealamp on, siis ütlesin, et on küll, aga ma panen ta alles järgmisel ringil. See ütlus tekitas elevust, siis sain ise ka aru, mis olin öelnud ja hakkasin naerma. Nii mitu tiiru oli see „ehk-veel-ühe-ringi“ jutt käinud. Ütlesin veel Toivole, et meil ei ole 15 tunniga 100 kilomeetri läbimiseks vaja teha muud kui läbida 5 viimast ringi sama ajaga, mis 5 esimest. (Pärast küll arvutasin, et 4 minutit oleks ka siis üle läinud ** 15 ringi läbimine oli muidugi puhas muinasjutt, aga pärast 11. ringi vaatasime rahulikult üle, et 13. ringile jõuame veel kontrollaja piires minna, aga 14ndale mitte. Teeme siis ikka need 2 ka ära. 12. ring läks üsna iseenesest, siis oli täpselt kaks tundi aega viimase 6,66 km jaoks ja seekord jalutasime isegi laskumisi, aga ei olnud üldse kerge. Tõsi, jooksime alla kõige keerulisemast laskumisest vahetult pärast metsas asuvat joogipunkti, sest see lihtsalt oli nii eriline, kutsusime seda „sukeldumiseks“. ** Mõtlesin, et lõpu ikka võiks joosta, vahepeal, et viimased 1,5 km, siis ehk viimased 660 m, no paarsada meetrit enne lõppu võtsin ennast kokku ja ütlesin Toivole, et siit võiks küll jõuda lõpuni joosta. Nii tegimegi, Toivo näitas väledust ja jättis mind paari sekundiga selja taha, aga see ei olnudki enam üldse oluline. 86,66 on ikkagi päris viisakas tulemus ja teistega võrdluses – koht oli mul parem kui eelmisel aastal. Niisiis 14:16.38,2 ja 28. koht. Vähemalt 46,66 km läbis 56 jooksusõpra, vähemaga seekord 100 km jooksus tulemust kirja ei saanud. Tarenaaber Kaimar jõudis kümmekond minutit pärast mind finišisse, aga tema lõpetaski 14 ja poole tunniga 100 km. Nii et täpselt vahetasime eelmise aastaga võrreldes tulemused. Muide, Kaimarit ma raja peal ei kohanudki, kuigi ühe korra ta minust ringiga mööda sai, aga ju see juhtus siis, kui ma kuskil seesruumis kükitasin. ** Rada läks päeva peale muidugi porisemaks, üks lomp laienes iga ringiga, kõik püüdsid kõrvalt võtta. Viimased ringid, kui mul oli lompidesse astumisest juba üsna ükskõik, kihutasin sealt otse keskelt läbi. Ja sain üsna „kuiva jalaga“, ilmselt keskelt polnud teda viimasel ajal enam sõtkutud. Ja muide, avastasin alles järgmisel päeval kotti pakkides, kui korraliku mudakihiga mu dressid tegelikult kaetud on. ** Toitumine raja peal oli üsna rikkalik ja ligitõmbav, ehk sõin isegi liiga palju mõnel korral, aga otseselt see küll segavat ei tundunud. Igatahes paistab, et kaks päeva peale jooksu kaalun paar kilo rohkem küll, kui päev enne jooksu. Teine jooksujärgne päev jalgadel küll suurt häda ei ole, ju siis viimased 33,3 km olid mingil määral lõdvestuseks. Eelpoolmainitud parema jala põlve väliskülg ja vasaku põlve õnnal on küll pärast pikalt vedelemist esmalt hellad, aga sörkida on juba päris mõnus. Nüüd on mul plaanis paar aastat ultratamisega pausi pidada, (va ümber Võrumaa jooks maikuus enne Uma Pido) )aga kui mahti saan, lähen jooksen järgmistel Haanja100 peal maratoni … Õhkkond on seal tõsiselt mõnus. Suur sõbralik jooksjate pere.

Valmiera maraton 2012

Valmiera maratonile läksin vastu mõttega, et kolme nädala pärast on ees uus maraton. Kolm nädalat kahe maratoni vahel: midagi täiesti uut. Minu jaoks.
Seepärast otsustasin, et teen Valmiera eeltreeninguna enne esimest Tartu Linnamaratoni, mille tõstsin tähtsamaks maratoniks, kus tahan tulemust joosta . Ja esimest korda läbin maratoni nii, et ei kiirusta kuhugi, et see ei teeks mulle suuremat häda. Et nautida juubelit ja kindlasti jõuda 10. korda maratoni lõppu. Kui kaua rahulikult jooksmine võib aega võtta, polnud õrna aimugi …
Pühapäevaks olid asjad juba muutunud. Kuivõrd minu hea sõber, Valmiera teatri näitleja Jaanus, tegi mulle ettepaneku tulla vaatama Bulgakovi näitemängu „Zojas dzivoklis“ kontrolletendust, mille algus 6 tundi pärast maratoni algust. Nooh, et jõuda ühikasse, käia duši all ,tagasi kesklinna jõuda … Peaks 4,5 tunniga hakkama saama. Ehk ei olegi kõikse hullem.
Mõtlesin, et ei ole halvemas vormis kui aasta tagasi. Hm, ilmselt olin sel aastal vahepeal paremaski vormis kui aasta tagasi, aga samas … nii pikka maad nagu 42,195 ei olnud peaaegu aasta aega jooksnud vahepeal.
Valmistusin mõnuga. Teadsin, et võin rahulikult alustada stardipaika jalutamist tund aega enne starti. Või ikka kergelt sörkida, et korraga ka soojendust teha.
Ilmast. Mitu päeva oli Valmieras mõnuga vihma ladistanud … see nii väga ei hirmutanud ka …. Kahe aasta eest korralikus padukas Valmiera läbitud ju. Aga starti minnes … lausa suveilm … olgugi, et Norra ilmateade lubaski ilusat ilma, midagi sellist ikka ei oodanud
Igatahes mõnus oli alustada. Läksin muudkui omas tempos. Aga kui selgus, et olen 3:45 jooksjatest eespool, hakkas kõhe. Otsustasin, et kui 4 tunni mehed mulle järgi jõuavad, püüan nendega koos püsida, ei ole mõtet ennast vägisi 4 ja poole tunni peale langetada.
Lasin siis rahulikult, ja peatselt kohtusin 4:00 tempo hoidjatega. Tõesti, kui Eestis nimetatakse neid vist tempomeistriteks, siis Valmieras on nende ametinimetus „Tempoturetajs“. Ja ergutamine käis ka „Turet! Turet!“, ehk „Hoia! Hoia!“. Eestis kasutatakse vist selle asemel „Läheb! Läheb!“
Ringe oli 4, igaüks 10,5 km pikk. Kahe viimase kilomeetri peal oli ergutust kõvasti, keegi DJ oli ennast sisse säädinud, lasi muusikat, ergutas, päris ringi lõpu eel enne kaubamaja mängiti lausa Prata Vetrat. Nautisin jooksu nagu olin planeerinud, tervitasin ergutajaid, tegin tantsuliigutusi, ehk isegi jooksin muusika taktis.
Teine ring kulges ikka nelja tunni tempos, ringiaeg näitas ka seda. Vahepeal tegin ise neljatunnimeestele tempot. Aga kuskil 15 km peal läksin nii hasarti, et ei raatsinud tempohoidjatega vahet sisse jätta, mis joogipunktis tekkis ja spurtisin neile järgi. Mõtlesin, et küll ma sellest ühest spurdist ära taastun. Aga vist unustasin, et need on 10-15 km jooksud olnud, kus ma olen sellised spurte harrastanud.
Ei olnud hullu veel midagi, kuigi esimene kergus hakkas kaduma … Proovisin joogipunktides tempomeestega samas tempos juua, ehk siis rohkem käigu pealt. Muide, kui ma jooksin rekordi 3:35.05 omal noorusajal, ei peatunud ma joomiseks kordagi.
Kolmas ring. Kuskil poole peal tundsin, et selles tempos ei tasu lõpuni üritada. Mõte siis, et ringi lõpus lähen kempsu ja kui välja tulen, lasen mõnusalt rahulikult edasi. Aga 3 km (või 2) enne ringi lõppu vajus ramm sammust järsku välja ja vaatasin rahulikult, kuid pisut nukralt, kuidas tempotegijad kaovad nagu tuul. Otsisin kiiresti endale sobiva tempo ja ringi lõpus oli juba kindlus käes, et kui ma samase sörgiga jätkan, siis ei pea käimisele üle minema. Ilm oli väga palavaks läinud, aga kuumusest ei ole mõtet õigustust otsida, kuigi see kindlasti aitas väsimisele kaasa.
Ei läinudki. Kellelegi sappa ei võtnud, kes mööda läksid, aga mõne püüdsin oma 7.00-7.15 kilomeetriaegadega kinnigi. Nautisin lihtsalt seda, et ma olen endale pool tundi varuaega korjanud ja võin lubada just sellist tempot, niivõrd kui üldse saab valusaid jalalihaseid nautida. Maratoonarid saavad. Naeratasin rahvale, oli tekkinud ka üks ilmselt isehakanud joogipunkt, kus pakuti mullegi lahkelt vett, võtsin üllatunult joogi vastu ja rüüpasin ja tänasin, siis nad ütlesid: kolm latti. Naljaga muidugi.
Enne viimast tõusu läks veel üks paar mööda, mees ja naine, lõpuprotokollist vaatasin, et Kronbergid. Mees ütles, et „Jookseme“, aga ma raputasin pead ja muigasin ja lasin neil oma teed minna.
Kui mulle öeldi lõpuaeg 4:18 peale, olin nii rahul, et küsiti, kas ma jooksin rekordi. Raputasin pead. Kuigi pärast hakkasin mõtlema, et omalaadse rekordi suutsin siiski saavutada. 4:18.22 on minu parim ebaühtlaselt läbitud maraton.
Ja siis pidi edasi jooksma. Võtsin enda kompsu pakihoiust, pudrukausi, sõin rahulikult käigu pealt, kui puder söödud, viskasin tühja kausi ära ja tegin veel umbes 1 km jooksu. Kiirelt uhasin higi ja soola enda pealt maha, teised riided selga ja siis teatrisse. Teater oli haarav, kuigi mu teadmised läti keelest on ikka liiga väikesed, et teksti mõtet tabada, seal oli palju ka lihtsalt vaadata. Ja silm ei vajunud kordagi kinni, ei olnud hirmugi. Ja kaunid venekeelsed laulud ka vahepeal. Huvitav, et kui arvestada etenduse algusajaks täpselt 18.00 (vist algas mõni minut hiljem siiski), kestis etendus koos väikese vaheajaga 3:35, sama palju kui minu maratonirekord.

Läbitud 10 maratoni statistika:
5 maratoni Eestis, 5 Lätis
5 maratoni alla 4:30, 5 üle
5 õigesti jagatud tempoga, 5 väga rasket lõppu (ei kattu eelmisega)
6 maratoni kõndimata, 4 kõndimisega (+2 katkestamist)
4 maratoni septembris, 3 juulis, 2 märtsis ja 1 mais.
1 maraton paduvihmas, 1 lumetormis, 5 palavusega.

Meelis Atonen, kes lõpetas minust pool tundi eespool oma 83. maratoni, peaks vist sellise statistika tegemiseks terve päeva varuma.




Indrek Jürgensteini pildid, mida ta tegi mulle vastu joostes. Esimesel pildil ei ole mind küll väga palju peale jäänud:)Nagu näha, teen seal 4-tunnimeestele tempot.

17. Uhtjärve jooks. 52. Margus Konnula 45.17,8

17. Uhtjärve jooks. Oli juba tunda, et maikuu kergust hetkel ei ole. Juunikuu vindusin vaikselt tõbisena, püüdsin küll trennitegemisest hoiduda, aga üldist sebimist ja heinategu ei saanud ikka vältida.
Siiski kaks nädalat varem Jaanus Kala viievõistlusel oli 1500 m päris korralik. Maikuist minekut ei olnud, aga muist võib kanda rammestava kuumuse arvele. Ausõna, on sel suvel ka paar sellist päeva olnud.
Uhtjärve jooksu hommikul ehk lõuna ajal oli kõht korralikult lahti korraks, aga see vist on ikka nii, kui mitu päeva pole rammusat lehmapiima joonud ja siis laksad järsku mõnuga. Kõhulahtisus enne võistlust on ikka hea märk olnud. Peaasi, et ta üle läheb enne jooksu.
Starti oodates tundusid jalad kanged, proovisin veel venitada, aga ei saanud rahvasummast välja ka tulla, sest kohe-kohe oli start minemas. Jooksma läksin sellise tempoga, et eriti paljud minust mööda ei läinud, tasapisi hakkasin ise teistest mööda kimama. Üle heinamaa jooksmine purdeni ei olnud lihtsate killast, mulle isegi meeldis väike puhkus, mis tekkis tänu ummikule purde juures. Peale 300 meetrist jooksu mõtled juba puhkuse peale – jaa, see on Uhtjärve jooks.
Metsa all jooksime hanereas, keegi läks vist minust isegi mööda, ma ei hakanud trügima, sest hingamine oli niigi üsna hingeldamiseks muutunud ja seisu pidi stabiilsemaks saama. Samas hoidsin ennast eesjooksja sabas, sest vahe sisselaskmine oleks ehk psüühikale pärssivalt mõjunud.
Nõiariigi kruusatee peal mõnest möödusin, siis lasksin joogipunktis kindlasti kedagi taas mööda, koht öeldi sel hetkel kuhugi 70. kanti, alpinistitõusu peal parandasin taas paar kohta ja tippu jõudes tundsin ennast üsna hästi, siis passisin pikka aega ühe tüdruku selja taga, otsustasin oodata kui tekib piisavalt lai rada.
Siis tuli tagant Koha Priit, ma raja peal ei osanud mõeldagi, et me ju võistleme Ruhingu küla parima jooksja nimetusele, aga Priiduga ma ei suutnud kaasa minna, samas mingist hetkest vahe enam ei suurenenud ja silmside ei kadunud. Niimoodi Priitu jälitades püüdsin ma ilmselt kinni kõik, kes meie vahel olid. Nii hirmsate traktorijälgede juures kui lõpulaskumisel läksin üsna riskantselt ja saingi alla jõudes viimasele sirgele minnes Priidu kätte. Need traktorijäljed olidki minu meelest kõige keerulisem koht, seal oli oksi, mättaid, kände … ja oht sügavasse jälge pudeneda, mis oleks kõvasti rütmi sassi löönud.
Ja kui kedagi oled lõpusirgel kätte saanud, tahad ikka mööda minna ka, tegingi seda, jalad olid veel üsna kerged, spurt tundus üsna lootusrikas, aga sirge oli liiga pikk. Järsku tundsin nagu oleks turbo välja lülitatud ja siis põrutas Priit nagu tulejutt minust mööda. Pingutasin siiski lõpuni, sest vabalt võis keegi seljatagant tulla, kelle spurdile ma ei suuda vastata.
52. koht 155 lõpetaja hulgas ajaga 45.17,8 on igati viisakas tulemus, eelmise aasta tulemust kärpisin 4 minutit. Kuigi rada oli sel aastal lühem, peaaegu kilomeetri jagu, samas ka raskem, võitja oli vaid 2 minutit eelmisest aastast kiirem. Ilus märk seegi, et meestest olin enda lemmikkohal – 44.
Järgmisel päeval ei olnud aru saadagi, et oleks eile väga metsikult jooksnud. Jalad on head ja tublid, nendega võib küll järgmistele jooksutegudele vastu minna. Kindlasti on sel sügisel kavas kaks maratoni (Valmiera ja Tartu), ehk veel midagi, miks mitte taas ka Haanja Jala100.

Võru-Väimela 2012: tavaline korralik jooks tuli välja

31. Võru-Väimela jooksule läksin natuke kangete jalgadega, ilmselt ikkagi üleeilne jalgpall oli veel jalgades. Aga ei jalgpallist ega jooksust ei raatsinud loobuda, sest mõlemat mahub niigi harva graafikusse.
Tegin ka sellise julge eksperimendi, et ostsin enne jooksu täitsa tutikad tossud. Hirmsat riski sealt ei paistnud, oli ju eesootav jooksudistants küllalt mõistliku pikkusega, erinevatel andmetel 6-7 km. Isegi kalduks pigem lühema poole, sest üsna kiiresti saab läbi küll. Teiseks sain jalale nii mugavad tossud, et kohe meeldis jalgadele. Ette rutates võib öelda, et tossudega oli kõik vägagi vinks-vonks.
Tegin vaikselt sooja, aga stardihetkeks oli ikka natuke kange tunne. Läksin mõistliku stardikiirendusega ja kohe hakkasin tempot vaikselt ülespoole kruttima. Mehed siis ütlesid, et tahavad revanši võtta Tartu jooksumaratoni eest. Mul venitas see jutt kohe sammu pikemaks, selja taha enam ei vaadanud, praktiliselt kunagi ei vaata, niikuinii kedagi tuleb selja tagant. Olin sellise teistepüüdmise positsiooni peal, vaikselt võtsin vahesid kinni ja läksin möödagi. Viimaks läks jooksmine raskekski, aga siis oli silmside Väimelaga ka olemas juba. Eesolijad enam eriti ligemale ei tulnud, taganttulijatest mõned läksid minust lõpuosas siiski veel mööda. Ka üks tütarlaps, leidsin motivatsiooni lõpuosa tema taga ja kõrval hoida, aga oli näha, et tal on minust üks käik rohkem varuks. Siiski tasus staadionikiirendus ära, üks minu revanšiihkajatest jäi ainult 7 sekundiga selja taha. 26.12 oli mõnikümmend sekundit parem kui eelmisel aastal.
Pärast läksin häälega koju, lõpuosa Vaabina ristist koju suuremalt jaolt jooksin, vaikset sörki.

Tartu jooksumaraton 2012: 578. koht ajaga 1:53.53

Selle aasta Tartu jooksumaratonile läksin, olles seljataha jätnud treeninglaagri Visbys, kus tundsin ennast tõesti mõnusalt. Üks rõõm oli see, et mul ei olnud rajale minnes tihtipeale selgust, kuhu ma võin välja jõuda, nii et kilomeetreid tuli rohkem kui tavaliselt. Sellega seoses jooksin ka üsna rahulikult, sest kes teab kui pikaks jooks võib minna. Teiseks vägevad tõusud, mida on mingil määral ka Urvastes, aga mitte nii minu kodu ligidal. Võib vist lisada ka selle, et kuivõrd tegin endale ise ja ainult endale süüa, sõin rohkem putru kui kodus. Pühapäeva hommikul Otepää staadionil starti oodates olid tunded segased. Vorm oli viimasel ajal hea olnud, kohati isegi väga hea. Kuigi viimasel nädalal polnud tervis kõige parem (samas jooksurajal tundsin ennast alati hästi). Aga poolkogemata Facebookis välja hõigatud mõte, et aeg võiks alata numbriga 1 ja koht olla kolmekohaline natuke nagu kohustas endast parima välja panema. Jooksu hommik. Alguses staadionil trenni tehes ei tundunud jalad teab mis liikuvad, aga seda rohkem hoidsin ennast tagasi ja ootasin rahulikult, stardiks tuli mõnus hasart sisse ja sain ka jalad kergemaks. Alustasin julge tempoga. Kuna taga oli nii palju stardigruppe, ei tahtnud neid riburada hakata mööda laskma, see oleks iseenesest rohkem jõudu nõudnud kui oma koha hoidmine. Mind küll hoiatati mitu korda, et kuhu sa tormad, aega on, mõne kriipsu võib-olla lasin sammu lõdvemaks, aga mitte liiga. Tegelikult tegin vahepeal mõne lühikese spurdi ka, ühest küljest teiste õrritamiseks, aga rohkem ikka enda lahtijooksmiseks. Ilm oli täna ideaalne, sooja oli mõõdukalt, päike ei piinanud, aga vihma ka ei sadanud ja tuult ka ei märganud. 8 km järel, kus ma ka parimatel päevadel olen päris tihti ülisuurtes raskustes olnud, tundsin ennast ülihästi, lisaks rahulolevana, et julgesin sellise tempo võtta. 12 km enne lõppu hakkasin isuga tempot lisama, minek oli ühtlaselt hea ja tavapärast surnud punkti peaaegu ei tulnudki. Ka joogipunktidest väljusin kohe hea hooga ja hakkasin püüdma neid, kellest enne olin mööda saanud. No on mul pikad boksipeatused, kuigi seekord ma isegi kulutasin nendes vist vähem aega, eriti viimases. Aga no pärast viimast joogipunkti oli ka esimene raskem hetk. See läks üle, kui olin tõusult sileda maa peale tagasi saanud. Aga kuskil 2 km enne lõppu hakkasin juba järgi andma, vaatasin, et enam miski ei suuda väärata mu püstitatud eesmärki. Mingi hetk tuli siiski tahtmine proovida veel kedagi kinni võtta. Viimase kilomeetri esimese poole panin päris võimsalt, ka viimased 150 meetrit pidin rahva jaoks ikka pisut spurtima. Lõpusirgel vist enam kedagi kätte ei saanud, aga jalad tundusid mingi hetk pärast finišit nii mõnusad, et kepsutasin lausa ringi vahepeal. Eriti siis, kui olin diplomi kätte saanud ja nägin tulemust 1:53.53 ja kohta 578. Kui uskuda vahepeal rajalt hõigatud kohti ja seda, mis on lõpudiplomil, tõusin viimase 8 km-ga oma 150 kohta kõrgemale. Igatahes tulemus on täiesti võrreldav parimate jooksudega 10 aastat tagasi, praeguse, pikema raja peal, oli mu parim seni 2:10 kandis.

Teine jooksupäev Gotlandil

Eile oli Visby all korralik jooksuelamus. Metsaraja leidsin väga mõnusa, ja kuigi see kulgeb tasase maa peal suuremalt jaolt, on kõrval mäkkeronimisevõimalus. Eile läksin ronimisega nii hoogu, et järsku avastasin ennast jooksmas puulatvadega ühel tasandil ja alla viib kümneid meetreid alpinistlikku seina, seal üleval joostes pidi olema koguaeg maksimaalne tähelepanu, sest üle serva joosta ei oleks sugugi naljakas olnud.
Jooksjaid on siin üsna palju, iga kord olen mitut kohanud. Tagasiteel pühkis must mööda üks jooksjamõõtu mees, siis mul tuli pähe mõte, et prooviks temaga vahet hoida. Mõnda aega õnnestus, aga siis ta keeras kuhugi uuele ringile, ma jätkasin kodu poole.
Nägin puude ja majade vahelt, et päike hakkab merre loojuma, murdsin ennast merekaldale välja, aga siis nägin veel ainult laia punast kuma.
Vanalinna sisenedes leidsin Bremeni tõusu, päris mõnus ronimine munakivist teed mööda. Kergelt ülesmäge läks ka viimane lõik Nygatani pääl. Ülimõnus!

Facebookis sündinud luule

Tuuli kurtis et Pelgurannas ei toimu
mingit jalgpalli
ainult varesed ajavad pardikorjust taga

mulle kangastus kohe
et jalgpallid ongi
surnud partidest tehtud
ja vahel elavatest
et oleks paremad lennuomadused

ja igal reede õhtul
tekib uglavaja utkal tung
saada vint sisse
siseneda partsti
praktiliselt lahtisest väravast
sest puurilukk on mõistagi vaid looma jaoks

siseneda vuti väravast
nagu kõrtsu uksest
ja langeda võrratusse võrku

Haanja Jala100 - tehtud!!!!

Ma ei teagi, kuidas torkas mulle pähe mõte, et vaja Haanja Jala100 ära proovida. Oluline kehutaja oli kindlasti plaan joosta Veidenbaumsi juubeli puhul aasta 2017 tema Tartu majast tema Kalaci majani. Kuigi tema käis vist rohkem siiski hobusega kui jala.
Egas ma nüüd eraldi pikka trenni teinud, Valmiera maratoni jooksin, aga niipalju siiski valmistusin, et tegin trennis hästi aeglast, lõdvestunud jooksu. Eks mitu aigust olnud vahepeal, sellised väiksemad nohud-köhad peamiselt. Nädal enne Haanja100 jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu küllalt edukalt ja ennast tagasi hoidmata. Kolmapäeval olid veel jalad natuke valusad, aga joosta sai edukalt.
Nüüd avastasin, et olen viimaste kuude 95 kg kehakaalu pealt kerkinud 98 peale. Siis mõtlesin, et peaks ennast jälle saama 100 kg peale, sest 100+ võistlusklass on Haanja 100 peal ka. Sõin päris hoolega, teist moodust ei tea, kuidas kehakaalu juurde saada vähem kui nädalaga. Raskustega sain 99 kätte, muudkui aga jälgisin kaalu. Uskumatu, kui raske on tegelikult kilosid juurde võtta. Reedel tegin veel viimase ponnistuse ja õhtuks oli 100,2 käes, paari tunni pärast veel 100,7 ka.
Jooksule võtsin kaasa palju rõivaid, arvestusega, et neid peab vahetama, vähendab hõõrdumisohtu. Tegelikult kartsin seda rohkemgi, et midagi verele hõõrub, kui seda, et jalad enam ei kanna.
Start hommikul kell 7, üsna pime veel. Otsustasin sisseelamiseks esimese ringi kõndida, Toivo lõi minuga kampa. Siiski kuskil 4 km peal (ring oli 6,66 km pikk – kokku 15 ringi), ühe laskumise peal, ei pidanud vasta ja läksime jooksusammu peale. Ja siis muudkui jooksime, 4. ringi peal esimene puhkepaus, vahetasin särki, pidin ka numbri teise särgi peale tõstma. Ajah, võtsin ka dressika, mis on pigem mingi fliis, jaanuarikuus jooksmiseks oli üsna sobiv, nüüd olin ennast korralikult ära higistanud. Panin siis pikkade varrukatega suusapluusi. Vahetasin ka jooksujalanõusid, panin enda vanade tossude asemel sel aastal saadud triatlonijooksukad. Kuigi eriti mulle seda ei soovitatud, et tossude vahetus võib tõsise karuteene teha. Aga natuke hõõruma kippus. Etterutates võib öelda, et enam ma tossuvahetust ei teinud.
Teatav väsimus oli ikka jalgades, kuigi võtsin asja üsna rahulikult. 4 ringiga oli esimene eesmärk saavutatud, see on nimelt miinimumdistants, millega enam katkestajaks ei loeta.
5. ringi lõpus vaatasin ekraanilt, et olen 100+ võistlusklassis 3. koha peal (3 meid suuri mehi oligi), aga 2. mees on 5 minuti kaugusel. Enne ringi lõppu saingi ta kätte ja paistis, et temast mulle pigem vastast ei ole täna. Aga mööda ta must jälle läks, ilmselt siis kui 7. ringi lõpus enda puhkepeatust tegin. Ja 10 ringi lõpuks olin juba üle 20 minuti taga.
7. ringi peal täitus maraton, ajad ka fikseeriti, need ilmuvad kunagi hiljem, aga ilmselt läks aega kauem kui 6 tundi, nii et maratonitulemusena ei midagi märkimisväärset.
7. ringi lõppedes (46,66 km) puhkepaus, sõin korralikult, istusin, venitasin, äraminnes tõmbasin jälle fliisi peale, natuke jahe tundus ikkagi särgiväel joosta. Jalad olid juba üsna kanged jooksma hakates, aga kui hoo sisse sai, polnud väga hädagi. Olin Toivoga algusest peale koos jooksnud, aga tasapisi hakkas ta mul eest ära libisema, toidupunktist läksime aga jälle koos minema. Eks see enesealalhoiuinstinkt ka oli, mis ei lasknud mul pidevalt tema sabas hoida, ma vist ikka mõtlesin 100 km peale. Kuigi 9-10 ringi peal eriti seda ei uskunud enam. Toivo läks ka 9. ringi järel puhkama ja ütles, et mõtleb järgi. Jätkasin omas tempos, ehk siiski pisut rahulikumas kui Toivoga joostes. Aga üllatuslikult tuli Toivo paari kilomeetri pärast jälle mulle punti. Aga selle ringi jooksul küpses tal otsus, et aitab tänaseks siiski. Mul oli vist eriti pikk boksipeatus, sõin suure kausitäie kartuliputru. Nii suure, et 11. ringile läksin kõndides. Vahetasin ka särki taas, muidugi. Kuigi tosse rohkem ei vahetanud, siis sokke nende sees läks küll mitu paari.
11. ringile minna oli eriline motivatsioon, kuna kuulsin, et 100 kilo mees Tanel oli 10 ringiga lõpetanud. Mis tähendas, et mul oli vaja järgmine ring lihtsalt läbi kõndida ja ongi 2. koht käes. Esimene tundus olevat liiga kaugel ja teadsin ka, et kõva mees, eelmisel aastal 13 ja poole tunniga 100 km läbinud. Seda tegi ta muide ka see aasta.
Taas tervet ringi ei kõndinud, läksin jooksusammu peale ja see väike puhkus oli nii hästi mõjunud, et 11-12 ring oli lausa nauding. Muide, alguses võtsin kõik tõusud joostes, ristsammuga, et siis saaksid tavalised jooksulihased natuke puhkust. Aga siilike 8. ringi peal põõsast õpetas, et tõusud tuleb võtta kõndides. Ja laskumistel maksimaalselt käsi lõdvestada. Tõesti, mõtlesin, kui Toivo kõrval kõndis ja ma jooksin, ei olnud tempovahet mitte mingit. 9 ringist asusin ka kõndides tõuse võtma.
Peale 12 ringi läksin jälle särgiväele, maru soojaks oli läinud. 13. ring tuli kuidagi iseenesest, ainult et pimedaks kiskus. 14. ringi peal eksisin korraks ära isegi, aga õnneks taipasin enda eksimust kohe. Ringi keskel, joogipunktis, sain punti kahe sõbraga, üks neist oli viimasel ringil ja teine minuga ühel ringil. Kutsusid mu punti, mis mulle sobis, sest neil oli pealamp, mul ei olnud. Tuled, mis kohati rada valgustasid, sama palju ka pimestasid. Aga vahepeal oli paras kotikas.
Aga kippusin sõpradest natuke maha jääma. Vahepeal võtsin jälle lähemale. Laskumistel eriti. Kuigi need olid karmimadki kui tõusud, eriti siis, kui tõusud said pigem puhkehetkeks, kui neid kõndides võtsin.
Viimase ringi siis Arturiga koos, tal olid põlveprobleemid, aga muidu oli ta kõva sportlane. Kasutas muide väga edukalt keppe, tema põhiala ongi suusatamine. Pole vist vaja lisada, et raske oli, enam üldse ei tahtnud joosta ja pealegi oli kontrollaega mahtumine päris kindel juba. Mõtlesin ainult selle peale, et tahaks enne lõputseremooniat saunas ära käia. Laskumistest panime ikka hea hooga alla ja jõudsimegi viimase ringi 6 km peale. Siis, kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatas Artur kella ja ütles, et võiks proovida alla 14 tunni jõuda. Ma ei osanud muud öelda, kui et mind ei huvita, mine aga. Pimedat lõiku ka lõpus peaaegu et enam ei olnud. Siiski läks mul ka jalg kergeks ja panin lõpus mõnusa kerge sammuga, uskuge või mitte, aga 100 km viimasel 500 meetril on kerge samm võimalik.
Päris nii lihtsalt see asi siiski ei lõppenud. Paarsada meetrit enne lõppu juhtus minu väikese varbaga midagi. Ma olin veendud, et varbaküüs tuli ära ja lõikas mulle varba sisse. Lõpp tuli niimoodi poollongates, pärast selgus, et vesivill oli lihtsalt katki läinud väikese varba all.
Finišis ei osanud muud, kui pead vangutada. Ma isegi ei tea, kas ma julgesin loota, et nii kaugele jõuan. 9.-10. ringi peal küll ei uskunud. Aga 12. ringi peal oli asi sama hästi kui otsustatud – tuleb lõpuni minna.

Ka 1941. aastal peeti kergejõustiku edetabeleid

Võrumaa Teataja 16. oktoober 1941
Euroopa kergejõustiku edetabel 1941.
Kergejõustiku kolmikmaavõistluse Soome-Saksa-Rootsi edasilükkamisega 1942. a. pole Euroopa kergejõustiku tänavuse paremustabelis enam olulisi muudatusi oodata. Seetõttu võime spordisõpradele avaldada lühikese ülevaate 1941. a. kergejõustiku tippsaavutustest.
Nagu mullugi sammuvad siin esirinnas Saksa ja Rootsi, kuna Soome suursportlaste tagajärgedest on tabelisse pääsenud ainult need, mis on saavutatud vähestel võistlustel enne sõja puhkemist. Ka eesti sportlasperele sulges sõda tee söeradadele. Ainsa eesti kergesportlasena figureerib edetabelis võrulane kolmikhüppaja O. Salum oma Narva-Jõesuus saavutatud tulemusega 14,91, millega ta on platseerunud Euroopa teiseks.
/---/
Kolmikhüpe
Noren (Soome) 15,01
Salum (Eesti) 14,91
Johnson (Rootsi) 14,85
Schreibe (Saksa) 14,71

Valmiera maraton: kiireim eestlane sel aastal!!

Selle-aastase Valmiera maratoni eellugu algab paar nädalat enne starti. Eelmine aasta läks paljutki haiguse nahka, sel aastal tuli jälle nöha, aga ma musta masendusse ei langenud, sest see tuli õigel ajal. Ehk siis nädal aega varem ,kui eelmine aasta, aga nädal on selline aeg, millega peaks hullemast haigusest võitu saama.
Viis päeva enne maratoni jooksin esimest korda pärast 10-päevast pausi, hästi lühidalt ja vaikselt, järgmine päev 10 km, ka hästi vaikselt, seis tundus lootusrikas.
Maratonieelse öö magasin küllalt rahutult, aga midagi hullu ka ärgates ei olnud. Minemasaamisega oli tõrkeid, jõudsime siiski üsna õigel ajal, kiip tegi küll natuke nõutuks, sest sellel polnud kinnitusalust, mul aga nööre ei andnud lihtsalt kiibist läbi panna, sest neil pole lahtiseid otsi. Siis selgus, et korraldajad olid siiski selle peale mõelnud, kinnitused olid olemas.
Sel aastal olime õigel ajal stardis, jalad tundusid pauku oodates kanged, ega väga põhjalikult ei jõudnud sooja teha.
Läksime jälle Toivoga ühes rütmis, tõsi küll, Toivo arvas, et see on liiga hull tempo. Muide esimest korda elus võtsin osa jooksust, kus on rajal temponäitajad. Nelja-tunni mehed olid vahetult meie ees, mulle aga väga ei tundunudki, et ma üle pingutan. Tõsi, sellise tundega võib valusalt näppu lõigata, aga kuna mul peas ikka see 4 tunni alistamise soov vasardas, ei näinud põhjust neist igal juhul maha jääda.
Joosti siis taas 4 korda 10,5 km ja esimese pöörde eel nägime Davidit, kes jooksis poolmaratoni. Täis- ja poolmaraton lasti ühel ajal minema. Meil Toivoga võib-olla selle peale tempo tõusis, eks Davidi eesolek ei andnud rahu. Kuigi – teadagi, mida maratonis jahimeestega võib kergesti juhtuda.
Aga enne ringi lõppu kargas David kuskilt välja, oli pissil käinud – ja suht kohe kimas meil eest jälle minema, siis jäi vahe stabiilseks, otsustasin ennast kiiremini liigutada ja püüdsin Davidi kinni, Toivo jäi natuke maha, aga tõesti ainult natuke, sest boksipeatusega sai ta must mööda, minu tankimised juba on küllalt pikad ja ma usun, et see tasub enda ära.
Teine ring siis Davidiga koos, 4-tunni mehed olid jälle vahetult ees, vahepeal nad kaugenesid minust ja Toivost. Ütlesin Davidile, et 4-tunni meestest ma küll mööda jooksma ei hakka ja juba vähem kui kilomeetri pärast sõin enda sõnu. Mul oli samm kuidagi pikem või kiirem ja läksin püüdsin Davidi kinni, ta tundis tõsist muret, et ma endale liiga teen, tegelikult põhjusega, sest viimased aastad ma ei olnud alla 4:30 tulemust saanud, aga eks ma jätkasin ikka tunde järgi ja kuivõrd ka David nõksutas (või ikkagi mina?), igatahes kui ta hakkas eest ära libisema, lasin tal seda rahulikult teha, ja kui tema tempo jälle mulle parajaks läks, imesin vahe kinni. Viimased paar kilomeetrit David kadus mu silmist ja 3. ringile minnes oli rada mõistagi oluliselt tühjem ees, sest poolmaratoonarid olid lõpetanud. 4 tunni meestega oli pidevalt selline lugu, et nad olid mul kuskil selja taga ja kuivõrd mind ei huvita kunagi, mis selja taga on, siis vaid pöördes nägin, kui ligidal nad mulle ikkagi on. Joogipunktis läksid tavaliselt mööda ka, siis võtsin ennast nende temposse ja varsti olin möödas ka. Kui ma nende jutust õigesti aru sain, olime 3. ringi alguseks paari minutiga 4 tunni graafikust ees.
3. ringil ma vist püüdsin päris paljusid, aga vähemalt üks mees samal ajal tuli ja läks minust mööda. Ma võtsin tema temposse ja sama vana lugu – joogipunktides jäin maha ja siis tasapisi liginesin. Oli väga hea orientiir viimasel ringil, kelle kinnipüüdmine väärtus omaette. See mul lõpuks siiski ei õnnestunud.
Aga 4 viimast kilomeetrit – siin algas alles maraton. Nüüd läks oi-oi kui raskeks, kui eesjooksja kõnni peale üle läks, tuli endalgi päris suur kiusatus. Ja vähemalt 4-5 jooksjat läksid mööda või suurendasid pisikese vahe määratuks. Siiski ma ei andnud alla, motivatsioon oli tohutu, teadmine, et tuleb hea maraton, ei lubanud lõdvemaks lasta, tahtsin võimalikult kiiresti kohale jõuda, kuigi ma olin põhjendamatult kindel, et 4 tunni alistamiseks on niikuinii kõik tehtud.
Viimase kilomeetri tõusu eel läksin ikka veel ühest mööda ka ja kuigi mulle tundus, et sinna läks mu viimane jõuvaru, olin lõpusirgeks ta täiesti maha raputanud. Tunde järgi lausa lendasin mäest üles, arusaadav, olin ikka viimased 30 kilomeetrit üsna riski piiri peal jooksnud. Viimased 50-100 meetrit nautisin finišikella, poolteist minutit neljast tunnist puudu. Oi, see oli kaif vaatepilt. Loodetavasti ei ole ajanäitamises mingeid nüansse minu kahjuks
4-tunni mehed jõudsid ka varsti pärast mind, käisin neid kättpidi tänamas, üks rääkis mulle, et ta oli nädal aega tagasi isikliku rekordi teinud – ma ei saanudki aru, väsimus ja pisut lärmaka ümbruse taustal, kuidas ta sai 3:75 (three seventy-five) joosta, siis veel mõtlesin, et läti keelega pooleks 3:45 (three cetri-five, tegelikult mitte cetri, vaid cetripadsmit peaks olema nelikümmend muidugi). Pärast alles mõtlesin välja, et seventy ja twenty on kõlalt ikka neetult sarnased. 3:25 siis. Kõva tulemus.
Jalad on pärast jooksu küll päris valusad, kuigi jah, venitasin pärast jooksu ja massaaži tehti ka … tegelikult viimasel ringil oli natuke hirm, et parema jala sääremari võib hakata krampi tõmbama või lihtsalt laguneb ära. Eks pisut ettevaatlikum olin selle peale …
Mis oli natuke üllatav, et joogiks pakuti ainult vett, kuigi mind see nii väga ei häirinudki, sõin vee kõrvale banaani, isegi rohkem segas see, et rinnanumbri pealt oli kõvasti kokku hoitud, või ma siis lihtsalt higistasin nii palju, igatahes see number lagunes nii ära, et rohkem kui pool maad hoidsin teda käes. Aga (ametlikud?) fännid raja ääres olid väga toredad, andsid pidevalt jõudu juurde. Suvalised möödujad linnakodanikud ei paistnud küll enamuses eriti aru saavat, millega me tegeleme.
No üks suur eesmärk sai täidetud. Paar aastat tagasi vist hõikasin kuskil foorumis selle välja isegi. Et 2011. aasta lõpuks võiks uuesti alla 4 tunni joosta. Aga sisuliselt on seekordne Valmiera tulemus vähemalt võrdne omaaegse 3:35-ga, siis olin 7 aastat noorem ja 10 kilo kergem.
Lõpuprotokoll ütleb siis, et minu elu paremuselt teine resultaat on 3:58:35.75, andis koha 107. ja noh siis esisajast jäi puudu pisut alla 2 minuti, seesama 2 minutit, mis ma ilmselt viimasel 4 kilomeetril tempos kaotasin (ehk isegi rohkem), aga mis seal ikka, vahva saavutus on seejuures, et edestasin kõiki eestlasi, kusjuures enamus neist jooksid kiiremini kui mina eelmisel aastal.
Viimane ring oli neljast ringist muidugi kõige nõrgem, aga mitte metsikult. Õigemini isegi väga hea, sest see oli üldse 73. viimase ringi aeg. Ja 4 ringi kenasti üsna ühtlased, kuskil 3 minutit vahet, kui viimast ringi mitte arvestada, siis ainult 1.23!
See on küll ilus saavutus enda spordikuulsuse ajalukku kirjutamiseks: Valmiera maratoni Eesti meister 2011!
Mis edasi? Ma olen mõelnud nii, et kui suudan veel 4 tunni piiri alistada, siis olen endale juba tõestanud, et suudan ja ei pea enam kõike väljapanevalt maratoni jooksma. Ehk järgmise maratoni peaks tõesti lihtsalt nautima. Mõtlen selle peale. Esimene mõte, et ühe maratoni aastas võiks siiski tulemuse peale joosta, aastal 2012. võiks see olla esimene Tartu linnamaraton 6. oktoobril.

Unistades ja realistlikult Eesti jalgpallimeeskonna edasipääsuvõimalustest

Variant 1 Serbia võidab Itaaliat.
Vägagi tõenäoline paraku, sest Serbia mängib kodus ja itaallastel pole midagi kaalul. Sel juhul on 2. koht meil püüdmatult läinud, 3. koha tagaks viik Põhja-Iiriga, sest Sloveenia jõuaks siis võiduga Serbia vastu Eestiga ühtede punktide peale, aga jääks alla, sest Eesti lõi võõrsil Sloveeniale ühe värava rohkem! Eesti võib ka kaotusega Põhja-Iirile 3. koha säilitada, kui Serbia ja Itaalia vastavalt Sloveeniale ja Põhja-Iirile ei kaota. Niipalju hea seis on Eestil praegu, kui 3. koha peale mõelda. Aga selle peale me ei mõtle praegu ometigi, sest on ka …

… Variant 2 Serbia ja Itaalia mängivad viiki. See on kõige lihtsam arvutus, siis peab Eesti kindlasti Põhja-Iirimaad võitma ja lootma, et Sloveenia kodus Serbialt vähemalt 2 punkti röövib. Sellises seisus on samas motivatsiooniküsimus, sest sellise punktiseisuga läheks Sloveenia viimast mängu mängima teadmisega, et rong finaalturniirile on läinud, aga Serbia tahtmine ei saa just väike olla.

Parim variant on kui Serbia Itaaliale kaotab. Ja Eesti lootusi hoiaks viik Põhja-Iiriga siis isegi kõrgemal kui võit! Sest kui Serbia peaks lootuse kaotanud Sloveeniat (kellele sel juhul oleks Eesti püüdmatu) võitma, saavad nad 2. koha nii või naa. Aga kui enne viimast vooru on Serbia ja Eesti 14 punkti peal ja Sloveenia 11 peal, on Sloveenial veel lootus edasipääsuks, kui nad võidavad Serbiat kolme väravaga, kaheväravalise vahe puhul peaks nad lööma vähemalt 4 väravat, et Eestit edestada. Slo 3:1 võidu puhul oleks meil Sloveeniaga täpselt sama kolme meeskonna omavaheliste mängude väravate vahe ja siin oleks meile õige magusad need 5 võõrsil löödud väravat Serbia ja Sloveenia vastu, sest sel juhul arvestatakse just neid. Üheväravalise võiduga (või 2:0 või 3:1) jääks Sloveenia Eesti järel kolmandaks.

Aga selge on see, et siiski tuleks Põhja-Iirit võita, sest siis saame ka Serbia ühe või kahe viigipunkti puhul teisena edasi. Kõnelemata sellest, et viigipunkti proovides on kaotus kindlasti kiire tulema. Kõnelemata sellest, et Sloveenial on kindlasti ka lootusetus seisus pigem küllalt suur motivatsioon tahta kodus Serbiat võita. Ja emotsionaalselt tahetakse alati võitu niikuinii.

Samas Põhja-Iirimaa võitmine võõrsil oleks ka paras vägitükk, kuivõrd Itaalia ja Sloveenia tulid sealt maalt 0:0 viigiga tagasi, vaid Serbial õnnestus 1:0 võit saada.

Tõsi küll, kui Eesti saabki 16 punktiga 2. koha, ei taga see kindlasti otse edasipääsu, sest meie grupp on liiga ühtlane, et sealt oleks võimalik saavutada kõigi gruppide peale parim 2. koha tulemus. Isegi hoolimata sellest, et selles arvestuses läheks kaotus Fääridele maha.

Analüüsisin triatloniaegu

Erinevate alade kaupa siis.
Ja mida oligi tarvis tõestada - jooks on selgelt minu põhiala.
Kokkuvõttes on mu seljataga lõpuprotokollis 42 võistlejat
Ujumises edestasin kahte (mõlemad said minust ka rattadistantsil mööda, ühe püüdsin enne ratta lõppu kinni, aga teine jäi lõpuni ette)
Jalgrattasõidus olin kiirem umbes 30 kaasvõistlejast.
Seevastu jooksus edestasin isegi mõnda esisaja oma, minu 53.37 oli peaaegu 200-st parem. Muide, isegi Veikko Täärist
Kuigi minu ujumine oli keskmiselt 5-10 minutit teistes aeglasem (kiirematest 18-19 minutit maas), otsustati ikka väga palju rattarajal. Mida näitab seegi avastus, et kellest ma rattarajal kiirem olin, neid ka lõpuks võitsin. Ühe erandi leidsin, ei keegi muu kui Rein Kahro. Temast jäin ujumises 11 minutit maha, tulin rattas 4,5 minutit lähemale, jooksus ka veel 3 minutit.
Muide, ka Gerli Padar oli jooksus väga kõva tegija, tuli jooksus nii mõnelegi tublisti lähemale. Olen kindel, et jooksurajalt temaga veel kohtume.

Kiire ülevaade minu eilsest triatlonist

Oeh, ettevalmistus triatloniks – et kõik asjad ikka kaasa saaksid. Ja siis kõik õigesse kotti ja kotid õigesse kohta.
Õhtul olin kõik asjad valmis pannud. Kõik? Hommikul selgus, et mitte. Siuke huvitav spordivahend nagu prillitoos oli veel puudu. Prille niisama lahtiselt ujumise ajaks kotti pista ei ole päris hea mõte.
Kohapeal, markeeringud peale, endale, rattale, kiivrile. Kiip külge. Siis käisin rattahoolduses, kus sain nõu, kui palju rõhku kummi sisse lüüa. 7,5 – niipalju ise küll ei oleks julgenud.
Siis vahetusalas kõik asjad valmis, see ei olnud kuigi keeruline, sest abilise dolid igal pool. Pärast seda jäi veel tund aega stardini, aga enne veel paar intervjuud ja 20 minutit enne hakkasin kalipsot selga tirima. Sai piisava varuga.
Kilomeetrit ujuma tormasin üsna rahulikult, aga ujumise ajal küll mingit rahu ei olnud. Trenn trenniks, aga lainega oli väga keeruline ujuda, tuli vahepeal vett ampsata, hingamist pidi hoolega jälgima, mingist rahulikust hingamisest ei olnud juttugi. Lisaks tulid 11 minutit hiljem startinud võistkonnavõistlejad tagant selga, mõni naksas selja tagant nagu hai.
Vahetamine läks kenasti, telemehed andsid teada, et Gerli Padar on juba läinud. Mis seal ikka, vaatasingi, et kolm kotti oli ainult veel vahetusalas rippumas. Mis seal ikka. Hakkasin rahulikult sisse elama, üleminek ujumise pealt ei olnudki väga jube. Ehk kalipso ka aitas, hoidis lihased soojas.
No esialgu läksid hoopis teised minust mööda. Ilmselt mõned võistkonnad, kes ujumises ei olnud päris 11 minutit minuga tasa teinud. Gerli sain varsti kätte, seal Otepää ümbruses oli eriti palju just mäkkeronimist. Siis vist jupp aega ei näinud enda ees kedagi, tundus, et lõpptulemus tuleb ikka nirum, kui olin arvanud. Omaette šokk oli see, et juba 21. rattakm peal hakkasin esimeste käest ringiga saama. Need ketasratastega olid eriti ägedad, tulid selja tagant, tundus, et mingi tsikkel tuleb. Ja peaaegu sama kiiresti läksid mööda ka.
Ratast oli kolm ringi, esimeselt ringilt Otepääle jõudes oli kaasaelamine meeletu, jube ronimine Otepääle, aga mäe otsas oli joogipunkt ja kaasaelamine andis jõudu rohkem juurde, kui ülesväntamine seda ära võttis.
Teist ringi võtsin juba üsna isukalt, aeg-ajalt tekkis ka püütavaid rattureid ette, möödusin neist ikka hea hooga, et ei oleks mingit tuules passima jäämist. Ei visanud ka topse kuskil maha, muust prahist rääkimata. Jõin toidulaua juures, sõin ka, no ei saa lubada endale liiga lühikesi boksipeatusi.
Mul oli ka endal pähklipakike kaasas ja esimese jõujoogi tegin endale ise kodus, sõstramahlast, suhkrust ja soolast. Uskumatult joodav asi tuli
Kolmas ring teisel poolel hakkasin tibakese tagasi hoidma, aga liiga palju ka mitte, sest jõudu veel tundus olevat. Tundub, et umbes kümnestkonnast kaaslasest sain 100 km rattasõiduga mööda.
Seejärel rahulik, aga mitte aeglane vormivahetus, jooksurajal hakkasin kohe inimestest mööda minema, tundsin et see on endiselt just minu peaala. Vist sai 30 võistlejat selja taha jäetud, ja ka Marko Kristal, kes jooksis võistkondlikku. Aga neil olid seal oma võistkonnaga mingid naljad ka, mida ma täpselt ei tea – nii et see selleks.
Jooksurajal oli kaks edasi-tagasi jooksu, kus mulle jooksis vastu teine Hea Tahte Saadik Rein Kahro Noorkuust, siis sain indu juurde, et kui hästi jooksen, ehk õnnestub Rein kinni püüda. Kuskil poole maa peal saime teist korda kokku, ta oli just raja kõige hirmsamast tõusust alla saanud ja mina sinna ronimas. No ei olnud väga hullu, ma Urvaste mägedega harjunud. Aga eks Reingi sai indu juurde ja finišis oli minust kolm minutit ees.
3 km enne lõppu tuli mul väsimus peale või mis peale tuli, igatahes mul kadus huvi eesolijaid püüda. Üks lätlane oli ees, aga tundus liiga väle olevat. Viimasel kilomeetril innustusin taas ka lätlasest sain mööda. Järgmine mees jäi 20 sekundi kaugusele, kuigi ma teda lõpusirgel tähele ei pannud. Eks ma tegelesin ka raja ääres seisjatele plaksude jagamisega.
321. koht ja tulemus 5:10.24. Ei uskunudki nii korraliku aega, kuigi soov oli enne võistlust ka alla 5 tunni jõuda. Pärast hoolitseti veel mõnusalt, jagati jõujooki ja muud jooki ja tehti massaaži ja lõpuks sai veel korraliku prae, tegelikult nii korraliku kui sisse mahtus. The Suni kontsert ja Gerli Padari varustuse oksjon ja – igati tore ettevõtmine, soovitan igaühele, kes tahab triatlonit proovida.
Oma ratta sain maha jätta, minu võidukas on osta.ee peal oksjonil ja mõne päeva pärast selgub selle uus omanik. Praegu on see ratas seal tunduvalt odavam kui poest ostes.
Triatlonile ma ise ei kavatse niipea minna, keskendun nüüd jooksule, kuu aja pärast Valmiera maraton näiteks. Aga ehk siiski proovin kunagi veel. Kasvõi enda punasega, miks mitte.

Ida-Viru jooksuturnee

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.



Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad


siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga


seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …


Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.


Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.

Uhtjärve jooks 2011

16. Uhtjärve jooks toimus sel aastal teisiti ja vägevamalt kui varem.
Sel aastal oli ümber Uhtjärve jooks lülitatud Võrumaa pikamaajooksude sarja koos kolme teise auväärse jooksu: ümber Tamula järve jooksu, Võru-Väimela maanteejooksu ja Munamäe-Võru maastikujooksuga. Oli juba ette arvata, et 1998. aastast pärit osavõturekord (65 lõpetajat) saab selgelt ületatud.
Nii läkski. Uus number on 121. Finišiprotokollist leiab 83 mehe ja 38 naise nimed, lisaks veel 7 kepikõndijat, kes startisid enda soovitud ajal ja tulemust kirja ei saanud. Esmakordselt olid kaasa tegemas ka lätlased, nemad esindasid Aluksnet.
Jooks toimus tavapäraselt jaaniõhtul. Rada oli jälle mõnevõrra muutunud, esimene pikk tõus, mis enamusel kohe alguses hinge kinni lööb, oli jaotatud ühtlaseks orust üles ronimiseks. Nagu eelmisel aastal lubatud, oli kaotatud peadpööritav laskumine omaaegsest suusahüppemäest.
Samas lihtsat ei olnud midagi, uus rada nõudis õige head kehavalitsemist, parem ja vasak jalg asetsesid enamasti eri kõrgustel. Nõiariigi tee peale jõudmine oli suur kergendus. Aga pärast kosutust Nõiariigi joogipunktis tuli meie „mõrvaritõus“, mis kujunenud Uhtjärve jooksu visiitkaardiks ja kus paljud loobuvad jooksusammust ja mõned ilmselt võtavad ronimiseks käedki appi.
Eks neid künkakesi on tegelikult pärast sedagi küllalt, omaette elamus kopratammi ületamine, ka järsk laskumine enne lõpusirgele jõudmist tuleb võtta tähelepanelikult.
Sellele maastikule mõeldes pole imestada, et lõpuks võitis jooksu orienteeruja Kenny Kivikas Tartust, kes 15 sekundiga edestas samuti kord Uhtjärvel võidurõõmu maitsnud Ivar Ivanovi. 3. koha sai taas orienteeruja Raido Mitt Põlvast. Neljanda koha saanud 3-kordne Uhtjärve võitja Margus Koor Võrust tunnistas juba enne jooksu, et täna ta võitma ei tulnud.
Naistest võitis üldjärjestuses 35. olnud Monika Irves järgmist naist nelja minutiga. Urvaste valla lippu hoidis kõige kõrgemal valla maanõunik Tõnu Ilves 29. kohaga. Lastejooksu läbis 31 last.
*
Ise olin üldjärjestuses 73., eriti rõõmustas aeg alla 50 minuti, eelmisel aastal läks üle tunni. Jah, muidugi, Nõiariigi tütarlaps mässis mu afääri, joosta võidu Nõiariigi vahefinišini, kuigi teadsin, et ta seal ka jooksu lõpetab, ei suutnud jätta väljakutset vastu võtmata. Muidugi polnud mul selles minivõistluses lootustki, 50 meetrit enne lõpu andsin alla, kosutasin ennast joogipunktis … kohe tuli minna võtma mõrvaritõusu, mille võtsin muidugi jooksusammul, vist isegi möödusin seal kellestki. Pärast tõusu vast parandasin ka mõne koha, aga siis oma kodukandis (sünnikodu ligidal) läks mõnevõrra raskeks. Aga et olin raskustega ennast harjutanud, püsisin suht viisaka tempoga lõpuni, aga eriti ei oska öelda, kas lõpus veel koht paranes või mitte.
Ahah, kepikõnniga varem alustanud Mika sain kätte just kopratammi peal, siis ta ütles, et peaksime tegema võitlust nagu Robin Hood ja Väike John, kui nad purde peal kokku said.

Uhtjärve jooksu blogist saab veel Võrumaa Spordiliidu linke ka vaadata.

Maraton ühe päevaga, seljakott seljas.

Kui sain teada, et Sander Hannus kavatseb ümber Eesti joosta, oli selge, et ma pean endale ka vähemalt ühe jooksupäeva planeerima sellest pikast rivist.
Valik langes just 16. juuni peale, sest siis läbis teekond piirilõiku, mida ma olin omal ajal kaitsnud. Ja aastaid ärgitanud ennast –kas üksinda või mõne sõjaväekaaslasega ühel nõul – suvel neid kohti üle vaatama.
Minu ettevalmistus ei olnud just päris eeskujulik, sest eelõhtul avastasin, et ega ma väga väikse seljakotiga toime ei tule, vaja pisut sööki kaasa tassida, varusärki, midagi soojemat õhtul peale tõmbamiseks. Raamatut lugemiseks, mitte just jooksu ajal – aga näiteks teekonnal jooksu starti … Ei jäänudki muud üle, kui otsustada raamiga kaitseliidu seljakoti kasuks. Üldse ei kujutanud ette, kuidas on päev otsa seljakotiga joosta, kuigi 10 km ringis olin seda mitu korda teinud.
Alguses mõtlesin ka kolmapäeval jalkatrennis käia, aga tundub, et oli mõistlik see vahele jätta. Raske öelda, kuidas oleks jõudnud. Võib-olla ei olekski olulist pitserit pannud.
Igatahes teekond algas kodust 6 paiku, bussiga Võrru, sealt Räpina risti, juba tegin ka esimesi jooksukatsetusi. Kahe autoga sain Hinso risti. Siit algasid esimesed otsustavad hetked. Kui ma jõuan häälega Värskasse, pean jooksma Sanderiga algusest peale ja koguma päeva lõpuks kõva 35 km. Seljakotiga? Kahtlane … Kui mul õnnestub hääletada Koidulasse või Võmmorski, on kilomeetreid juba 20 vähem?
Sain Oravale. See oli väga hea variant, sest kas Sander ikka tahab mu lahingukuulsuse radu väisata. Proovida joosta Võmmorski piiripunkti – mäkke. Ega ei tahtnudki tegelikult. Ma sain ise avastada.
Oraval tuli iseenesest otsus hakata jooksma kohe. Mõtlesin alguses veel Piusa kaudu minna, et ka tuletada meelde, kuidas sai sealt raudteejaamast teenistusse tagasi astutud, aga teede hargnemisel otsustasin pisut lõigata (2-3 km) ja minna otse Võmmorskisse.

Võmmorskisse jõudes oli esimene asi mõistagi selline kurb vaatamisväärsus – maja kus sai hiljuti surma politseinik. Samas on mul ka vastaspoole – Ago Waaksi , hüüdnimega Tankist, vastu omaette soojad tunded, sest 22. märts 1994, kui olin sunnitud enda 20. juubelit tähistama Võmmorski piiripunktis, tõi ta mulle Petserist viina, kui kuulis hommikul, et mul sünnipäev on. Nüüd ma sain ka lõplikult teada, et Ago Waaks ja Tankist on üks ja sama inimene. Maja oli endiselt politseilindiga piiratud, kui ma sinna seisma ja kohmitsema jäin, tulid kaks koera mind tee peale tervitama.
Esimesed 8 km oli läbitud. Paarsada meetrit kõndisin, siis ootas ees tõus Võmmorski piiripunkti juurde, mäletasin seda kui parajat ronimist. Ajateenistuses pandi meid vahepeal karistuseks sinna mäkke jooksma. Mõtlesin, et niikuinii ainult tollal tundus see maru hull tõus. Nüüd selgus, et ikka on ka. Pikk ronimine. Urvaste Kirikumäega võrdne.
Passisin seal piiripunktis tõkkepuu juures, kohe tulid piirivalvurid ja rääkisid, et edasi tohi minna, ma ütlesin, et olen lihtsalt nostalgiaretkel.
Nojah, piiripunktist, kus ma olin tihti öösel üleval istunud, luuletanud, kaugejaama tibidega telefoni kaudu flirtinud, joonud oma sünnipäevaviina, maganud 20-kraadise pakasega lahtise ukse ja ilma teki ja riieteta (sest oli nii võimas küttekeha, sellest piiripunktist oli järel vaid plats ja seegi juba keelatud tsoonis.

Tegin pildi ära, sörkisin mäest alla tagasi, natuke hakkas vihma sadama, proovisin kilejope enda ja seljakoti peale säädida, aga see laperdas ja niisama lihtsalt selga ma ei tahtnud teda ka panna. Asjad on need, mida vaja vihma eest kaitsta, mitte inimesed.


Piusa kordon. Nagu näha, siin pole ammu mingit tegevust toimunud, aknast ka midagi iseloomulikku ei paistnud. Proovisin ühte akent lahti teha, oli tulemas küll, aga klaas paistis olevat eest ära pudenemas, ei tahtnud riskida. Pealegi siseaknast ei oleks ilmselt jagu saanud.



Praegu on Piusa kordon hoopis selles majas, kus meie käisime vaid söömas. Siis oli siin Piusa EIK ja savitampijate koolike, mida juhtis Meelis Krigul ja mis hiljem kolis Meremäele.
Mulle tehti kordonis ekskursioon, eks ta ole tavaline tänapäeva nõuetele vastav värk. Lõpuks sain autoga Koidulasse, kus vaatasin ka ringi ja püüdsin ära tabada, kus vanasti midagi oli.

Selle platsi peal olid umbes meie putkad, sellest teest, metsateest, kus meie GAZ-66 kuidagi ikka läbi läks, on nüüd saanud korralik asfalttee. Uskumatu, et tollal nii väikese platsi peal hakkama saadi. Praegune punkt näeb välja selline:


Seejärel jalutasin autokolonni lõpuni, ja kiskus jala jälle jooksma. Prügi oli tee ääres palju, piiripunktide puhul tavaline, aga mitte ainult. Igatahes Matsuri mägi tahtis vallutamist. Samas mõtlesin, et kell juba 11, viis tundi teel olnud, pole söönud-joonud, see võib hakata kätte maksma. Mäe otsas Matsuri külamaja-kohvik, vaatasin, et ei leia midagi sobivat kaasa ostmiseks. Võtsin prae. Hõbeheik kartuliga. Väga nämma.
Siis küsisin, et kaugel see Vaartsi rist võib olla, kust paremale pean keerama. Üks tädi seletas nii toredasti- natuke maad ja siis mu kuuri tagant läheb tee paremale. Ja siis Verhulitsa tee läheb vasakule, aga seal vist viita ei ole.
Väga tore, jõudsingi kenasti teeni, kus viita ei olnud, aga vasakule läks. Tädi sealsamas künka otsas asuva maja juures pingil ei osanud ka öelda, kas tee läheb Verhulitsasse või mitte. Et kaart ei lubanud kuidagi varianti, et see võiks mõni vale tee olla, valisin selle. Otsustasin ka tädile näidata, et ma ikka jooksukavatsustega rajal olen, vahepeal olin kõndinud, et saaks praad organismis rahulikult energiasks muutuda.
Siis läks asi veel kummalisemaks: metsa näitas viit „Kivi tee“, kuivõtrd teine tee läks ilmselgelt talu juurde, valisin Kivi tee, aga see oli nii metsatee, et kahtlus puges hinge. Samas toetas mind ütelus sealtsamast kohvikust, et vaat kui minu kamraadi karud ära ei söö.
Ja juba Sander kõlistaski mulle, et puhkab ja teda neljandat päeva saatev ratturist sõber just lahkus tema juurest. Ütlesin veel Sanderile., et olen kuskil metsatee peal, siis ta ütles, et on ka. Selle kõne peale tuligi mulle rattur vastu.
Jooksin siis Sanderini, kohtusime sellise harutee peal.

Alustasime siis ühisjooksu, jah, uskumatu, et ta peabki saama kümnete päevade kaupa hakkama asjadega, mis seljakotti mahuvad. Igatahes oli seesama Matsuri kohvik ainuke koht, kus toiduvarusid täiendada. Tegime seal peatuse, sõime ka ostetud küpsised kohe ära, et ei oleks vaja kotti toppida. Siis täie lauluga ühe jutiga Võmmorskisse. Kaks korda tuli viaduktile ronida, Võmmorskis võtsime taas aja maha.

Kaunis piirivalveneiu, kes mind enne mäe otsas Võmmorski piiripunktis manitses, tuli ka bussijaama, et töölt koju sõita, see oli nagu saadetud kiusatus, et meelitada meilt valitud teelt kõrvale. Aga nagu järgmiselt pildilt näha, Sander ei jookse bussile järele.

Aga siis tuli kohe võimas 12% tõus, seda juba adekvaatselt pildile ei saa, midagi sellist ma ei mäletanud ka sõjaväe ajast. Võttis ikka südame taguma küll. Hoopis võimsam kui tõus piiripunkti juurde.
Sanderi tempo ei olnud mulle päris lihtne, aga midagi jahuma sellest, et tempot alla võiks lasta, ei tulnud mulle väga tõsiselt pähe. Mis mõttes ma ei pea vastu, kui mees peab täna peale mind veel 10-15 km jooksma. Rääkimata sellest, et pärast seda veel 39-40 päeva
Jooks Võmmorskist Meremäele oli keeruline, päris tihti pidime kaarti vaatama. Ainult üks koht, üks hoone, tuli tuttav ette ja ma nagu kaugelt juba tundsin, et tean, kuidas sealt keerata tuleb. Aga jah, iga rist oli juba õnnistuseks, kus sai kaarti uurida. Sandergi hakkas arutama, et 1,5 tunnised otsad ilma joomata võivad edaspidi kätte maksta.
Igatahes Uusvada ristis hakkasime vaidlema, kuhu nüüd joosta. Kas vasakule Uusvada peale või otse. Siis jooksime toredast Tobrova mäest ülesse

seal tuli vastu Meremäe-Obinitsa tee. Sander tahtis Meremäed marsruuti sisse võtta, sest joogivarusid tahtsid täiendamist. Minu soov oli Meremäe piiripunkti kaudu minna. Võtsime veel kraavipervel einet ja siis meie teed lahku läksidki.


Vaatasin veel pisut Sanderile läbi fotosilma järgi. Siis alustasin teed Uusvada suunas. Ega ma ei teadnud, kas ma pärast Sanderist lahkumist lõpetan suurema jooksu ära ja jalutan rohkem. Aga kui Sander mu arutelu peale ütles, et tema eesmärk on kogu maa joostes läbida (st kõik 1000 km), siis otsustasin, et seda suudan minagi. Ühe päeva lõikes muidugi.
Tempo muidugi oluliselt rahulikum kui koos Sandriga. Aga jooksusamm säilis. Keerasin Kitse külast vasakule ja kilomeeter minna, olingi päral.

Siin platsi peal olidki meie Meremäe piiripunkti putkad, kus piirikaitsjad rohkem kui mujal teenistuses olles, alkoholi manustasid. Ma isegi ükskord magasin, automaat nurgas, viinauimas und paar tundi. Läks õnneks, kõigil sellised afäärid õnneks ei läinud.
Seekord oli juba päris raske koha pealt minema saada, aga kui juba hoo sisse sain, polnud hullu midagi. Siin vedas minu mälu alt, mul oli miskipärast meeles, et Meremäe mägi on enne Meremäed, aga ei – jõudsin Meremäele välja. Küsisin siis, kus Meremäe mägi on, veel 2-3 km edasi, aga me võime ära visata, läheme just sinna. Ei, ka Meremäe mägi tuleb lisaks neile eelnevatele mägedele võtta, loobusin, küsisin vaid juua, sest olin viimase tilgakese piiripunktis manustanud. Neil oli ainult õlut, aga see sobis ka väga hästi.
Ja siis üllatus. Sander oli vahepeal uue, autoga kaaslasega kokku saanud, nad olid poes käinud ja varusid täiendanud ja just samal hetkel asusime samas suunas jälle teele. Ja siis tuli Meremäe mägi! Seda võtsime juba kaifiga, ja ei jätnud ka vaatetorni ronimata, kuigi Sanderil veel ligi 10 km ees.
Nüüd siis lahkusime lõplikult, minul oli finiš käes, Andres tegi mulle sauna ja vihta ja muidu venitasin ka ennast nagu oskasin.
Hommikul oli päris hea, ainult üks põlv oli valus, see küll otseselt jooksmist ei seganud. Aga ma arvan, et kaks päeva järjest sellist jooksu teha on minu jaoks vist ikka liiga palju. Aga selliseid ühepäevaseid afääre prooviks tulevikuski.

Võru-Väimela: minu viimase aja parimaid jookse!!

Hea jooksupäev oli. Sõin-jõin õigel ajal, soojenduse tegin õigesti, ei passinud pikalt kuuma päikese all (kuigi mõni hetk jooksu ajal oli üpris kuum päike).
Startida oli mõnus, kes teab, palju esimese hooga selja taha jäi, aga tasapisi kerisin tempo üles ja muudkui noppisin eesjooksjaid. Püüdsin kinni ka Operi, kellel põlv nagu üldse e luba joosta enam (tuli just opilt ka hiljaaegu). Aga paljugi, mida ei lubata, aga ikka tehakse … Ma ei kujuta ette, et ma ühel päeval lihtsalt ei jookseks enam … Kuigi ma Operist mööda sain, lasi ta vapra sammuga edasi ja jäi vast pool minutit ainult maha.
6 või 7 km läksid ikka maru kähku, enne Väimelasse sisse keeramist läks siiski raskeks ja pingutasin mis ma pingutasin, aga järgmistele enam järgi ei jõudnud nii hästi. Mõnele vist siiski.
Staadionil nagu ei saanudki aru, kas sain veel kedagi kätte ka, aga väga lihtsalt alla ei andnud, paar noort poissi siiski läksid nagu postist mööda:)
Naistega oli seal lõpus veel rebimist, ma küll vist lõpetasin liiga vara jooksu ära, aga ega need kohad ka midagi suurt muutnud enam. Tulemusega 26.52 olin kindlalt esimese poole sees ja kaotust võitjale vaid napilt üle 6 minuti. Saan ainult rahul olla. Aastal 2006 oli kaotus näiteks 9 minutit.

Põdrala vald esindatud!

Võistlesime Airiga Sakala mängudel, Põdrala valla koosseisus. Sakala mängudel konkureerivad eelkõige Viljandimaa omavalitsused, Põdrala vald oli ainuke Valgamaa oma. Ja kergejõustikuvõistlustel ka ainuke alla 1000 elanikuga omavalitsus. Võistkondlik arvestus on eraldi üle ja alla 3000 elanikuga omavalitsustele.
Eesmärk oli - võistkondlik eesmärk siis - võimalikult kõik alad võistlejatega ära katta, sest punkte said igalt alalt - noh oluliselt rohkemad, kui võistlejaid oli. Aga igast vallast läks ainult kaks paremat tulemust arvesse. Samas sai üks sportlane ainult kolme ala teha (pluss 4x100 teatejooks).
Heameelega oleksin staadionile tulnud alles 5000 m jooksu stardiks, palav oli tegelikult seal viibida. Aga pidin ka oma kolm ala ära tegema, sest Põdrala vallal ei olnud ka võistlejaid jalaga segada. Tegelikult ei olnud mul mingitki lootust odas ja kettas rohkem punkte tuua kui viimase koha punktid. Kettas jäi vist 20 meetri piir seekord kätte saamata, olin eelmine õhtu hoolega pildunud mingit väiksemat ketast, 2-kilosega mitte ei saanud korralikku kaart, ilma laperdamata. Ligemad konkurendid viskasid selgelt üle 30 meetri.
Odaviskes olid suuremalt jaolt lennukaari 40 meetri taga, võidutulemus läks mumeelest üle 70 meetri. Ma ise ei saanud esimesel katsel märki maha (päris pika kaare juures - minu kohta), mille peale ütlesin “Kurat”, mispeale kohtunik omakorda hoiatas, et kui ma veel vannun, saan disklafi. Õnneks ei saanud. Ja teisel katsel läks õnneks, maasse otsapidi kinni ei jäänud, õige napilt tuli esimene ots ennem alla kui taguots. Ja tulemus - ootan protokolle, õige napilt võib minu isiklik rekord 21.36 ohus olla. Kolmanda katse läksin viimast välja panema, oda läks kuidagi risti, astusin parem üldse üle, midagi head sealt ei tulnud. Ardi ei saanud kolmel katsel märki maha, nii et minu võistlusest mahavõtmisest pääsemine oli küllaltki tähtis. Ardi kaared olid enam-vähem sinna minu kanti muidu.
Airi odaviset tuleb ka mainida, tal oli ühe teise naisterahvaga põnev heitlus viimase koha peale, vastane sai viimasel katsel päris ilusasti oda lendama, aga pärast selgus, et siiski see katse ei lugenud ja lisaks selgus veel, et see oli 3. koha heitlus nende vanuseklassis olnud. Nii et Airi sai medali kaela!
5000 m jooksus ei olegi kerge öelda, mitu konkurenti õnnestus selja taha jätta, liiga rahulikult ei alustanud, seega võis juba alguses keegi selja taha jääda. Tavapäraselt ma selja taha ei vaata. Nii juhtuski, et (12 ja pool ringi on see staadioni peal), et kuskil 4-5 ringi peal tuli üks mees mu ette ja ütles, et ma vean ka nüüd natuke. Ei teadnudki, et keegi mul vahetult selja taga on. Aga ma ei jätnud ennast ka taha passima, läksin mingi hetk ise ette ja siis, kui sain ringiga sisse, otsustasin kannule võtta ja tema tuules järgmise jooksja kinni püüda. Ei saa öelda, et sarnane taktika ei oleks mul kunagi õnnestunud. Isegi maratoni, kus joosti 5 korda 8 ringi.
Aga seekord ma päris nii hea ikka ei olnud. Sain eesmärgi kätte küll, aga vast ringi jõudsin temaga koos joosta, aga tagant 5. ring ma lasin ikka juba kõva vahe sisse, kuigi sellele ringile veel läksime täitsa koos. Edasi oli väga raske, ei suuda isegi öelda, mitu inimest must mööda seal läks, aga olid ka jooksjad, kellega suutsin hoolimata väsimusest silmsidet hoida. Kõige parem nali oli see, et ma isegi ei saanud aru kui Ardi mulle ringi sisse tegi. Ütles veel mulle, et ma jooksen Taisto bussi peale (mu seljal oli kiri: jooksen Sebe bussi peale), ma pärast rääkisin, et keegi oli mulle öelnud … Ardi ütles, et mina see ju olingi. Siis ma pärast veel mingi hetk ju vaatasin, et ohoo, Ardi ei olegi must väga kaugel, aga ma ei teadnud siis, et ring juba sisse saadud:)
Varsti sain taas kokku sama mehega, kellega jooksu alguspooles olime vaheldumisi vedanud. Jõud oli niipalju siiski taastunud vahepeal oma tempot otsides, et suutsin sappa võtta ja kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatasin, et kolm meest on kättesaadavad ja otsustasin saagu mis saab, lõpuspurti alustada. Sest viimase 100 m peal ma vaevalt suudan midagi teha. Saingi kolmest mööda, üks neist pani siiski viimase 100 peal oma paremuse selgelt maksma. Kokkuvõttes võib öelda, et hulga väsitavam kui Tartu jooksumaraton.
Olulise tõigana peab mainima ka seda, et 5000 m jooksus toimus tugevamate jooks siiski enne, Raivo Nõmm, Keijo Priks ja kes seal kõik olid, nendega ma küll poleks jõudnud sammu pidada ring või poolgi ...
Tulemusi hetkel veel ei tea, ootan huviga.

Tartu jooksumaraton - päris rahul ei ole

Seekordse Tartu jooksumaratoni starti läksin päris suurte eesmärkidega. Viimase aja vorm pole väga laita olnud, kaks unelmate piiri (mida küll omal ajal olen ületanud, aga see enam ei loe) on sisse seatud. Tartu jooksumaraton alla 2 tunni ja täispikk alla 4 tunni.
Eelmisel päeval külatalgud, vehkisin kirvega nii et käed valusad (just sõrmed kirve hoidmisest) ja ülakeha lihased ka. Väike ohumärk see oli, sest jookseb ikka terve keha.
Lootsin ikka jahedamat ilma, samas väga kurta ei saa, sest olen kuumemaga jooksnud, pealegi puhus seekord pidevalt tuuleke. Ja ometi tundus nii kuum see ilm.
Stardikoridoris üks tütarlaps ütles, et eelmisel aastal ma olin lõpuks temast mööda läinud, see aasta võiks vastupidi minna. Mulle tundub, et tema soov täitus kindlalt. Esimese toidupunktini jooksime koos, ma pigem pisut taga, aga kõige rohkem kõrvuti, vestlesime jooksust ja ilmaelust, kes seda täpselt mäletab. Aga boksipeatus oli mul selgelt pikem, enne järgmist TP-d ma avastasin, et hakkan talle järgi jõudma, aga siis hakkas raskeks minema. Joogilauani jõudsin üsna löntsiva sammuga. Aga pärast tankimist hakkasin heas rütmis ülespoole tõusma, enam ei olnud nii raske. Peagi jäi lõpuni alla 10 km. Mõned ikka läksid vahepeal mööda, aga ma ise püüdsin ikka rohkemaid kinni. Ikka püüdsin kedagi kinni, hoidsin taga ja kui hea rütmi kätte sain, läksin mööda.
Aga kuigi jalad olid tublid, hakkas sees keerama. Kõht tundus pisut lahti olevat, ei julgenud peeru ka hästi lasta, et kergem hakkaks. Iiveldus oli ka, kas tõesti oli kõht liiga täis.
Viimase 3 km peale minnes öeldi raja kõrvalt, et olen 1100. koha peal. Spurt ja koht 1000. hulgas tuleb, ergutati. Ei tundnud endas oluliselt jõuvarusid, ikka mõne sain kätte. Aga finiš ei tahtnud veel tulla. Hoidsin enda tempot enam-vähem, aga lasin vist paljud endast mööda ka.
1 km enne lõppu üks naisterahvas, kes oli mu kinni püüdnud, ütles, et ikka jooksma peab, mina olin sundinud natuke aega tagasi teda pingutama ja tempot hoidma, et nüüd ta vastaks samaga. Aitüma! Sellest oli tõesti kasu, aga vast 300 meetrit enne lõppu ma siiski lasin tal minna, viimased 100 oli samas suhteliselt mõnus, kuigi möödaminejaid oli vast veel. Aga ehk püüdsin isegi kedagi. 2:11 muidugi jäi eesmärgist kaugele. Aga väga hull polnud selles mõttes, et vaid 30 sekundit eelmisest aastast kehvemini ja tuli ka parim poolmaratoni tulemus pärast 2006. aastat. Nii et viimase paari kilomeetriga kaotasin poolteist minutit võrreldes eelmise aastaga.
Jalad eriti hullud ei olnudki pärast, neile jäi ilmselt üht koma teist veel sisse, aga üldine toonus ei lubanud rohkem vatti neile anda. 2:11 ei ole see tulemus, milleks ma oleks võimeline, see peaks ikka kiirem olema. Järgmiste kordadeni, vähemalt ühe pärismaratoni tahaks küll see aasta joosta.