Ida-Viru jooksuturnee

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.



Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad


siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga


seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …


Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.


Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.