Contra -Urvaste süda

Friday, June 17, 2011

Maraton ühe päevaga, seljakott seljas.

Kui sain teada, et Sander Hannus kavatseb ümber Eesti joosta, oli selge, et ma pean endale ka vähemalt ühe jooksupäeva planeerima sellest pikast rivist.
Valik langes just 16. juuni peale, sest siis läbis teekond piirilõiku, mida ma olin omal ajal kaitsnud. Ja aastaid ärgitanud ennast –kas üksinda või mõne sõjaväekaaslasega ühel nõul – suvel neid kohti üle vaatama.
Minu ettevalmistus ei olnud just päris eeskujulik, sest eelõhtul avastasin, et ega ma väga väikse seljakotiga toime ei tule, vaja pisut sööki kaasa tassida, varusärki, midagi soojemat õhtul peale tõmbamiseks. Raamatut lugemiseks, mitte just jooksu ajal – aga näiteks teekonnal jooksu starti … Ei jäänudki muud üle, kui otsustada raamiga kaitseliidu seljakoti kasuks. Üldse ei kujutanud ette, kuidas on päev otsa seljakotiga joosta, kuigi 10 km ringis olin seda mitu korda teinud.
Alguses mõtlesin ka kolmapäeval jalkatrennis käia, aga tundub, et oli mõistlik see vahele jätta. Raske öelda, kuidas oleks jõudnud. Võib-olla ei olekski olulist pitserit pannud.
Igatahes teekond algas kodust 6 paiku, bussiga Võrru, sealt Räpina risti, juba tegin ka esimesi jooksukatsetusi. Kahe autoga sain Hinso risti. Siit algasid esimesed otsustavad hetked. Kui ma jõuan häälega Värskasse, pean jooksma Sanderiga algusest peale ja koguma päeva lõpuks kõva 35 km. Seljakotiga? Kahtlane … Kui mul õnnestub hääletada Koidulasse või Võmmorski, on kilomeetreid juba 20 vähem?
Sain Oravale. See oli väga hea variant, sest kas Sander ikka tahab mu lahingukuulsuse radu väisata. Proovida joosta Võmmorski piiripunkti – mäkke. Ega ei tahtnudki tegelikult. Ma sain ise avastada.
Oraval tuli iseenesest otsus hakata jooksma kohe. Mõtlesin alguses veel Piusa kaudu minna, et ka tuletada meelde, kuidas sai sealt raudteejaamast teenistusse tagasi astutud, aga teede hargnemisel otsustasin pisut lõigata (2-3 km) ja minna otse Võmmorskisse.

Võmmorskisse jõudes oli esimene asi mõistagi selline kurb vaatamisväärsus – maja kus sai hiljuti surma politseinik. Samas on mul ka vastaspoole – Ago Waaksi , hüüdnimega Tankist, vastu omaette soojad tunded, sest 22. märts 1994, kui olin sunnitud enda 20. juubelit tähistama Võmmorski piiripunktis, tõi ta mulle Petserist viina, kui kuulis hommikul, et mul sünnipäev on. Nüüd ma sain ka lõplikult teada, et Ago Waaks ja Tankist on üks ja sama inimene. Maja oli endiselt politseilindiga piiratud, kui ma sinna seisma ja kohmitsema jäin, tulid kaks koera mind tee peale tervitama.
Esimesed 8 km oli läbitud. Paarsada meetrit kõndisin, siis ootas ees tõus Võmmorski piiripunkti juurde, mäletasin seda kui parajat ronimist. Ajateenistuses pandi meid vahepeal karistuseks sinna mäkke jooksma. Mõtlesin, et niikuinii ainult tollal tundus see maru hull tõus. Nüüd selgus, et ikka on ka. Pikk ronimine. Urvaste Kirikumäega võrdne.
Passisin seal piiripunktis tõkkepuu juures, kohe tulid piirivalvurid ja rääkisid, et edasi tohi minna, ma ütlesin, et olen lihtsalt nostalgiaretkel.
Nojah, piiripunktist, kus ma olin tihti öösel üleval istunud, luuletanud, kaugejaama tibidega telefoni kaudu flirtinud, joonud oma sünnipäevaviina, maganud 20-kraadise pakasega lahtise ukse ja ilma teki ja riieteta (sest oli nii võimas küttekeha, sellest piiripunktist oli järel vaid plats ja seegi juba keelatud tsoonis.

Tegin pildi ära, sörkisin mäest alla tagasi, natuke hakkas vihma sadama, proovisin kilejope enda ja seljakoti peale säädida, aga see laperdas ja niisama lihtsalt selga ma ei tahtnud teda ka panna. Asjad on need, mida vaja vihma eest kaitsta, mitte inimesed.


Piusa kordon. Nagu näha, siin pole ammu mingit tegevust toimunud, aknast ka midagi iseloomulikku ei paistnud. Proovisin ühte akent lahti teha, oli tulemas küll, aga klaas paistis olevat eest ära pudenemas, ei tahtnud riskida. Pealegi siseaknast ei oleks ilmselt jagu saanud.



Praegu on Piusa kordon hoopis selles majas, kus meie käisime vaid söömas. Siis oli siin Piusa EIK ja savitampijate koolike, mida juhtis Meelis Krigul ja mis hiljem kolis Meremäele.
Mulle tehti kordonis ekskursioon, eks ta ole tavaline tänapäeva nõuetele vastav värk. Lõpuks sain autoga Koidulasse, kus vaatasin ka ringi ja püüdsin ära tabada, kus vanasti midagi oli.

Selle platsi peal olid umbes meie putkad, sellest teest, metsateest, kus meie GAZ-66 kuidagi ikka läbi läks, on nüüd saanud korralik asfalttee. Uskumatu, et tollal nii väikese platsi peal hakkama saadi. Praegune punkt näeb välja selline:


Seejärel jalutasin autokolonni lõpuni, ja kiskus jala jälle jooksma. Prügi oli tee ääres palju, piiripunktide puhul tavaline, aga mitte ainult. Igatahes Matsuri mägi tahtis vallutamist. Samas mõtlesin, et kell juba 11, viis tundi teel olnud, pole söönud-joonud, see võib hakata kätte maksma. Mäe otsas Matsuri külamaja-kohvik, vaatasin, et ei leia midagi sobivat kaasa ostmiseks. Võtsin prae. Hõbeheik kartuliga. Väga nämma.
Siis küsisin, et kaugel see Vaartsi rist võib olla, kust paremale pean keerama. Üks tädi seletas nii toredasti- natuke maad ja siis mu kuuri tagant läheb tee paremale. Ja siis Verhulitsa tee läheb vasakule, aga seal vist viita ei ole.
Väga tore, jõudsingi kenasti teeni, kus viita ei olnud, aga vasakule läks. Tädi sealsamas künka otsas asuva maja juures pingil ei osanud ka öelda, kas tee läheb Verhulitsasse või mitte. Et kaart ei lubanud kuidagi varianti, et see võiks mõni vale tee olla, valisin selle. Otsustasin ka tädile näidata, et ma ikka jooksukavatsustega rajal olen, vahepeal olin kõndinud, et saaks praad organismis rahulikult energiasks muutuda.
Siis läks asi veel kummalisemaks: metsa näitas viit „Kivi tee“, kuivõtrd teine tee läks ilmselgelt talu juurde, valisin Kivi tee, aga see oli nii metsatee, et kahtlus puges hinge. Samas toetas mind ütelus sealtsamast kohvikust, et vaat kui minu kamraadi karud ära ei söö.
Ja juba Sander kõlistaski mulle, et puhkab ja teda neljandat päeva saatev ratturist sõber just lahkus tema juurest. Ütlesin veel Sanderile., et olen kuskil metsatee peal, siis ta ütles, et on ka. Selle kõne peale tuligi mulle rattur vastu.
Jooksin siis Sanderini, kohtusime sellise harutee peal.

Alustasime siis ühisjooksu, jah, uskumatu, et ta peabki saama kümnete päevade kaupa hakkama asjadega, mis seljakotti mahuvad. Igatahes oli seesama Matsuri kohvik ainuke koht, kus toiduvarusid täiendada. Tegime seal peatuse, sõime ka ostetud küpsised kohe ära, et ei oleks vaja kotti toppida. Siis täie lauluga ühe jutiga Võmmorskisse. Kaks korda tuli viaduktile ronida, Võmmorskis võtsime taas aja maha.

Kaunis piirivalveneiu, kes mind enne mäe otsas Võmmorski piiripunktis manitses, tuli ka bussijaama, et töölt koju sõita, see oli nagu saadetud kiusatus, et meelitada meilt valitud teelt kõrvale. Aga nagu järgmiselt pildilt näha, Sander ei jookse bussile järele.

Aga siis tuli kohe võimas 12% tõus, seda juba adekvaatselt pildile ei saa, midagi sellist ma ei mäletanud ka sõjaväe ajast. Võttis ikka südame taguma küll. Hoopis võimsam kui tõus piiripunkti juurde.
Sanderi tempo ei olnud mulle päris lihtne, aga midagi jahuma sellest, et tempot alla võiks lasta, ei tulnud mulle väga tõsiselt pähe. Mis mõttes ma ei pea vastu, kui mees peab täna peale mind veel 10-15 km jooksma. Rääkimata sellest, et pärast seda veel 39-40 päeva
Jooks Võmmorskist Meremäele oli keeruline, päris tihti pidime kaarti vaatama. Ainult üks koht, üks hoone, tuli tuttav ette ja ma nagu kaugelt juba tundsin, et tean, kuidas sealt keerata tuleb. Aga jah, iga rist oli juba õnnistuseks, kus sai kaarti uurida. Sandergi hakkas arutama, et 1,5 tunnised otsad ilma joomata võivad edaspidi kätte maksta.
Igatahes Uusvada ristis hakkasime vaidlema, kuhu nüüd joosta. Kas vasakule Uusvada peale või otse. Siis jooksime toredast Tobrova mäest ülesse

seal tuli vastu Meremäe-Obinitsa tee. Sander tahtis Meremäed marsruuti sisse võtta, sest joogivarusid tahtsid täiendamist. Minu soov oli Meremäe piiripunkti kaudu minna. Võtsime veel kraavipervel einet ja siis meie teed lahku läksidki.


Vaatasin veel pisut Sanderile läbi fotosilma järgi. Siis alustasin teed Uusvada suunas. Ega ma ei teadnud, kas ma pärast Sanderist lahkumist lõpetan suurema jooksu ära ja jalutan rohkem. Aga kui Sander mu arutelu peale ütles, et tema eesmärk on kogu maa joostes läbida (st kõik 1000 km), siis otsustasin, et seda suudan minagi. Ühe päeva lõikes muidugi.
Tempo muidugi oluliselt rahulikum kui koos Sandriga. Aga jooksusamm säilis. Keerasin Kitse külast vasakule ja kilomeeter minna, olingi päral.

Siin platsi peal olidki meie Meremäe piiripunkti putkad, kus piirikaitsjad rohkem kui mujal teenistuses olles, alkoholi manustasid. Ma isegi ükskord magasin, automaat nurgas, viinauimas und paar tundi. Läks õnneks, kõigil sellised afäärid õnneks ei läinud.
Seekord oli juba päris raske koha pealt minema saada, aga kui juba hoo sisse sain, polnud hullu midagi. Siin vedas minu mälu alt, mul oli miskipärast meeles, et Meremäe mägi on enne Meremäed, aga ei – jõudsin Meremäele välja. Küsisin siis, kus Meremäe mägi on, veel 2-3 km edasi, aga me võime ära visata, läheme just sinna. Ei, ka Meremäe mägi tuleb lisaks neile eelnevatele mägedele võtta, loobusin, küsisin vaid juua, sest olin viimase tilgakese piiripunktis manustanud. Neil oli ainult õlut, aga see sobis ka väga hästi.
Ja siis üllatus. Sander oli vahepeal uue, autoga kaaslasega kokku saanud, nad olid poes käinud ja varusid täiendanud ja just samal hetkel asusime samas suunas jälle teele. Ja siis tuli Meremäe mägi! Seda võtsime juba kaifiga, ja ei jätnud ka vaatetorni ronimata, kuigi Sanderil veel ligi 10 km ees.
Nüüd siis lahkusime lõplikult, minul oli finiš käes, Andres tegi mulle sauna ja vihta ja muidu venitasin ka ennast nagu oskasin.
Hommikul oli päris hea, ainult üks põlv oli valus, see küll otseselt jooksmist ei seganud. Aga ma arvan, et kaks päeva järjest sellist jooksu teha on minu jaoks vist ikka liiga palju. Aga selliseid ühepäevaseid afääre prooviks tulevikuski.

Labels: ,

1 Comments:

  • Ma olen ikka arvanud, et maratoonarid on natuke peast segi :D

    By Blogger Piia, at 12:34 AM  

Post a Comment

<< Home