September algab kohe

Aga siin ma ei taha üldse peatuda sellel, et lapsed kooli ja lasteaeda lähevad. Kuigi elurütm muutub päris oluliselt. Ja varajase magamamineku harjutamine eile õhtul jäi ainult sõnakõlksuks.

Aga vähem kui 24 tundi enne septembri algust lõpetasin Peeter Helme raamatu "September" lugemise. Sest lihtsalt ei suutnud enam käest panna, asi läks ootamatult hulluks kätte.

Olin lugenud häid ja huvitekitavaid hinnanguid selle raamatu kohta ja üleüldse ei pidanud pettuma.

Üldiselt on raske selle raamatu põhjal väita, et kontorielu on nüri ja ebahuvitav. Aga kuivõrd peategelane absoluutselt ei tea, mida (ja keda) ta tahab, siis lähen bii, et mida põnevamaks läheb, seda rohkem ummikusse ta satub. Ma isegi liigitaksin selle nurkapidi õuduskirjanduse alla. Olen näinud mitut õudukat, kus õnnelikule lõpule, pääsemisele, järgneb tõdemus, et mitte miski ei ole lõppenud.

Ütelda, et loos on armastuskolmnurk, on väga lihtsustatult öeldud. Seda võib kujutada pigem viisnurgana, sellise risti-rästi joonistatuna, selline, mida ma lapsepõlves sugugi ei osanud teha.

Tegelikult ma arvan, et kindlasti on olemas ka inimesed, kes naudivad kontoiritööd, mingitest paberitest läbi närimist jms. Võib-olla ma isegi ...

Aga selle loo peategelane - talle ei meeldi küll mitte miski. Ei tema töö, ülemus, ega töökaaslased naised, kellega ta ometigi hoolega flirdib, paraku mitmega ...
Elu on tal põnev, aga kindlasti on ka sõjas, lahingus põnev, kuigi seal on niisama passimist rohkemgi kui kontoris ehk.