No hakkab etsembriks kiskumagi. Täna oli meil see kauaoodatud kohtumine Edgariga. Kohtusime siis Edgariga. Savisaarega. Erisaate kollektiiv ja J.M.K.E (Jää Meeriks Kallis Edgar:). Mõtlesime, et kaks varianti on, kuidas võib Edgariga lõunasöögile tulek lõppeda: kas viiakse otse lõunalauast vangilaagrisse või halvemal juhul värvatakse koguni Keskerakonda. Kinkisime Etsile Kalevi Tallinna piltidega kommikarbi ja ma lugesin talle katkendi enda suurteosest „Poeem Edgarile“ (savisaar, oo savisaar, väike on su kõrval tsaar, päike on su kõrval täht, savisaar oo vägev vähk). Ets tutvustas meile Poska maja, siis järgnes umbes neljakäiguline lõuna. Teine käik ehk lambaliha oli väga hea, supp ja magustoit ja te tavalisemad. Lõunalauas uuris Ets pungi käekäigu kohta Eestis ja maailmas, lõpuks lubas, et J. M. K. E. viiakse ka kunagi Tallinna-Peterburi kultuurivahetuse raames Venemaale. Või oli see Moskvaga? Minu puhul teravdus Edgari tähelepanu selgelt, kui juttu tuli poliitilisest sammust, mis puksis mu valla lehe juurest minema. Ta soovitas, et mul kannatajana peaks olema eriti soodus lähtepositsioon kohalikeks valimisteks. Ja soovitas mul kindlasti kandideerida, ta ei öelnud küll otseselt, et Keskerakonna nimekirjas, aga sisuliselt ta seda ütles ikkagi, pealegi oli enne maininud, et „ma tean Urvaste vallast vaid seda, et Keskerakond seal võimul ei ole“. Igastahes mulle tundus, et lahkumisel ta surus mu kätt pikemalt, kui ametialaselt tarvis. Kujutan ette, et sellise käepigistusega on ta nii mõnegi lihtsa toreda inimese keskerakondlaseks teinud. Nii et inimesed, kes ei ole endas kindlad, proovige Edgarile käeandmist vältida. Seda kätt pärast kätte saada ei pruugi lihtne olla. Muide, enne eelmisi volikogu valimisi püüdis Keskerakond mind värvata, huvitav, kas Ets seda teadis? Vilja ajas seda asja, küll kontaktisiku kaudu.
Ja siin see laul, mis tõi meile kutse Edgari lõunasöögile
Ja siit saab ka eelmainitud "Poeemi Edgarile" kuulda.
6.15 hakkasin Võrust Tallinna poole sõitma. Täpsemalt 6.20, sest Vastseliinast tuli buss 5 minutit kauem, mis oli üsna mõistetav tegelikult. Ilmaolud raskenesid järjest. Öö otsa olin pidu pannud, ilma alkoholita, nagu mul novembris kombeks, kuigi surve oli suurem, kui kunagi varem selle kuu jooksul. Alates sellest, et minu ameti juurde kuulus ka viinapits käes vahepeal mõned toostid ütelda. Õnneks oli laua peal vesi, astelpajumarjadega, millega ma häbenemata oma pitsi täitsin, et kombetalitused saaks ikka läbi viidud.
Aga magasin suurema osa teest siiski, kuigi olin üle poole tunni ka hotelli sohval tukastanud. Mäol tuli aga sama bussi peale minu Erisaate kolleeg Anatoli Tafitšuk. Täiesti juhuslikult, me läksime Tallinna suht erinevaid asju ajama. Tallinnas ütlesin Toolikule, et buss jäi 35 minutit hiljaks, ta vaatas kella ja ütles: täpselt 10.45 pidigi jõudma. Selgus, et ta oli tulnud hoopis teise bussi peale, mis samuti Võrust väljub, aga 45 minutit hiljem. Nii et põnev juhtum, et me tulime erinevate busside peale, aga sattusime ühte.
Kõigepealt vaatasin Kommunisti surma NO-teatris - see oli vägev. Naerda sai palju, aga samas ei saanud mingiks pullitükiks seda nimetada. Tragöödia, tolleaegne tragöödia oli nii sujuvalt huumoriga ühendatud - mõjus tükk minumeelest. Kõige sellega, et lõpetuseks kommunist ütles - kui te seda ei suuda unustada, kordub see uuesti. Mitmetähenduslik mõte.
Pildil on aga hoopis Eesti Posti pakkidesorteerimissaal. Too hetk oli küll üsna vaikne sääl.
Seevastu tramm oli nagu tõeline lõbustusasutus. Tädid olid kurjad pisut, aga mis teha, see oli nende vaba valik.
Mumeelest on küll tore, kui trammis on sellised reisijad.
