Contra -Urvaste süda

Monday, August 08, 2011

Kiire ülevaade minu eilsest triatlonist

Oeh, ettevalmistus triatloniks – et kõik asjad ikka kaasa saaksid. Ja siis kõik õigesse kotti ja kotid õigesse kohta.
Õhtul olin kõik asjad valmis pannud. Kõik? Hommikul selgus, et mitte. Siuke huvitav spordivahend nagu prillitoos oli veel puudu. Prille niisama lahtiselt ujumise ajaks kotti pista ei ole päris hea mõte.
Kohapeal, markeeringud peale, endale, rattale, kiivrile. Kiip külge. Siis käisin rattahoolduses, kus sain nõu, kui palju rõhku kummi sisse lüüa. 7,5 – niipalju ise küll ei oleks julgenud.
Siis vahetusalas kõik asjad valmis, see ei olnud kuigi keeruline, sest abilise dolid igal pool. Pärast seda jäi veel tund aega stardini, aga enne veel paar intervjuud ja 20 minutit enne hakkasin kalipsot selga tirima. Sai piisava varuga.
Kilomeetrit ujuma tormasin üsna rahulikult, aga ujumise ajal küll mingit rahu ei olnud. Trenn trenniks, aga lainega oli väga keeruline ujuda, tuli vahepeal vett ampsata, hingamist pidi hoolega jälgima, mingist rahulikust hingamisest ei olnud juttugi. Lisaks tulid 11 minutit hiljem startinud võistkonnavõistlejad tagant selga, mõni naksas selja tagant nagu hai.
Vahetamine läks kenasti, telemehed andsid teada, et Gerli Padar on juba läinud. Mis seal ikka, vaatasingi, et kolm kotti oli ainult veel vahetusalas rippumas. Mis seal ikka. Hakkasin rahulikult sisse elama, üleminek ujumise pealt ei olnudki väga jube. Ehk kalipso ka aitas, hoidis lihased soojas.
No esialgu läksid hoopis teised minust mööda. Ilmselt mõned võistkonnad, kes ujumises ei olnud päris 11 minutit minuga tasa teinud. Gerli sain varsti kätte, seal Otepää ümbruses oli eriti palju just mäkkeronimist. Siis vist jupp aega ei näinud enda ees kedagi, tundus, et lõpptulemus tuleb ikka nirum, kui olin arvanud. Omaette šokk oli see, et juba 21. rattakm peal hakkasin esimeste käest ringiga saama. Need ketasratastega olid eriti ägedad, tulid selja tagant, tundus, et mingi tsikkel tuleb. Ja peaaegu sama kiiresti läksid mööda ka.
Ratast oli kolm ringi, esimeselt ringilt Otepääle jõudes oli kaasaelamine meeletu, jube ronimine Otepääle, aga mäe otsas oli joogipunkt ja kaasaelamine andis jõudu rohkem juurde, kui ülesväntamine seda ära võttis.
Teist ringi võtsin juba üsna isukalt, aeg-ajalt tekkis ka püütavaid rattureid ette, möödusin neist ikka hea hooga, et ei oleks mingit tuules passima jäämist. Ei visanud ka topse kuskil maha, muust prahist rääkimata. Jõin toidulaua juures, sõin ka, no ei saa lubada endale liiga lühikesi boksipeatusi.
Mul oli ka endal pähklipakike kaasas ja esimese jõujoogi tegin endale ise kodus, sõstramahlast, suhkrust ja soolast. Uskumatult joodav asi tuli
Kolmas ring teisel poolel hakkasin tibakese tagasi hoidma, aga liiga palju ka mitte, sest jõudu veel tundus olevat. Tundub, et umbes kümnestkonnast kaaslasest sain 100 km rattasõiduga mööda.
Seejärel rahulik, aga mitte aeglane vormivahetus, jooksurajal hakkasin kohe inimestest mööda minema, tundsin et see on endiselt just minu peaala. Vist sai 30 võistlejat selja taha jäetud, ja ka Marko Kristal, kes jooksis võistkondlikku. Aga neil olid seal oma võistkonnaga mingid naljad ka, mida ma täpselt ei tea – nii et see selleks.
Jooksurajal oli kaks edasi-tagasi jooksu, kus mulle jooksis vastu teine Hea Tahte Saadik Rein Kahro Noorkuust, siis sain indu juurde, et kui hästi jooksen, ehk õnnestub Rein kinni püüda. Kuskil poole maa peal saime teist korda kokku, ta oli just raja kõige hirmsamast tõusust alla saanud ja mina sinna ronimas. No ei olnud väga hullu, ma Urvaste mägedega harjunud. Aga eks Reingi sai indu juurde ja finišis oli minust kolm minutit ees.
3 km enne lõppu tuli mul väsimus peale või mis peale tuli, igatahes mul kadus huvi eesolijaid püüda. Üks lätlane oli ees, aga tundus liiga väle olevat. Viimasel kilomeetril innustusin taas ka lätlasest sain mööda. Järgmine mees jäi 20 sekundi kaugusele, kuigi ma teda lõpusirgel tähele ei pannud. Eks ma tegelesin ka raja ääres seisjatele plaksude jagamisega.
321. koht ja tulemus 5:10.24. Ei uskunudki nii korraliku aega, kuigi soov oli enne võistlust ka alla 5 tunni jõuda. Pärast hoolitseti veel mõnusalt, jagati jõujooki ja muud jooki ja tehti massaaži ja lõpuks sai veel korraliku prae, tegelikult nii korraliku kui sisse mahtus. The Suni kontsert ja Gerli Padari varustuse oksjon ja – igati tore ettevõtmine, soovitan igaühele, kes tahab triatlonit proovida.
Oma ratta sain maha jätta, minu võidukas on osta.ee peal oksjonil ja mõne päeva pärast selgub selle uus omanik. Praegu on see ratas seal tunduvalt odavam kui poest ostes.
Triatlonile ma ise ei kavatse niipea minna, keskendun nüüd jooksule, kuu aja pärast Valmiera maraton näiteks. Aga ehk siiski proovin kunagi veel. Kasvõi enda punasega, miks mitte.

Labels:

7 Comments:

  • kiitus ja aplaus pingutuse eest. kui ma oskaks rattaga sõita teeks ka, aga mulle meeldib ainult jooksmine üle kõige.

    By Blogger Redfox, at 4:21 AM  

  • mulle meeldib ka jooksmine ikka rohkem

    By Blogger konnula contra, at 7:38 AM  

  • Väga tublilt tehtud! Ja tunnustus ka selle eest, et jagus jaksu ka pealtvaatajatele-kaasaelajatele positiivset tagasidet anda, nii oli ka meil tore ennastunustavalt käsitöönduslike pudelruuporitega tuututada ja hääled kähedaks karjuda! Igatahes, müts maha tubli saavutuse ees!

    By Anonymous Anonymous, at 8:56 AM  

  • Tubli, Margus!
    Mõnus lugemine - Sulle on ikka kamaluga seda va sportlas-hinge antud :)

    By Anonymous Gaspar, at 12:43 PM  

  • Tubli poiss!
    Kui meeskondliku triatlonit teha, siis ma võin ratast sõita :D

    By Blogger Piia, at 4:07 AM  

  • ahaa, Piia, siis on meil ainult ujujat veel vaja:)

    By Blogger konnula contra, at 11:13 AM  

  • Just! Üks amfiib kuluks ära :D

    By Blogger Piia, at 12:21 PM  

Post a Comment

<< Home