Juuda-sitt aastal 1821

Maarahva Nädala-Leht 29. juuni 1821
Juda-sit
Meie marahvas tuneb Juda-sita, ja prugivad naesterahvas tedda paljugi, mõnnikord targaste, agga kõigeennamiste ikka äbbauso rummaluse pärrast. Kui sedda pissut sisse võetakse, kui emmatõbi naesterahvale vaeva teeb, ja tük rinde alla ehk kurku tõuseb, siis ei või sedda kül mitte õtsekõhhe pahhaks laita; agga kui tedda sellepärrast sõlle all, ehk presi külges petakse, ehk lapse mütsikese sisse pannakse, et kurjad silmad, ehk pahha su ei pea kahju tegema: siis on se aina rummalus ja tühhi usk, mis asjata sedda rahha raiskab, mis Juda-sitta eest annab.
Et sel rohhul nii vägga pahha ja vänge hais, on tema ka sedda rummalat nimme sanud, mis temmal on; saksakele tedda vel rummalama sõnnadega nimetatakse, et teda Kurradisittaks tevad (Teufelsdreck). Arvab sis sellepärrast mõnni teadmata, et ta kes teab? kust pahhast kõhhast ehk asjast tulleb, ja peab teda siis ommas rummaluses immeväe asjaks.
Juda-sitta tuakse Persia maalt, kus innimesed tedda paljo prugivad, ei mitte äbbausso, vaid mu nõu pärrast; armastavad ka seal maa, temma maggu ja haisu õmma rogades, ning kui lihha tullele panevad, siis panevad ka rasikest Juda-sitta senna kõrva; ehk õeruvad katla põhja ehk serva temmaga.
Juda-sitta tehhakse ühhest naerist, mis Persia maal harrimata kasvab; kui sesamma valmis sanud, siis võtvad tedda ülles, ja leikavad temma küllest kõrd kõrralt õhhukesed tükkid; neist tulleb üks haisev sahvt välja, mis riista sisse korjavad, ja päva käes lassevad kuivada. Kui ta tükki kuivand, siis on ta mustakaks sanud, ja viakse tedda siis kui Juda-sitta kaubale.