Niisiis, jälle Lätis käidud. Aga see oli hoopis teistmoodi, kui kõik eelmised. Kuigi mõningat sarnasust oli, ka esimene minu Lätireis toimus NAKi egiidi all. Siis olid kutsujad läti noored luuletajad ja tulek oli oma kuludega ja ööbimine ühes kitsas korteris pead ja jalad koos. Samamoodi läksin tookord häälega Riiga, aga Läti pinnal sain hääletada ainult piiripunktis, siis sain kohe auto peale ja Riiga.
Samamoodi oleks sel korral kohe Valga-Valka piiripunktist Riiga saanud, aga sinna polnud mul vaja, läksin Stalbes maha, sealt oli veel 18 km Võnnu, sealtki sain veel auto peale ja põmmdi Võnnu kesklinna suure Võnnu lahingu monumendi juurde. Maksimum kolm ja pool tundi Vaabinast Võnnu.
Tahtsin rahva üles otsida ilma telefoni kasutamata, aga kuna eile õhtul olin Andra käest kuulnud, et nad paikapantud graafikut eriti täpselt ei järgi, siis polnud mul mingit kohta, kust neid otsida. Ainus selgus oli, et õhtuks nad jõuavad lossivaremetesse teatrisse.
Ajah, vahepeal oli idee, et lähen enne Võnnut maha ja proovin seal ühest kämpingust vaadata, et ega vapraid jalutavaid sulerüütleid juhuslikult seal ei ole, aga siin otsustasin ikkagi kõigepealt Võnnu sõita ja päris targasti, sest meie ööbimiskoht oli hoopis teises suunas Võnnust väljas.
Võtsin mõned õlled, ronisin lossivaremetesse, võib öelda et õhtut ootama. Ja kirjutasin suurem osa oma paberitest luuletusi täis. Muidugi sai park, mis algul nii mõnusalt inimtühi, umbes tunni aja pärast turiste täis ja ega nad jätnud ka minu juurde turnimata. Siis ma tüdisin ära, vihmapilved k ähvardasid ja hakkasin telefonitsi uurima, et kus ollakse. Sain ööbimiskoha koordinaadid ja asusin kaardi järgi sinnapoole jalutama, sest seltskond oli kuskil selle päeva matka kõige kaugemas punktis.
Paljude teede ristumise peal ei õnnestunud mul kohe Gaujas iela peale sattuda, hakkasin kaarti uurima, mul oli täitsa pädev Cesise kaart. Siis üks naisterahvas hakkas mulle midagi läti keeles rääkima, sain aru ainut viimase sõna mekle – mis tähendab otsima. Noogutasin ja näitasin karti ja ütlesin et Gaujas iela. Siis ta seletas mulle paari sõnaga ja eriti abi oli selle juurde käinud kehakeelest – arusaadav, et tuleb ümber poe nurga minna ja seal hakkabki Gaujas iela. Mis viib siis Gauja jõeni ja sellest ülegi.
Just enne seda, kui ma pidin Cirulise tänavasse keerama, hakkas kõvasti vihma sadama, ja täpselt oli ees bussipeatus, kus ma varjusin, istusin, vaatasin kaarti ja sain aru, et esialgne plaan Cirulise peale keerata ei toimi, vaid pean veel Gauja ielat mööda edasi minema. Nii et taevas tuli appi. Ja leidsin kämpingu nimega Žagarkalns ja sain ennast sisse säädida.
Õhtul olime siis esietendusel, mis kõneles Läti vabadusvõitlusest Võnnu lahingu ajal. Tegu oli tragikomöödiaga, ja oli huvitav, et kuigi midagi aru ei saanud, siis midagi ometi, siis hakkavad hoopis teised asjad silma jääma ja tõesti oli ka ilma tekstist aru saamata lõbusaid kohti. Aga pärast mulle räägiti, et ma olevat ka kõige kurvemas kohas suure häälega naernud.
Öösel kuramuse külm, uni läks kella nelja ajal ära, käisin siis Gauja kalamehi vaatamas ja vaatasin niisama silla pealt jõkke. Tuli veel selline mõte, et möödasõitvad autod võivad arvata, et valmistun ennast jõkke heitma.
Lisaks võtsin kaks korda joostes tõusu, mida ma olin juba eelmine õhtu proovinud ja mis on nii lõputu ja lõputult põnev. Eriti hulluks teeb asja see, et sama rada mööda tuleb alla (!) rattamaraton, viidad on väljas, sest sõit on juba järgmisel päeval.
Õnneks me lahkusime enne, kui see möll pihta hakkas. Aga vaevalt olime liikuma hakanud, kui oli juba naljakas. Mina ja Kristina jäime vaid mõne hetke kauemaks laagriplatsi peale nokitsema, nii et matkaseltskond jõudis metsa kaduda. Asusime siis pika sammuga neid jälitama, ikka sedasama suurepärast tõusu mööda, asi hakkas kahtlane tunduma – jooksin peaaegu mäest üles ära, siis oli selge, et neil ei saa nii suur edumaa olla. Läksimegi tagasi alla ja jätkasime jõe äärt pidi teises suunas matkamist, ka seda teed olin ma hommikul ringi jalutades pisut avastanud. Ja saimegi seltskonna kätte, aga Mehis oli läinud vahepeal laagrisse meid otsima. Helistasime siis talle. Aga puändiks, kui olime ära maitsnud ülihea allikavee ja taas ühte mäkke üles roninud, selgus et see teine tee viis ikka sellesama mäe otsa välja, kuhu ma juba korduvalt tõusnud olin.
Mul oli võetud sotskohustus tõlkida õhtuks ära kaks Eduards Veidenbaumsi laulu. Nii ma siis käisingi paber ja sõnaraamat näpus. Nii et teed vaadata ei olnud eriti mahti, Võnnu kesklinnas oli muidugi keeruline, sest tuhanded ratturid valmistusid Cesise rattamaratoni stardiks. Teise, pikema laulu puhul ma enam kõiki sõnu ära ei tõlkinud, vaid järgisin üldist mõtet, mis saigi alates teisest salmist mõnevõrra teine kui Veidenbaumsil. Aga tema stiil mulle üldiselt sobib küll, võin tulevikuski tõlkida.
Pärast viimast peatust enne luuleõhtu sihtkohta jõudmist teatati, et kolm kilomeetrit on minna Veidenbaumsi muuseumini, umbes tund aega, et sinna jõuda. Tunni aja pärast, kusjuures me kõndisime õiget teed, ära polnud eksinud, ütles viit, et muuseumini on 1,7 km. See oli vist ka juba päris õige. Igatahes sellest retkest sai alguse meie veendumus, et läti kilomeeter on hulga pikem, kui eesti kilomeeter, ja otsustasime alustada viiekümneaastast Eesti-Läti sõda, et kehtestada Lätis eesti kilomeeter.
Öösel lähedalasuvas talus koerad klähvisid väga pikalt, kuna olin vist ainukesena ülesse jäänud, hakkasin sinnapoole tatsama, et uurida, mis toimub. Aga kuivõrd peale koerte klähvimise mingeid muid hääli kosta polnud, arvasin, et küllalt mõni mööduv loom neid ärritas. Kuigi vahetult enne seda oli ka üks auto sinna sõitnud.
Jõge ületades ei hakanud tosse uuesti jalga panema, aga kruusatee osutus lõpuks paljaste jalgade jaoks liiga karmiks. Meenub üks minu lemmiksõnadest, mis sellel matkal keelelis-filosoofiliste arutelude käigus tekkis – käsitsimatk (vrd jalgsimatk).
Kolmandal päeval, kui pärast esimest peatust teatati, et 7 km on veel Valmierra jäänud, kutsus see muigeid esile, aga siiski arvati, et vahepeal Eestis käinud Vibu mõõdab kilomeetreid siiski Eesti moodi. Enne Valmierat tuli tahtmine veel Forrest Gumpi mängida, ah vahepeal mõtlesime veel kamba peale välja, et see on eesti keeles Kämping Puhkuse Jaoks (for rest), aga see, et Valmiera ligidus mind jooksma pani, on seletatav väga lihtsalt – on ju mul plaan 27. september Valmiera maratonil proovida maratoni kammbäkki. Kaardi pealt uurides sai küll selgeks, et maratonitrass sinna ei ulatu, jääb ikka ilusti linna piiridesse, mis näitab muidugi, kui suur linn on Valmiera.
Valmiera suurust näitab seegi, et kui me järgmisel hommikul hakkasime Vibuga Valmierast Valka poole sõitma, oli jupp tegemist, et õiget teeotsa leida.
Rohkem ei mõista midagi kirjutada,
www.ekl.ee/peterson ja Eesti Ekspressist Veiko Märka sule läbi saab kõigest muust reisiga seonduvast lugeda, lisan veel siia ühe
lätikeelse uuema aja laulu Veidenbaumsi tekstile.
Labels: kirjandus, loodus, sport, suvi, tassi tassi
