4:44.44 - tehke järgi:)

38. Otepää-Tartu jooksumaraton. Minul neljas kord stardis olla ja igast korrast on mida meenutada. Minu superjooks, aga ka ainukesed katkestamised maratonijooksus.
Seekord tulin siis Tallinnast, ülev tunne eelmisest õhtust – käisin Eesti-Uruguai jalgpalli vaatamas, mis lõppes kuulsusrikka võiduga, olulisem on EM-valikmängudes punkte korjata, aga MMi 4. jagu saada tekitab uhke tunde ikkagi.
Otepääle jõudsin tund ja 15 minutit enne starti, aga oskasin aja nii ära jokutada, et alles veerand tundi enne starti läksin ümber riietuma, kindlasti ei tohtinud unustada ka vaseliiniga määrimist. Võib juba ette ütelda, et hõõrdumisega seekord probleeme ei tulnud.
Starti jõudsin tagasi kuskil minut enne, viskasin asjad korraldajate auto peale ja nii kui rivvi võtsin, läks ka lahti. Ehk liiga järsku minu jaoks, proovisin oma rahulikku sammu säädida, aga vahe teistega tuli kohe sisse. Selja taha ma reeglina ei vaata, nii ma ei teadnudki, et üks maratoni grand old man on veel selja taga ka.
Noh ega ma nii väga ei pabistanud, et nad eest ära lähevad. Mõtlesin, et küll ma saan oma rütmi kätte ja hakkan neid püüdma. Nõuni kandis, enne 10 km peale jõudmist, hakkas juba jooksutunne sisse tulema.
Vahepeal oli lumetuisk, nii et kedagi ees ei näinud, võib-olla ei oleks isegi 100 m kauguselt näinud, aga vahe oli pikem. Siis tuli jälle päike välja, aga ikka ei näinud ees kedagi. Eks see sõltus ka hetke maastikust, kui pikalt oli võimalik näha. 10 km joogipunktis oli silmside olemas, aga siis ma pidin tegelema ühe oma lollusega, mis enne starti tehtud sai. Kinnitasin ju numbri särgi külge, aga läks meelest ära, et üks dressikas tuleb sinna peale veel. Päris kaua läks sellega aega, aga hiljem oleks käed kindlasti veel kohmakamad olnud. Ette rutates võib öelda, et targem oleks olnud ta sinna dressi alla jätta ja finišis hõlmad lahti tõmmata. Aga siis ma poleks vastutulijatele küllalt jooksjana paistnud, vähemalt osavõtjana mitte.
Enne 15 km punkti on üks mõnus tõus, üks aasta läksid sinna viimased jõuvarud enam-vähem, seekord tundsin ennast küllalt mägede pojana sealt ülesse minnes. Pealegi nägin enne tõusu jälle kedagi, keda püüda. Aga kätte sain alles siis, kui ta kõndima hakkas. Tal oli vist jalaga mingi jama, aga kogenud maratonihunt, kes üle 150 maratoni omas elus läbinud, pidas lõpuni kenasti vastu. Poole maa peale jõudsin niisiis koht kõrgemal, suhteliselt lootusrikas, sest kuigi jalalihased tegid juba valu, oli üldine tunne mõnus.
Polnud aimugi, kas mul on lootust kedagi veel kätte saada, aga uhasin parajas tempos edasi.25 km punktiks oligi uus püütav ees ja kohe Tartu peale suurele maanteele keerates napsasin ta kinni. Jälle väga auväärne mees, ainuke, kes kõik 38. Otepää-Tartu jooksu kaasa teinud, Matti Silber. Mul oli hea meel Mattit kinni püüda, samas –Matti võitles jalakrampidega. Ja 17 km veel lõpuni. Aga temal oli juba 63. maraton ja ühtegi ta pooleli jätnud ei ole, nagu muidugi ka Rein Pärn. Ja Matti lõpetas täiesti kenasti seegi kord. Kuigi minust tagapool.
Tatra oru tõus, siin ma tundsin ennast omas elemendis, tõesti nautisin seda ülesminekut. Ehk liigagi. Mingil hetkel läks siiski raskeks. Aga rütmi suutsin säilitada, kuigi mõistsin, et ega need jalad liiga kiiresti ei liigu.
Ma ei teagi, mitu sutsu tuisk põrutas distantsi jooksul, aga Võru-Tartu maanteel hakkasid jalgade kallal oma tööd tegema tuisuvaalud. Jooksed niigi raske sammuga ja siis veel jalg takerdub pidevalt kuskile. Aga tee peal kohtasin igasuguseid toredaid inimesi, kellega sõnavahetused andsid isu juurde.
Siis vastutulevate liinibusside järgi püüdsin enda lõppaega arvestada. Paistis olevat lootust alla nelja ja poole tunni kohale jõuda, aga ilmselt ei suuda sellist tempot hoida. Nii läkski. Et ei suutnud.
Kuivõrd pidevalt tuiskas, sain ka jäljekütt olla. Kui nägin lume sees jalajälgi, tekkis tunne, et keegi peab mitte liiga kaugel ees olema. Vahepeal kukkus number küljest ära, märkasin seda kohe, kile mille sees number paiknes, oli ribadeks. Kiip paistis siiski kindlalt oma haaknõela küljes püsivat. Pistsin numbri käisesse. Tõrvandi ristis ootasin ära rohelise tule, sellega ei läinud kaua.
Umbes 6 km enne lõppu saingi veel ühe konkurendi kätte. Viia, kellega olime Mulgi maratonil peaaegu fotofiniši teinud. Aga nagu eelmisedki, tabasin ma nad kõndimise pealt. Viia otsustas küll varsti, et ta minuga koos ei jookse, aga kõndimine andis talle jõudu juurde ja varsti oli jälle kannul. Niimoodi vist päris mitu korda, kuni keerasime Riia ringi pealt ära. Siis nägin jälle kedagi ees ja spurtisin pisut, kui jõudsin järgi, selgus, et lihtsalt inimene tänavalt. Aga siiski oli üritusest kasu, sest varsti nägin ka jooksjat, kelle samuti kinni püüdsin. Tema siis jäi minu eelmist kaaslast Viiat ootama, nad lõpetasidki koos, minust 2 minutit hiljem.
Lasin siis lihtsalt edasi, tempot liiga alla ei lasknud, aga ega teda ei olnud eriti ka. Lõpusirgel vaatasin pikisilmi, et miks kedagi ei paista, ega nad ometi kodu ei ole läinud. Aga selgus, et finišijoon oli parempoolse tee peal, mina jooksin aga mööda keskmist. Tuli veel viimast korda lumehange forsseerida, ja kui lõpujoone ületasin, polnud põhjust aja üle õnnetu olla. 4: 44.44. Ehk kui kiirusjooksus jalg nüriks jääb, tuleb rõhuda täpsusjooksule.
Muide, ainus vaheaeg, mida tean - esimesed 5 km 33 minutiga, mis tähendaks puhtmatemaatiliselt lõppaega 4:39 kandis. Ilmselt jooksin piisavalt targalt.
Tund aega veel saunas ka, kõndimine oli ikka üsna raske ja muidu ka väsimus suur. Aga kui minema hakkasin, vaatasin et nibin-nabin, kas jõuan poole seitsmese bussi peale. Otsustasin osa maad joosta. Midagi sellist ma küll peale maratoni ei ole teinud.
Jalad järgmisel päeval – no valusamad kui viimastel maratonidel. Ei tea, kas tuleb sellest, et talvel sai tõesti oluliselt rohkem suusatamisele rõhku pandud.
Aga sügisel Valmieras proovin uuesti ja vahepeal ikka lühemad sutsud ja Tristar 111.
Ja Otepäält Tartusse tulevikus taas, juba selle pärast, et mina ja see jooks oleme ühe aasta "poisid".
Ajah, selle aasta protokoll ka!