Ida-Viru jooksuturnee

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.



Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad


siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga


seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …


Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.


Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.

1000. blögipostituse jaoks leidsin materjali meilpoksist

Tähelepanu
Kas olete kannatanud suur kaotus käes laenuandja interneti ja
et ei jõua oma laenu rahaülekandeteenuse? või on otsida
laenu oma kohalik pank asjata? Kui jah, siis siin
tuleb heledam päeva teile.
Olen hr Wallace Mill mainega laenamine
CREDIT eStream agent vormis. Ma olen siin tutvustada
Väikelaenu programm, mis võimaldab teenust raske
laenuvõtja finantsolukorda liiga. Anname laenu üksikute
asutused ja ühistud, et parandada finantsolukorda
väga madala intressimääraga 3%, mis võimaldab meie klientidele
lihtne taaskasutamine.
Meil laenu summa vahemikus $ 5000 dollarit (eurodes)
USD $ 1.500.000 (eurodes) sõltuvalt valik laenuvõtjatele.
Järgnevalt on teenuseid.
(* Eralaenud * Debt Consolidation * refinantseerida * Parem
Avaleht * Auto Laenud * Business Laenud)
Kui olete huvitatud meie teenusest, on oodata kontakt
meie e-posti teel (e_s_credit@live.com) koos summa
laen ja kestuse vaja.
Ootan teie lahke vastus, kui huvitatud.
Tänu
Siiralt
Hr Mill Wallace

ERITI SEIKLUSRIKAS MARATON

Lootus sel aastal veel üks ilus maraton joosta sai tugeva hoobi nädala alguses, kui mingi tõbi tuli külge. Ei nohu, ei köha, ei peavalu, vist isegi mitte palavikku, ainult hingamisteed krabisesid ja üldiselt nõrk oli olla. Esmaspäeval-teisipäeval tuli veel kõvasti füüsilist tööd teha, jooksmas ei käinud, lootsin, et nii on rohkem lootust ära paraneda, jõin hoolega teed, sõin sibulat, määrisin vietnami salviga, tegin kapsalehe ravi. Midagi läks paremuse poole küll, aga päris hea ikka ei olnud. Reedel juhtisin võrus Bernard Kangro konverentsi, jõudsin päris kenasti, aga õhtuks oli see nõrkus tagasi. Veel kõva ravikuur.
Laupäeva hommikul hakkasin Valmierra sõitma, sest samal õhtul oli nagu selleks puhuks säetud, Luulesõidu etteaste, kus fs ja Triin Soomets Eestist ja veel läti ja soome luuletajad.
Häälega jõudsin Valka, kust kõndisin Valka ja läksin bussi peale. Valmieras veel vaatasin, et kohe-kohe on algamas Läti karikavõistluste mäng jalgpallis Valmiera-Kuldiga, mis kõlas väga atraktiivselt. Aga see oleks luuleetendusele selga sõitnud, pealegi kibrutas vihma, pealegi ei olnud mu tervis ikka veel endiselt kuigi hea. Luulesõidul lugesin ka ise luuletusi, teistega pidutsema ei läinud, kuna nad läksid kuhugi Valmierast välja, aga ma pidin hommikul jooksu stardis olema.
Võtsin veel õhtul paarsada grammi Riia palsamit ära ja sõin küüslauku. Hommikul oli üks nädala paremaid ärkamisi, aga kui olin natuke ringi tuuseldanud, andi haigus jälle tunda ja hingamistee polnud ikka veel korraliku katte all. Võtsin igaks juhuks veel klõmaka Riia palsamit.
Otsustasin, et jooksen ühe ringi vähemalt ja kui siis ikka hing väga kinni on, jätan pooleli. Stardipaigas sain kokku Kaareli ja Toivoga, kellega me omaette Valmieras-käimise tiimi moodustame. Kõik asjad aetud, segadust tekitas kusjuures, et kiip oli ilma punase aluseta, aga Kaarlil oli alus varasemast olemas, ma panin lihtsalt paelad kiibi aukudest läbi, nii vist oligi mõeldud.
Eelmisel päeval oli Valmieras olnud väga vahelduv ilm – päike ja vihm vaheldumisi. Sama jätkus ja umbes veerand tundi enne starti viskas korralikku sahmaka vihma. Läksime kaubamajja varju, seal oli kell olema sja Toivol käe peal ka. Kui kuskil viis minutit jäi stardini – ohoo rõõmu, oligi juba vihm üle läinud. Hakkame siis starti minema, vaatan, et Kaarel ja Toivo lähevad lausa jooksuga, aga starti ei olegi seal, kus ta minu teada pidi olema. Ahsoo, start on varem välja lastud. Egas midagi, hakkame jooksma, stardikell on tiksunud 1.20, kui stardijoone ületame. Alustan muidugi aeglaselt, ei hakka Kaarlit ja Toivot püüdma, aga Toivo ootab mind ise järgi. Oleks ülekohtune jätta mainimata, et nii Kaarel kui Toivo on nädal aega tagasi ka Tallinnas tubli maratoni teinud.
Kaarel läheb oma teed, näeme, et varsti on ta järgmise grupi kinni püüdnud. Meie Toivoga arutame õige tempo üle ja kumb peaks seda dikteerima, et see paras oleks. Jooksen lõdvalt, aga kindlasti mitte enda kohta aeglaselt. Nopime ükshaaval eesjooksjaid.
Mis tegelikult mind nii väga ei rõõmusta, et tõuse on mõnevõrra madalamaks lihvitud, rada läheb mõnevõrra teist kaudu. Ka edasi-tagasi lõik, mis läks Gauja.äärde välja, on maha lõigatud, kõige looduslikum osa rajast. Aga lõik, kus on tagasipööre, tänu millele näeb endast kõvemaid endale vastu jooksmas ja seejärel neid, kes sinust maha on jäänud, see lõik on teises linna otsas. Ja kui oleme sinna jõudnud, tabaad meid esimene paduvihm. Jalad saavad üsna ruttu märjaks, ka igalt poolt mujalt, aga Silja spordist saadud Odlo (vist suusa-) särk on mõnus ja kuivab ruttu. Arvan, et kasutan edaspidigi teda jooksmisriietusena. Ja ette rutates võib öelda, et ei hõõrunud üllatuslikult ära ei kintse, ega rinnanibusid ega ka jalgu mitte. Kasutasin vaseliini muidugi ka, aga ega seegi alati lõpuni välja ei aita. Plaastreid seekord ei kasutanudki.
Esimene ring saab läbi ajaga umbes 1:08. Kui keskmist kilomeetrit arvestada, on küll kiirem algus kui eelmisel aastal. Ajah, see on ka muutus, et ring on niivõrd pikem, et eelmise aasta viie ringi asemel on 4 ringi. Mis tundub seekord isegi psühholoogiliselt lihtsam, kahju ainult, et otseseid paralleele eelmise aastaga on raskem tõmmata.
Selgelt rõõmustab, et pärast esimest ringi ei ole mingit põhjust kõrvale tõmmata. Jätkame, vahepeal kena päikese käes, aga siis taas külm dušš. Kas tõesti mõni jooksjatest on nii kõvasti pattu teinud? Jalad on rasked ja märjad, muret teeb, et põlveõndla lihased jäävad juba valusaks. Muidu on toonuis maru hea, tundub, et haigus oligi sellepärast, et ma üldse jooksmas ei käinud tervelt kümme päeva.
Teine ring läheb samas taktis, tegelikult ikka kiiremini, kell näitab 2:15, kui kolmandale ringile asume. Üks suur võit on see, et võitjate käest kahte ringi ei ole sisse saanud.
Kolmandal ringil, endiselt Toivoga ühes rütmis, arutame, kas need, kes meist mööda lähevad, on juba neljandal ringil olijad. Enamasti tundub see nii olevat. Ise läheme ka ikka mõnest mööda. Edasi-tagasi lõigul näeme Kaarlit, kellega oleme vahet hoopiski vähendanud, kuigi olime arvanud, et saame ikka ringiga sisse. Toivo kipub nagu pisut maha jääma vahepeal, aga alati tõuseb taas kõrvale ja jätkame ühes rütmis. Finišikell on vahepeal nulli läinud, nii et võrdlusmoment puudub, kuidas vahepeal läinud on. Ja endiselt veel jõudu on, kolmanda ringi üsna alguses rebin pisut Toivost ette, aga on kuulda, et ega ta kaugele ei jää. Kui jääb veel 6 km lõpuni, hakkavad tulema raskused. Hoian rütmi ja kuigi lähen vaevaliselt edasi, saan ka selle lõigu peal mõnest mööda, kes on käimise peale üle läinud ja mulle valmis sappa võtma ei ole. Kaarel on veel lähemale tulnud, aga on ka selge, et ega vahet vähendada enam ei õnnestu, see läheb lõpukilomeetritega tõenäoliselt jälle suuremaks. Pisut peale pöörangut jookseb ka Toivo vastu, ta ei ole kuhugi kaugele jäänud, ja see teadmine sunnib ka mitte kõndimise peale üle minema.
2 km enne lõppu on joogipunkt, kuigi tunnen, et jooki vaja ei oleks (selleks ajaks on laudadele jäänud ainult vett), siiski peatun ja joon. Samm on nii raske, et tahab hetkelist peatumist. Ajah, viimasel ringil loobusin banaani söömisest, tundsin, et mõõt on täis. Siiski hakkas ringi keskel sees nii keerama, et mingil hetkel tundus, et ropsi mahapanek on ainult aja küsimus, seda siiski ei juhtu.
Viimane pöörang tublile tõusule, aga sealt jääb ka vaid mõnisada meetrit lõpuni. Näen, et tagant tulija on turvaliselt kaugel, saan aru, et ta eriliseks kiirenduseks ilmselt enam võimeline ei ole, viimast tõusu naudin, kuigi ega ta nüüd kergelt küll ei tule. Siis veel 200 m siledat maad, teen lihtsalt suurest rõõmust veel ühe mõõduka kiirenduse ja ongi finiš. Vist kõige magusam finiš, mis mul maratonidel on olnud.
Aja peale ei mõtle, kui lõpuks oleme riideid vahetama jõudnud, vaatan kella, stardist on kulunud 4:45. Et finišist on ka aega mööda, on isegi lootust, et tuleb alla 4:30. See lootus väheneb, kui meenub, et start läks ikka 5 minutit varem minema. Samas mu kell on paar minutit ette.
Igatahes Mulgi maratoniga enam vähem samasse kanti aeg, kas tuleb hooaja isiklik rekord, see põnevus on õhus. Üks isiklik rekord sündis selle finišiga aga niigi. Esimest korda elus lõpetasin aasta jooksul kaks maratoni. Kui suured on võimalused järgmisel aastal alla 4 joosta, mis ma enda eesmärgiks olen seadnud, on praegu raske ütelda. Võimatu ei tohiks küll olla.
Aga põnevust oli veelgi. Riiete vahetamisel selgub, et Toivo on autovõtme kaotanud. Tõenäoliselt riietega koos välja tõmmanud. Küsime riiete kätteandjate juurest, ei teata midagi. Läheme registratuuritelgi juurde, kui ma enda kangete jalgadega järele jõuan, näen kohe Toivo näost, et õnnelik lahendus sellele murele on saabunud.
Käime veel kaubanduskeskuses, muide on natuke kurb, et eelmise aasta lõbus nö eestikeelne silt Nägm Nagemiseni on asendatud korrektse Kohtumiseni! sildiga.
Iga istumine ja püstitõusmine on vaevaline, tundub, et just seekord on jalad eriti läbi omadega. Samas, kui otsustan Valga bussijaamas oodates natuke ennast venitada, on järgmine püstitõusmine hoopis võimalikum.
Järgmine jooks on ilmselt kahe nädala pärast Paidest Türile. Kõigest 13-14 km ringis

Viimane lause on puänt!

Elu 21. juuni 1930
Kihutav auto Võrusoolt verise mehega
Landrat sai kälimehelt peksa.
Eile varahommikul kihutas Võrusoolt linna auto, verine mees pääl. Auto peatas prefektuuri ees ja välja komberdas mees, kellel nägu ja riided verised.
Selgus, et tulija oli keegi Landrat, kes oli teepääl, umbes Vastseliina kohal kiskuma läinud oma kälimehega mingisuguste rahaasjade pärast. Landrat ühes oma käliga oli neljapäeval linnas olnud ja tublisti napsutanud. Kojusõidul tulnud käliga sõnavahetus, mis nii kaugele läks, et käli pussi võttis ja Landratile kergeid „pisteid“ tegi. Et veri välja tuli, ei usaldanud Landrat enam koju sõita, vaid kihutas autoga linna, otsejoones prefektuuri, kust temale soovitati haiglasse minna.
Landrat palub kälimeest mitte süüdistada, kuid puss tuleks tal siiski ära võtta.

Päris hull video

Nagu filmis!

Võru Teataja 6. mai 1930
Lehm vigastas 12 inimest.
Reede õhtul pääsis Tallinnas Baltiski mnt. sõitva lihuniku vankri küljest lahti lehm, kes tormas Balti jaama teisele perroonile, jäädes roobastele seisma. Lehm läks peruks ja purustas vedurite laternaid ja tekitas muud kahju. Raudteelased, kes lehma kinni pidama läksid, paisati sarvedega maha. Mitu isikut said vigastada. Balti jaamast hakkas lehm tormama edasi Pelgulinna poole. Teel vigastas ta sarvedega 12 isikut. Alles Stroomi metsas suudeti metsik lehm kinni pidada.

Tõrvast Valka

Taaskord jooksuga, ehk siis tegu Tõrva-Valga maanteejooksuga (30 km), mis teist aastat ka Kalev Urbaniku mälestusjooksu nime kannab.
Kõhklus oli suur, sest viimase kuu jooksul olin üsna haige olnud. Ja ka just eelmine õhtu oli hääl käredaks jäänud ja hommikul ärkasin samuti köhaga.
Aga ei raatsinud jätta starti minemata, mõtlesin, et mul jooksukalender niigi hõre ja pealegi tahtsin teada, milline on mu võimalus kuu aja pärast maraton läbi joosta.
Tõrva sain otse Elva hip-hop festivalilt, kus meil oli esinemine. Jõudsin parasjagu niipalju varem kohale, et ennast ära registreerida, jooksurõivad selga vahetada, hõõrdumisriskiga kohti vaseliiniga määrida, pissil ära käia, mingiks soojategemiseks aega praktiliselt ei jäänud.
Panin igaks juhuks ühe plastri ka ikka tagataskusse, viimasel ajal oli jala peal üks koht olnud, mis hirmsa villi peale sai. Ette rutates võib öelda, et hõõrdumine sel korral probleemiks ei saanudki. Nii kintsud, labajalg kui ka rinnanibud olid täitsa OK.
Alustasin mõistagi rahulikult, kuna tervislik seisund oli suur küsimärk. Ei tahtnud ka Hummuli tõusul lõpetada nagu 3 aastat tagasi.
20 esimest jooksjat kadusid kiiresti eest, ütleme, et selle jooksu keskmine tase on ikka päris kõva. Vaid Valdeko Alliksaar, kes minu isaga peaaegu ühevanune, jäi silmsidemesse, siis sain tast mööda ja oma paarkümmend kilomeetrit kulgeski nii, et mina tegin ees rahulikult oma tempot ja tema hoidis ennast sappa. Valdeko olevat kas eile või igatahes üsna hiljuti mingi maratoni jooksnud just. 13ndal kilomeetril ma olevat oluliselt tempot kiirendanud, aga pärast see vist stabiliseerus jällegi.
Vast kuskil 8 km enne lõppu tegin ka metsapeatuse ja Valdeko sai mõnekümnemeetrise edumaa. Märkasin kohkumusega, et see ei tahagi eriti lihtsalt enam väheneda, aga sundisin ka ennast rahulikkusele, et mitte asjata jõudu raisata.
6 km enne lõppu oli viimane joogipunkt, seal olime jälle koos. Vahepeal tuli üks rattamees juttu ajama, Valdeko hakkas siis võllanalja viskama. Ütles, et ajage teie juttu edasi, ma siis lähen ja Valgas näeme. Ja panigi kohe vägeva spurdiga minema, 30 meetri pärast jättis selle afääri siiski pooleli. Ma küll jõudsin parasjagu ära ehmuda, et ma küll ei sudua sellega kaasa minna.
Viimased 4 km, või oli juba 3, olime juba tempo selgelt kõrgemaks kruvinud, aga siis pani Valdeko teab mitmenda käigu sisse. Püsisin tal hädavaevu sabas, aga sain lõpuks mootori niivõrd käima, et kimasin omakorda temast mööda, sain juba vahe sisse. Aga Valga vahel panin vale teed mööda. Kurat, ma peaks selle tee selgeks saama, tegelikult ei ole ju keeruline.
Valdeko hõikas siis mind, et tuleb siit joosta, aga nüüd oli juba temal edumaa sees. Litsusin talle tasapisi selja taha, aga jõud hakkas otssa saama, lasin uuesti mõnekümnemeetrise vahe sisse. Staadioniväravas olin jälle kannul, aga tahtmist veel rohkem pingutada küll ei olnud. Aga hüüded jõuad-jõuad! ajasid mu pöördesse, Valga staadioni peal võtsin viimase välja, enne lõpusirget vaatasin selja taha - uhh! - olin turvalise edumaa saanud. Siiski väga lõdvaks ei lasknud, see poleks mu elu kergemaks teinud. Pooleminutine edu, lähemad konkurendid eespool olid tosinkonna minuti kaugusel, ehk siis 2 km ringis ees.
Pärast dushi kõndisin hääletama, see läks kenasti, tunni ajaga jõudsin koju.
Ei tea, kas tänu sellele, et viitsisin pärast jooksu natukegi venitusi teha, aga jalad nii hullud pole järgmisel päeval midagi. Või veel lähevad hulluks? Igastahes meenutan, et Emumäe jooksu järgselt polnud üldse midagi jalgadel viga.
Ajah, mõningane köha ikkagi hommikul oli, aga parem seis kui eile hommikul.
27. september ja Valmiera maraton on nüüd igastahes selgem eesmärk. Ja teostattav.

16. Tõrva - Valga maanteejooks/K. Urbaniku mälestusjooks
20 kraadi, pilvitu 22.aug.09

1. M Ranno Erala 1973 1:52.57
2. M Andrus Lein 1974 Rakvere KJK Vike 1:53.34
3. M Kristo Reinsalu 1977 Sportkeskus.ee 1:53.52
4. M Margus Koor 1979 KJK Lõunalõvi 2:00.43
5. M Lauri Luik 1982 Läänemaa KJK 2:02.34
6. M Teno Ilves 1974 Läänemaa KJK 2:13.28
7. M Harles Paesüld 1974 Stamina SK 2:15.48
8. M 50 Aivar Jesse 1959 Valga 2:16.26
9. M 40 Rein Palumaa 1968 2:20.34
10. N 35 Kaja Vals 1968 VAK Staier 2:27.00
11. M Ardi Ringvee 1978 Pikasilla 2:28.50
12. M Tiit Lepik 1983 Vändra 2:34.16
13. M Raul Lepik 1980 SA Valga Sport 2:34.53
14. M 40 Toivo Sikka 1962 Tartu-Pikasilla 2:44.12
15. M 40 Viktor Pähklamäe 1969 Helme vald 2:55.43
16. M Hannes Viherpuu 1972 SK Paksud Poisid 3:02.21
17. N Maris Terno 1982 Tammed 3:11.10
17. N Liis Tehver 1982 Tallinn 3:11.10
19. M 40 Urmas Lorvi 1965 Tallinn 3:12.13
20. M Margus Konnula 1974 Urvaste 3:24.33
21. M 50 Valdeko Alliksaar 1944 VAK Staier 3:25.03
22. M Rustam Brattšenko 1985 Valga DNF

Elvas hip-hop festivalil

Käisime Wimpsi ja Jaaniga esinemas.
Teekond kesklinnast spordikeskusesse oli meeleolukas, rahvast liikus sinnapoole omajagu, nii et kohale jõudes oli meeleolu loodud.
Enne esinemist viidi meid lavatagusesse, kuhu olid lageda taeva alla paigutatud pehmed diivanid ja tugitoolid. Ja miks mitte, vihmast polnud ju jälgegi. Seal lösutades tuli meelde musta ja valge koera multikas, ma ei mäleta, miks nad seal pidid enda toa lageda taeva alla sisustama, vist läks auto uperkuuti vms.
Publik oli asjatundlik ja samas piduses meeleolus, mis oli päris nauditav kombinatsioon, ei tahtnudki lavalt väga ära tulla. Mulle tundubki, et eks ennast hip-hop festivalile lausa teisest Eesti otsast veab, sellele peavadki luuletekstid korda minema, sest räpparite muusikas on tekst väga olulisel kohal ja nad on tõelised riimimeistrid. Noh mitte kõik muidugi, aga päris paljud neist.
Ühed algajad, kes enne meid esinesid, laulsid sellest, et peab kõik tegema selleks, et eestikeelne muusika maailmast ei kaoks. See läks hinge, soovin sedasama. Püüan ka oma panuse anda.

Järgin Wimpsi

ja nokin välja oma kaheaastataguse ingliskeelse loomingu

oh we silly poets – shame us
how we want to get so famous
like is Stonebridge – Kivisildnik
soon belongs us every chill chick

*
I had once felt alone
at any given moment
email me i’m female
I would share your problems


*
seems we can’t stop
wimps and me
want to be as pop
as can be


*
i hear a little story of a music
ive always heard strange voices in my head
but never knew how can i better use it
now i have reason to invite you to my bed

*
I am drifting
through a fifty
through a fifty lakes and seas
if you search me
paparazzi
i forever say you Cheese

*
if my English not looks like a
how youve heard it everywhere
in my life had always my car
‘bout your any rules don’t care

Estonians are always singles
persons individuals
everyone have your own English
this can be my only chance


*
interesting that every ex
after we had first time sex
said the same thing: it was nice
but don’t better make it twice


*
when we make love over Skype
at the same time I smoke pipe
gentle hand of smoke thrills me
feels like really you’re with me

*
if we come
robbing the bank
stone is my weapon
you driving the tank

in our city
we plan rob all banks
tellers so pretty
to God we say thanx

*
in my bathroom living sharks
only ask for sex and drugs

when I say no - then arrives
teethhood sharp like thousand knives

then i bring him all he wants
hashish cannabis and cunts


*
no i can’t get girls at all
‘cause my dick is very small
and my beard is too much long
i look like a... something wrong


*
only lying on my bed
drinking vodka eating bread
that it what i always said
without you i almost dead

i can’t understand it yet
how i live before we met
small boy without any pet
slave of shiny TV-set

*
who is drinking here my beer
maybe me but i don’t care
then it’s only waste of time
i feel only taste of lime

*
i’m finished many schools
but i don’t know any rules
maybe knew but soon forgot
yeah i have done all for that

*
if I play a little chess
i’ll became to a princess
if i log on to my blog
i’ll became to little frog
if i start to writing tale
i’ll became to nightingale


*
to the bottle set sunshine
if i drink from there all wine
in the neverending night
i will be your only light

*
i am very very shy
never i can’t climbing high
if sees me there anyone
absolutely it’s not fun

*
yesterday - remember
i had try to fuck
with all pretty members
of the Tartu NAK


*
i am very very cute
it’s a truth
i’m sure its truth
maybe even absolute

*
i am moving to big city
in surprise can’t shut my mouth
i am here but -what a pity
all my friends has gone – to south

*
i am moving to the country
where i have that what i need
in the forest grows big fun-tree
satisfaction guaranteed


*
i dont have
no more words
talk ‘bout love
and it hurts

like in jail
words in my mouth
my sign can’t sail
from north to south


*
don’t you say
that i’m pervert
when i take away
your shirt

by the way
in our church
all girls throw away
their shirts

*
oh when next-door
Mary sings
we don't care
'bout 'nother things

only sitting
here and hear
fly is flying
to my ear


*
every time
i see my fans
i fall deeply
to the trance

if they say
that they love me
i buzz like a
little bee


*
Belõi Aist
will light my flame
im over-sized
and not feel blame

and everywhere
and every time
im gonna share
with you my lime


*
juice of Jews
is always clear
that’s my Bush
and that’s my Blair

that’s my Putin
hell-saints all
that’s my new team
of paintball

Ega see ikka vast Jüri Kaver ei olnud

Võru Teataja 24. jaanuar 1929
Kaver trummimehega mälestasid Leninit
Eesti kommunistide juht Võrumaa mees Kaver korraldas Tallinnas Lenini surmapäeva puhul suure miitingu, millele aga õnnetuseks kogus pika ootamise järele vaevalt 35 inimest. Orkestri asemele tuli ainult üks trummimees.

Etsembri kuumus

No hakkab etsembriks kiskumagi. Täna oli meil see kauaoodatud kohtumine Edgariga.
Kohtusime siis Edgariga. Savisaarega. Erisaate kollektiiv ja J.M.K.E (Jää Meeriks Kallis Edgar:). Mõtlesime, et kaks varianti on, kuidas võib Edgariga lõunasöögile tulek lõppeda: kas viiakse otse lõunalauast vangilaagrisse või halvemal juhul värvatakse koguni Keskerakonda.
Kinkisime Etsile Kalevi Tallinna piltidega kommikarbi ja ma lugesin talle katkendi enda suurteosest „Poeem Edgarile“ (savisaar, oo savisaar, väike on su kõrval tsaar, päike on su kõrval täht, savisaar oo vägev vähk). Ets tutvustas meile Poska maja, siis järgnes umbes neljakäiguline lõuna. Teine käik ehk lambaliha oli väga hea, supp ja magustoit ja te tavalisemad.
Lõunalauas uuris Ets pungi käekäigu kohta Eestis ja maailmas, lõpuks lubas, et J. M. K. E. viiakse ka kunagi Tallinna-Peterburi kultuurivahetuse raames Venemaale. Või oli see Moskvaga?
Minu puhul teravdus Edgari tähelepanu selgelt, kui juttu tuli poliitilisest sammust, mis puksis mu valla lehe juurest minema. Ta soovitas, et mul kannatajana peaks olema eriti soodus lähtepositsioon kohalikeks valimisteks. Ja soovitas mul kindlasti kandideerida, ta ei öelnud küll otseselt, et Keskerakonna nimekirjas, aga sisuliselt ta seda ütles ikkagi, pealegi oli enne maininud, et „ma tean Urvaste vallast vaid seda, et Keskerakond seal võimul ei ole“. Igastahes mulle tundus, et lahkumisel ta surus mu kätt pikemalt, kui ametialaselt tarvis. Kujutan ette, et sellise käepigistusega on ta nii mõnegi lihtsa toreda inimese keskerakondlaseks teinud. Nii et inimesed, kes ei ole endas kindlad, proovige Edgarile käeandmist vältida. Seda kätt pärast kätte saada ei pruugi lihtne olla.
Muide, enne eelmisi volikogu valimisi püüdis Keskerakond mind värvata, huvitav, kas Ets seda teadis? Vilja ajas seda asja, küll kontaktisiku kaudu.

Ja siin see laul, mis tõi meile kutse Edgari lõunasöögile

Ja siit saab ka eelmainitud "Poeemi Edgarile" kuulda.

Rõõmsad uudised

Kel kurb, nautige rahandusministri tegevuste resümeed uudistes. Selgituseks võib öelda, et see eelnev lause oli suht mõttetu, kuigi mõnevõrra informatiivne.

Porilombi Pargi Parm

Uskumatu, aga tegu on Eestis ilmunud perioodilise väljaandega.
Sellist nime kandis nimelt Valga naljaleht aastatel 1919-1921

Raviv Limonad

Lendava nafta kõrvale ka nüüd üks Iisraeli kossutäht.

Kuidas vanasti kino sai

Elu 14. juuli 1928
Katusetõrvaja kinotrikid
Tahtis katusel lennata ja kaldas möödaminejale tõrva kaela.
Kolmapäeval võisid möödaminejad näha Jüri tänaval üht halenaljakat pilti. Munna maja katusel töötav tõrvaja oli – arvatavasti, et end pääpöörituse vastu kindlustada, - niivõrt põhjalikud lonksud teinud, et katusel tuigerdama hakkas ning allalendamisest ainult selle läbi pääsis, et veel viimsel hetkel katuseserval pidurdada suutis.
Kuid selle vastu ei jäänud üles pang ühes tõrvaga ja see muidu nii kasulik aine voolas saatuse pilkena just ühe õrnema soo esitajale suvemantlile ja dekolteesse.
Kuuldavasti tulevat majaomanikul mantli hind ning neiu keemiline puhastamine kinni maksta.

Üliraske jooks

Eile Tartu jooksumaratonil, 23,4 km seekord, kõvasti km jagu pikem kui senini.

Vorm ei olnud kiita, peab nentima. Vist ei läinud ka alguses piisavalt rahulikult minema. Igatahes 5 km peal olin küllalt kaputt ja vast kuskil 10-12 km peal tegin midagi, mida ma sellel distantsil pole veel teinud, nimelt hakkasin kõndima.
Teine joogipunkt 13 km enne lõppu. Veetsin seal vast vähemalt 10 minutit, siis liikusin ohates edasi. Aga suure rõõmuga adusin, et jooks on jälle minu sõber. Sain järgijõudnud kepikõndijate grupiga hea rütmi - mäest alla nad jooksid, kiiremini kui minu taluvuspiir, aga tasase lõigu ja ülesmäe peal libisesin neile järgi. Mingi hetk olid nad mul nagu turvatiim - on ju hea julge joosta, kui su kõrval ees ja taga keppidega varustatud. Püüdsin mõnegi konkurendi kinni.
6 km enne lõppu hakkas jälle hingamine raskeks minema, ja peagi läksin käimise peale üle. Siis tuli üks daam selja tagant ja ütles, et jookseme. Võtsin ennast kokku ja sain jälle mõnusa rütmi kätte. Viimane toidupunkt 3,8 km enne lõppu, seal läks rada ka 10 km omadega kokku. Tavapäraselt tihe liiklus seal oli asendunud see aasta seal peaaegu vaikusega, lihtsalt enamus olid juba sealt läbi läinud. Aeg niipalju kehvem.
Kilomeeter joostud, hakkas jälle hingamine jupsima ja ka viimane toit tahtis üles ajada. Jälle kõndima, aga umbes 2 km märgi juures, olime teise mehega kõrvu kõndinud ja juttu ajanud, aga siis tuli jooksumõte taas. Viimasel kilomeetril jõudsin veel kahele kõndijale järgi, siis nad hakkasid jooksma, püüdsin nendega sammu pidada, aga varsti käis see üle jõu.
Küll sain kätte mehe, kelle eesmärk oli minu kannul hoida ja lõpus mööda minna. Vahepeal oli ta minust 4 minutit taga olnud, siis jälle 4 minutit ees. Spurtisime, tundsin et ei jõua juurde panna, see oli tõsiselt kurnav jooks olnud, andsin alla. Teine mees otsustas, et tahab ikka minuga fotofinishit teha ja andis ka pisut järgi. Protokollist nähtub, et võitsin siiski tervelt ühe sekundiga.
Loodetavasti oli see hooaja lahtijooks, ei ole pikka trenni peaegu üldse teinud. Ainult 3,5 km otsi, ükskord ka üle kümne.
Sel aastal sõidan ka ratast, kui hästi läheb.
Ehk siis, kui hästi läheb, kohtumiseni Tartu Rattarallil.

jaakko & jay

Hull trummar

Eile tudengilaulul - oli vist Soome punkbänd, sellise trummariga, et ma nii hullu trummarit ei olegi näinud. Ei tea, mis selle bändi nimi võiks olla?