Võru Teataja 2. juuni 1921
Rahvakoolilaste koorilaulust
Meie rahvakoolide õpetöö lõpetatakse harilikult ikka nõnda nimetatud lastepidudega, milledel mudilased mitmesuguste deklamatsioonidega, kergemate näidenditega ja ka mitmehäälse koorilauludega esinevad. Nii mõnigi on seda laste koorilaulu kuulnud ja seda ehk eneses arvustanudgi – harmoonia põhimõtete järele ilusa leidnud pole teda aga vist küll palju keegi.
Ning ta ei olegi ka ilus. Vähemalt maa koolilapsed ei suuda laulu poolest midagi vähegi vastuvõetavat pakkuda, kui väljaarvata need üksikud, kelle hääled puhtalt koorist välja kostavad ja kes heast kuulmisest ja hääle materjalist tunnistust annavad. Kogumõju jääb aga harmoonilises suhtes ikkagi küsitavaks.
Lubatagu nende ridade kirjutajale, kes kooli asjus küll võhik, kuid neist elavalt huvitatud ja koorijuhatajana-asjaarmastajana mõnda aega praktiseerinud, koolimeestele siinkohal oma mõtteid avaldada.
Iseenesest mõistetav on esiteks see, et kui meie koolilastelt vähegi kõlavat laulu nõuame, siis need, kes meie mudilaste laulukunsti õpetavad, kõigepealt ise tublid muusikatundjad peavad olema. Et see aga igas rahvakoolis nii ei ole, on teada ja oma jagu kurb tõde – vähemalt pole sest kuigi palju aega tagasi, mil nende ridade kirjutaja rahvakooliõpetajaid tundis, kes ise vabadel tundidel viiuliharjutuste kallal higistasid ja kellele moll helitõug ja pooled hääled komistuskivideks olid.
Loodame, et vähemalt ses suhtes asi varsti saab paranema, sest nagu teada, omandavad õpetajad suvekursustel ju ka muusikalist haridust.
Kuid – see’p see ongi - mainitud, puudus pole kaugeltki mitte ainsaks põhjuseks, et maa koolilaste koorilaul nii halvasti kõlab. Ka sääl, kus õpetaja hea muusikatundja ja lastele hääli näit. harmooniumi või mõne teise korrektselt kätteõpetamist võimaldava muusikariista abil pähe tuubib, ei kõla laste laul mitte nii hästi nagu ta seda võiks ja peaks.
Harilikult laulavad lastekooris ikka kõik lapsed. Niipalju kui nende ridade kirjutaja teab, peab see nii olema, sest õpetaja on kohustatud laulu õpetama kõigile lastele niisama nagu kirjutamist ja muud.
Ja siin ongi üks viga.
Nii nagu juba igast täiskasvanust lauljat ega mängijat ei saa, nii saab seda igast lapsemudilasest veel vähem. Seks peab andi olema. Ja palju on nende mudilaste seas niisuguseid, kel kõigevähematki häält ega kuulmist pole ja kes kooris mingisugust jäledat ebakindlat joru ajavad, mis kogu laulu kõla ära rikub ja muusikatundja kõrvale otse väljakannatavat.
Ning need teised tublid lauljakesed nende joruajajate kõrval? Ka neilgi läheb nüüd asi vussi … Igaüks, kes kunagi kooris on laulnud, teab, kui rase, õigemini: kui võimata on häält pidada, kui keegi kõrvalseisjaist mainitud umbset antimuusikalist joru kõrva ajab.
Siis veel teine viga. Poisslapsed pannakse lastekooris alati teist häält, alti, laulma sellep., et nende hääl madalam on kui tütarlaste oma ja nemad sopraaniga hakkama ei saa. Kuid see pole koorilaulu harmoonia põhiseaduste järele õige. Poisikeste hääle tembr on laste segakooris alti jaoks liig madal, vahe 1. ja 2. hääle vahel jääb liiga pikaks. Pandagu, näituseks, täiskasvanute segakooris meesterahvaid alti peale ja tenori peale naisterahvaid, siis ei ole seesugune koorilaul tõesti muud kui „häälte kilin ja kõlin“, nagu kadunud Dr. Hermann kusagil oma „Laulu ja mängu lehes“ ütleb. Samuti on lugu ka siin.
Kui aga vähegi head harmooniat kätte tahetakse saada, siis tulevad esiteks kõik eelnimetatud joruajajad lastekoorist väljapraakida, need, kel mingisugust andi pole, kui asjata aja raiskajad ja koori halvajad, hoopis kõrvale jätta, neid aga, kellest vähegi midagi loota, eraldi õpetada ja ülejäänutest puht-poisslaste ja puht-tütarlaste koor kokku seada. Need koorid saavad siis juba täielikult oma võimist näitama.
Soovitaksin koolimeestele ses suhtes kui mitte muud siis katseidgi teha. Bernh. Krug.
Labels: laul, vana hea
