lossmanni järjejutt jätkub

Võru Teataja 31. mai 1928
Mandrijooks lõppes
/---/ 5506 kilomeetri pikkuse jooksu võitis noor ameeriklane Andrew Payne suure ülekaaluga. Ta koguaeg oli 573 tundi 54 minuti 34 sekundit. Jooksu lõpuosas ei pingutanudki ta suurt enam. Jüri Lossmannist ei ole seni veel teateid saadud. Seniste andmete järele otsustades pidi ta olema viimaste seas. Hiiglajooksu jõudsid lõpetada üldse 53 meest.

teeme ära

käin meilpoksides tasahilju
kustutamas rämpspostide kirju
minu deviisiks on teeme ära
kuid ei taha ma kuulsust ja sära

liiast ka öelda et vihkaksin kõntsa
aga see protsess on lõpmata mõntsa
kuidas mu näpp diliidile vaotab
taas ühe rämpsposti maailmast kaotab

luuletus

olen maailameister
maaila peal liugu laskma
tulge nüüd lapsed

või kui ei julge
siis ärge tulge

Väga tark reklaam - aastast 1920 ühes Võru Teatajas kolmes erinevas kohas

lihtsalt toredad tähed olid vanasti

Null-tolerants

Jõhker!

beckhami värav

Värava löömine - see on imelihtne. Äsa ainult.

Käisin rattarallil - jooksin ka:)

Sõitsin bussiga Tartu, kell 10 sain sõbra käest ratta, panime sadula kõrgemaks, esikummi natukene õhku juurde, siis ma jäin ettevalmistusi tegema ja kell 11 olin ilusti stardis.
Alustasin rahulikult viimasena 133 km teekonda, lehvitasin kõigile, mul oli PR-mees kõrval, kes karjus koguaeg: „Aplaus Contrale!“
Sõitsin esimest korda selle rattaga, aga käiguvahetus oli väga mõnus, kuigi teistmoodi, kui olin harjunud. Aga selle sain kiiresti selgeks.
Paar sõitjat jõudsin kinni võtta, üks sõitis minu sabas, aga siis ta läks miskipärast minust mööda, ja ma tundsin, et kuidagi raske on talle järgi minna. Siis selgus kurb tõsiasi – esikumm tühi!
Tehnoabi auto sõitis vist kuskil kaugel ees, kuid üks hea inimene viskas siiski mind ja teist meest, kellel oli suurem tehnilisem probleem ja ka põlv katki, Tartusse tagasi.
Hawaii Ekspressis sain kummi ära parandatud või sain uue kummi, enam ei teagi. Igatahes otsustasin proovida 69 km ära sõita, tulemust küll kirja poleks saanud niikuinii, aga mõtlesin, et kui juba sellised ettevalmistused tehtud, ratas sebitud ja Tartu tuldud, peab ikka ennast kuidagi realiseerima.
Suures grupis oli ikka väga mõnus sõita, aeg-ajalt läksin mingist grupist mööda ka, tegin spurte, et järgmise grupi taha sõitma saada, igati tore kõik. Aga kui sõidetud oli ligi 20 km, just olime Otepää peale keeranud Kambjast, hakkasin jälle maha jääma ja tundsin, et see ei ole minu jalgadega seotud. Jälle kumm!
Jalutasin tagasi, kuni minuni jõudis katkestamisbuss. Panin ratta sinna peale, aga teades oma varasemast kogemusest, kui kaua läheb ja kui tüütu on katkestajate bussis loksuda, otsustasin proovida häälega Tartu. Sain Tõrvandi risti ja seal tegin otsuse lõpetada päev võimalikult sportlikult ja jooksin viimased 7 km finišisse. Lõppkokkuvõttes oli täitsa lõpetaja tunne, mis sest et medalit kaela ei saanud, ja diplomit ammugi mitte.
Vahelduseks oli küll päris huvitav võistlus, sügisel proovin oma rattaga Rattamaratonile minna ja siiski täisdistants läbida.

Midagi "olen väike" sarjast

Võru Teataja 26. mai 1928
Tilluke vargus
24. mail varastati Johan Mõttuse kauplusest adranina 2 krooni 50 sendi väärtuses.

Küll nad ka see aasta tulevad

Elu 26. mai 1928
Kunstnikud Võrumaale
Mitmed kirjanikud ja kunstnikud tulevad sel suvel Võrumaale
Kaunis Võrumaa loodus oma mägedega ja jõgedega ja järvedega on võitnud meie kunstnikkude ja kirjanikkude tähelepanu. Pea igal suvel on mõni neist Võrumaale suvitama sõitnud, kuigi suvikorteri saamin esiin põrmugu kerge ei ole – vastate suvimajade puudusel. Aastate eest suvitas Kasaritsas, Puigal kirjanik Fr. Tuglas paar suve järgimööda. Mineval suvel viibisid Kasaritsas suvitamas kunstnikud Ado Vabbe ja Jaan Vahtra. Lühemat aega viibisid siis Kasaritsas ka kunstnik A. Starkopf ja kirjanik A. Gailit.
Tänavu suvel tuleb Võru ligidale suvitama Jaan Vahtra Tartust. Ta on ehitanud omale Vagula järve randa vastava avara suvekorteri, mis koosneb eluruumidest ja ateljeest. Et välisilmaga ühendust pidada, selleks on kunstnik kaasa toonud oma suurejõulise raadioaparadi. Ka on ta muretsenud väikse mootorpaadi, millega mõnus Võru järvedel sõitusid teha ja kalastada.
Lühemaks ajaks kavatsevad tänavu suvel Võrru tulla kunstnik Nikolai Triik ja kirjanik Hendrik Visnapuu; viimase vend on teatavasti Võru koolides muusikaõpetaja.
Pääle selle tahavad käesoleval suvel Võrumaale tulla kirjanik August Gailit ja kunstnik Villem Ormisson.

Ehapuna - Videvik ruulib

Tegijad

ennekuulmatu jalgpallisalakuulaja

Elu 19. mai 1928
Ajakirjanikkud püüdsid salakuulaja kinni.
“Kandle” seltsi enneolematu sõjakavalus.
Võrus ei leidu enam inimest, kes ei teaks, et laupäeval 19. mail kell pool 7 algab enneolematu jalgpalli suurvõistlus ajakirjanikkude ja “Kandle” meeskonna vahel.
Nagu juba varemalt teatatud, algasid mõlema meeskonna harjutused varsti pärast väljakutse vastuvõtmsit “Kandle” seltsi poolt. Käesoleva ajani ei teadnud aga keegi täpselt meeskondade koossseisu. Nii ajakirjanikud kui ka “Kandle” selts hoidsid suures saladuses oma meeste nimesid, keda nad võidu saavutamiseks laupäeval välja panevad. Muidugi oli teada, et see või teine jalgpalli suurmeister võistlusest osa võtab ühes või teises meeskonnas, kuid üldpilt puudus.
Et ajakirjanikkude võitlusvõimet täpselt kindlaks teha, oli “Kandle” seltsi poolt eile õhtul enneolematu salakavalus tarvitusele võetud.
Ajakirjanikkude meeskond pidas eile õhtul hästi varjatud kohal viimast korda eelvõistlust. Võistluse lõpul säädis meeskonna kapten mehi ritta ja hakkas neid ülelugema, et selgusele jõuda, kui palju mehi võitlusplatsile maha jäänud. Meeskonnas pidi pääle kapteni 10 meest olema. Kapten loeb üks, kaks, kolm... üheksa, kümme, üksteist ning algab uuesti lugemist. Seda kordab ta kolm korda, siis sülgab ta oma kombe vastu kolm korda maa pihta ja ütleb tumeda häälega:
“Kaasvõitlejad, teie olete ühe mehe kaheks peksnud! Kümne mehe asemel on meil üksteist.”
- Kuidas? Mis? Ei ole võimalik! kostsid äritunud hääled. Igaüks hakkas teisele näkku vaatama ootuses oma sõpra kahes isikus näha saada. Kuid sääl selgus saladusline nähtus. Keegi hüüdis korraga: “Salakuulaja, võtke ta kinni!”
Meeskonna rivist tormas sel hetkel lageda platsi poole mees, keda salakuulajaks hüüti. Välgu kiirusega oli terve ajakirjanikkude meeskond “varbanäitaja” jälgil. Ta võeti kinni ja toodi tagasi. Siis selgus kõik. Kinnipeetu oli “Kandle” seltsi salaluuraja härra Bergmann. Keegi ei olnud tähele pannud, et tema kõik see aeg oli kaasa mänginud, seega tutvunedes meeskonna võimega.

kirjanik kolis maale

Võru Teataja 19. mai 1928
Roht harib põldu
Kirjanik Richard Roht, kes juba ammu soovis omale asunduskohta Sangaste mõisast, on selle nüüd kätte saanud. Koht asub Sangaste mõisa lähedal ilusa järve kaldal ja on 15 ha suur, hooneid sellel krundil ei ole.
Koht anti R. Rohtile tähtajaliseks kasutamiseks. Põllutööministeeriumis oodatakse huviga, kas kirjanikust saab põllumeest.

muinasjuttu tuulelohest

lohel oli mitu pääd
pooled neist olid vitupääd

Saku: onnimeestele mõeldud jook

Tänavareklaam teatab: ZIP paneb peo käima

kuulutus 1920. aastast, vabadussõda veel käis

metat erisaates

Kaks metalaadset avaldust sai Erisaates tehtud:

Elva uus tunnuslause: Linn, millel on uus tunnuslause

Võrdsuse eest võitleja avaldus: täielik võrdsus ei saa meie eesmärk olla, sest võrdsust ja ebavõrdsust peab ka ikka võrdselt olema

Ülikooli õppekavas uued tunnid

Ajaleht Kooliristmik kuulutab

Muudatused kõrghariduses peaksid üliõpilastele kindlustunde andma

Üliraske jooks

Eile Tartu jooksumaratonil, 23,4 km seekord, kõvasti km jagu pikem kui senini.

Vorm ei olnud kiita, peab nentima. Vist ei läinud ka alguses piisavalt rahulikult minema. Igatahes 5 km peal olin küllalt kaputt ja vast kuskil 10-12 km peal tegin midagi, mida ma sellel distantsil pole veel teinud, nimelt hakkasin kõndima.
Teine joogipunkt 13 km enne lõppu. Veetsin seal vast vähemalt 10 minutit, siis liikusin ohates edasi. Aga suure rõõmuga adusin, et jooks on jälle minu sõber. Sain järgijõudnud kepikõndijate grupiga hea rütmi - mäest alla nad jooksid, kiiremini kui minu taluvuspiir, aga tasase lõigu ja ülesmäe peal libisesin neile järgi. Mingi hetk olid nad mul nagu turvatiim - on ju hea julge joosta, kui su kõrval ees ja taga keppidega varustatud. Püüdsin mõnegi konkurendi kinni.
6 km enne lõppu hakkas jälle hingamine raskeks minema, ja peagi läksin käimise peale üle. Siis tuli üks daam selja tagant ja ütles, et jookseme. Võtsin ennast kokku ja sain jälle mõnusa rütmi kätte. Viimane toidupunkt 3,8 km enne lõppu, seal läks rada ka 10 km omadega kokku. Tavapäraselt tihe liiklus seal oli asendunud see aasta seal peaaegu vaikusega, lihtsalt enamus olid juba sealt läbi läinud. Aeg niipalju kehvem.
Kilomeeter joostud, hakkas jälle hingamine jupsima ja ka viimane toit tahtis üles ajada. Jälle kõndima, aga umbes 2 km märgi juures, olime teise mehega kõrvu kõndinud ja juttu ajanud, aga siis tuli jooksumõte taas. Viimasel kilomeetril jõudsin veel kahele kõndijale järgi, siis nad hakkasid jooksma, püüdsin nendega sammu pidada, aga varsti käis see üle jõu.
Küll sain kätte mehe, kelle eesmärk oli minu kannul hoida ja lõpus mööda minna. Vahepeal oli ta minust 4 minutit taga olnud, siis jälle 4 minutit ees. Spurtisime, tundsin et ei jõua juurde panna, see oli tõsiselt kurnav jooks olnud, andsin alla. Teine mees otsustas, et tahab ikka minuga fotofinishit teha ja andis ka pisut järgi. Protokollist nähtub, et võitsin siiski tervelt ühe sekundiga.
Loodetavasti oli see hooaja lahtijooks, ei ole pikka trenni peaegu üldse teinud. Ainult 3,5 km otsi, ükskord ka üle kümne.
Sel aastal sõidan ka ratast, kui hästi läheb.
Ehk siis, kui hästi läheb, kohtumiseni Tartu Rattarallil.

Vana või mitte nii vana uudis?

Elu 12. mai 1928
Kui vähe hinnatakse ilu
100-aastane tamm maha raiutud
Möödunud nädalal lõigati maha Jüri t. asuvas kaubatarvitajateühisuse (Mõisniku poe) aias tamm, mis ligi sada aastat vana. Põhjuseks olla olnud asjaolu, et see põline linna ehe varjanud aias ära paar peenart. Imestada tuleb, kuidas ühisus võis niisuguse ilusa põlise lehtpuu mahasaagimiseks luba anda. Pealegi asus nimetatud tamm täiesti aia nurgas, piiri ääres, kus ta oleks võinud püsida ilma kellelegi tuntava kahju sünnitamata.
Ainuke samasugune tamm asub veel seminari aias, kuid see avaldada juba kuivamise tundemärke.

rattamatkajad puhkehetkel

Looduse kroon

Esitatud Erisaates 2. mail.
Autorid: Priit Raju, Veiko Veski, Indrek Laas

Looduse Kroon

võtsin kätte noa terava,
tapsin ära lendorava.

refr. Looduse kroon, looduse kroon,
inimene on ju looduse kroon...

ratta alla jäi koerakoon,
ATV on kiirem kui loom.

sõitsin džiibiga võrtsjärve ette,
lasin õli põhjavette.

vetsu minema ma ei vaevu,
lasen häda otse kaevu.

mulle ei meeldi oksaraag,
minu sõber on mootorsaag.

lollakatel kõrtel mõtet ma ei näe,
asfalteerin munamäe.

jänesel on pikad kõrvad,
nende eest ta ära mõrvan.

tapsin maailma viimase panda,
tahtsin tema kasukat kanda.

kuivanud puu on mulle ikoon
kevadel kased kõik tühjaks ma joon

metsa alla vean kõik kõntsa
loodust kaunistada mõntsa

külmakapi uue soetan
vana metsa alla poetan

autoaknast lendab plastik
et saaks vastu kuplit nastik

refr. Looduse kroon, looduse kroon,
inimene on ju looduse kroon...

Teeme ära minu silme läbi

Hommikul lipuplatsil oli esimene mõte, et võinuks isegi rohkem rahvast olla koos. Aga Sangaste vallas ei olnud ühtegi meeskonda. See oli halb ka selles suhtes, et me pidime Sangaste vallas ka koristama.
Ja meie tiimile sattus loosiga (arvuti tegi seda) ka Sangaste valla prügipesa. Mõtlesime, et alustame sealt, siis on hea enda valda tagasi tulla. Aga noh – kõigepealt otsisime õiget kohta pool tundi, lõpuks selgus, et ongi, hästi palju klaasikilde, ühe koha peal hakkasid mähkud ruulima, teate need pampersid, nende sisse tekib mingi ilge geelitaoline mass, selline mõte tekkis meil, et müüme maiustustevabrikule selle marmelaadi maha, las panevad suhkrut peale ja müüki! Pamperseid oli ühe kraaviperve peal nii korralikult lademes, nagu oleks sealsamas ligidal vabrik.
Ja siis leidsime veel hunniku ja veel ja veel ja veel, katkise kummipaadi, millega oli muide väga hea, praktiliselt ainuvõimalik liialt täis klaasikildude kotti vedada. Kotid said jah tihti liiga täis, sest ega neid meeletult palju ei olnud, eriti kehtis see just tugevamast materjalist kollaste klaasikottide kohta.
Ja oligi neli tundi algusest möödas ehk ametlik programm läbi ja meie oma tiimiga endiselt selle väikese maa-ala peal. Vahepeal jõudsime helistada, et ehk keegi teine saab Vaabina objektile minna, mis ka meie nimekirjas. Inimesed leiti.
Pärast supisöömist (Kaitseliidu tüdrukute tehtud hernesupp, nämma!!) läksime viisime ära supikeetmise pliidi, mis on seltsing Rohelise Urvaste oma ja läksime veel ühele objektile Ess-soo veerde. Mis sest, et ametlik programm oli läbi, aga äravedajad olid veel olemas ja konteiner ka veel alles, me tahtsime ikka ka oma vallas midagi ära teha, pealegi Ess-soo veeres, mis on meile nii oluline.
Kuivõrd ametlik programm oli läbi ja me polnud veel oma vallas mitte midagi ära teinud, ristisime selle „afterparty” irooniamaigulise nimega „Teeme midagigi ära” See prügihunnik ei olnud pealtnäha suur, aga nagu ikka – mitmekihiline. Mitu kotitäit sai. Lõpuks saime ka mõned kotid prügi, mis oli meil kahe aasta eest ostetud kohas siiamaani vedelema jäänud – küll ilusti kokku korjatud, kuid logistiliselt oli nende minema toimetamine meile üle jõu käinud.
Vot nii! Aga nii mõnelegi eraalgatuslikule talgule loodame see aasta veel jõuda.

Teistmoodi pealkirjandus

Kunagi kellegiga kõrtsulaua taga kirja pandud võimalikud raamatupealkirjad.

Sina, tema ja mina
Vireleva interneti areaal
Luik Hans ja Kilk
Karvase pantri mustsõstrad
Hiilgav hingus Hiinamaal
loomulikult tänu reklaamile
Raha lõhn karburaatori taustal
Baldahhiini provokatsioon
Mägi Muhamedi kaisus
Ma ei näe suurt saart
Kalevipoja paganapoeem
Peekon sinu südames
Sall sinu kaelata
Silmapiiri pohmell
(Las) keegi teine teeb
Gallup sinu armsuse teemal
Totuudeksi anteeksi annetut synnit
ravimtaimepäeva parandus

pealkirjandus

Kunagi moodustasin enda luuletuste pealkirjade täieliku nimekirja. Ma ei tea, kas see täisnimekiri mul alles on, aga noppisin tookord välja parimad fraasid, mis pärast tähestikujärjekorda panemist kõrvuti jäid. Päris muhedaid asju sai sealt välja lõikuda.

Aerukangelane
Aet
Aga mina olen…
Agressioon

Aitäh teile!
Ajast jälitatav
Ajuvaba kild

Allveekabetajad
Allveeujumine
Alternatiivne
Always

Baskitar
Be my contra
Before the game

Ei kesta miski igavesti
Ei mingit paigalseisu
Ei rabele

Iluuisutaja
Iluuisutaja armas
Iluuisutaja pöördes
Iluvõimleja

Kadund oda
Kadunud hing
Kadunud orgu
Kaerajaan

Kalurid jää peal
Kana õpetab muna
Kanada
Kanada

Koduperenaine
Koer part ja prostitutsioon
Kogu tõde Koidulast

Kohvimust
Kojuminek
Kole lugu
Kole maa

Kolm karu tulid koju
Kolm sõpra
Kolmest kolm

Kõnnin kodutänaval
Kõnnin pimeduses üksi
Kõrbes

Kärbitud sabaga rotid
Kärbsed raisk

Lõunamaine unelm
Läbi peki
Läbi sinu
Lähen ära

Läksid sa
Läti tüdruk
Lätita ei saa
Läänetuul

Ma armastan teid kõiki
Ma ei arva
Ma ei tea ju
Ma kandideerin riigikokku

Miks me ei jõudnud kommunismi?
Miks sa läksid
Miks?
Miks?
Militarist

Mu aadress on Euroopa liit
Mu kassile ei meeldi hiirepüük

Nurgapeal poes
Näljane kass
Nüüd tule sa
O. Luts
Oda peos

Olen sotsiaaltöötaja
Olen vana astronoom
Olen väike Aapo Ilves

Pehkinud kännud
Pehme tool

Rohija
Rokased botased
Romantiline



Streik riigiettevõttes
Su pea kohal lennates
Su silmi suudlen

Talupidaja suvi
Talv tuleb
Talveks Mustamäele

Teekond
Teetöölistele
Tegelik eesmärk

Töökas
Tühi õllepudel
Tühjal tänaval

Vaene kontoriametnik
Vahel
Vajuv vesi

Äratus
Ärgake Baltimaad
Ärge valetage lastele et jõuluvana pole olemas!

Lossmanni seiklused jätkuvad

Võru Teataja 3. mai 1928
Lossmann jatkab jooksu
Jüri liigub tasa ja on ettevaatlik
Seni jookstud umbes 3400 kilomeetrit.
Jüri Lossmann on saatnud oma naisele kirja, milles teatab, et ta jooksu jatkab. “Päevalehele” kasutada antud kirjas seletab Jüri Lossmann, et ta tasa ja ettevaatlikult liigub. “Esimestel päevadel olin harilikult kümnenda ja viieteistkümnenda vahel, kirjutab Jüri, kui aga nägin, et kõik paremad jooksjad iga päev välja kukkusid, siis jäin meelega viimaseks. See ärritas teisi jooksjaid, nad ei teadnud, mida mina teha kavatsen, nüüd aga kus 200 meest välja kukkunud, hindavad kõik minu ettevaatlikkust ja paar paremat soomlast jooksevad minuga iga päev ühes. Üldse olen väga armastatud kõigi poolt, selles mõttes on väga hää olla.
Tahtsin kord jooksu lõpetada, kuid Pyle ja kõik tesied palusid jumalakeeli olla ainult ühes nendega. Nii jäin jooksu, kuigi ei tea kui kauaks. Kuna tervis mul väga hää, ei ole just erilist põhjust jooksu katkestamiseks.
Jooksu korraldus on võimatult halb ja see rikub kõige enam tuju. Pyle’i lubadused on jäämud ainult lubadusteks. Oleme juba 1500 miili jooksnud, kuid keegi pole veel auhinda näinud. Kulu on igaüks enesele tublisti teinud, kuid igasugu tulu puudub.
Sa küsid minult, kas mul saatja on. Ei ole! Ja küll on raske ilma saatjata läbi saada! Kuid saatjate soetamine on mul võimatu. Auto, bensin, mehe päevaraha – kõik on võimatult kallis.”
Praegu on jookstud 2058 inglise miili ehk 3400 klm. Jooksjaid on järele jäänud 70 ümber.
Üldiselt on tõusnud suur pahameel jooksu korraldaja Charles Pyle vastu, kes halastamatult kasutavat jooksjaid ja käivat nendega söögi ja öökorteri mõttes väga halvasti ümber.
Kui Pyle ühte etappi jõudis, võttis rahvas teda vastu mädamunade rahega.