Tartu jooksumaraton - päris rahul ei ole

Seekordse Tartu jooksumaratoni starti läksin päris suurte eesmärkidega. Viimase aja vorm pole väga laita olnud, kaks unelmate piiri (mida küll omal ajal olen ületanud, aga see enam ei loe) on sisse seatud. Tartu jooksumaraton alla 2 tunni ja täispikk alla 4 tunni.
Eelmisel päeval külatalgud, vehkisin kirvega nii et käed valusad (just sõrmed kirve hoidmisest) ja ülakeha lihased ka. Väike ohumärk see oli, sest jookseb ikka terve keha.
Lootsin ikka jahedamat ilma, samas väga kurta ei saa, sest olen kuumemaga jooksnud, pealegi puhus seekord pidevalt tuuleke. Ja ometi tundus nii kuum see ilm.
Stardikoridoris üks tütarlaps ütles, et eelmisel aastal ma olin lõpuks temast mööda läinud, see aasta võiks vastupidi minna. Mulle tundub, et tema soov täitus kindlalt. Esimese toidupunktini jooksime koos, ma pigem pisut taga, aga kõige rohkem kõrvuti, vestlesime jooksust ja ilmaelust, kes seda täpselt mäletab. Aga boksipeatus oli mul selgelt pikem, enne järgmist TP-d ma avastasin, et hakkan talle järgi jõudma, aga siis hakkas raskeks minema. Joogilauani jõudsin üsna löntsiva sammuga. Aga pärast tankimist hakkasin heas rütmis ülespoole tõusma, enam ei olnud nii raske. Peagi jäi lõpuni alla 10 km. Mõned ikka läksid vahepeal mööda, aga ma ise püüdsin ikka rohkemaid kinni. Ikka püüdsin kedagi kinni, hoidsin taga ja kui hea rütmi kätte sain, läksin mööda.
Aga kuigi jalad olid tublid, hakkas sees keerama. Kõht tundus pisut lahti olevat, ei julgenud peeru ka hästi lasta, et kergem hakkaks. Iiveldus oli ka, kas tõesti oli kõht liiga täis.
Viimase 3 km peale minnes öeldi raja kõrvalt, et olen 1100. koha peal. Spurt ja koht 1000. hulgas tuleb, ergutati. Ei tundnud endas oluliselt jõuvarusid, ikka mõne sain kätte. Aga finiš ei tahtnud veel tulla. Hoidsin enda tempot enam-vähem, aga lasin vist paljud endast mööda ka.
1 km enne lõppu üks naisterahvas, kes oli mu kinni püüdnud, ütles, et ikka jooksma peab, mina olin sundinud natuke aega tagasi teda pingutama ja tempot hoidma, et nüüd ta vastaks samaga. Aitüma! Sellest oli tõesti kasu, aga vast 300 meetrit enne lõppu ma siiski lasin tal minna, viimased 100 oli samas suhteliselt mõnus, kuigi möödaminejaid oli vast veel. Aga ehk püüdsin isegi kedagi. 2:11 muidugi jäi eesmärgist kaugele. Aga väga hull polnud selles mõttes, et vaid 30 sekundit eelmisest aastast kehvemini ja tuli ka parim poolmaratoni tulemus pärast 2006. aastat. Nii et viimase paari kilomeetriga kaotasin poolteist minutit võrreldes eelmise aastaga.
Jalad eriti hullud ei olnudki pärast, neile jäi ilmselt üht koma teist veel sisse, aga üldine toonus ei lubanud rohkem vatti neile anda. 2:11 ei ole see tulemus, milleks ma oleks võimeline, see peaks ikka kiirem olema. Järgmiste kordadeni, vähemalt ühe pärismaratoni tahaks küll see aasta joosta.