Põdrala vald esindatud!

Võistlesime Airiga Sakala mängudel, Põdrala valla koosseisus. Sakala mängudel konkureerivad eelkõige Viljandimaa omavalitsused, Põdrala vald oli ainuke Valgamaa oma. Ja kergejõustikuvõistlustel ka ainuke alla 1000 elanikuga omavalitsus. Võistkondlik arvestus on eraldi üle ja alla 3000 elanikuga omavalitsustele.
Eesmärk oli - võistkondlik eesmärk siis - võimalikult kõik alad võistlejatega ära katta, sest punkte said igalt alalt - noh oluliselt rohkemad, kui võistlejaid oli. Aga igast vallast läks ainult kaks paremat tulemust arvesse. Samas sai üks sportlane ainult kolme ala teha (pluss 4x100 teatejooks).
Heameelega oleksin staadionile tulnud alles 5000 m jooksu stardiks, palav oli tegelikult seal viibida. Aga pidin ka oma kolm ala ära tegema, sest Põdrala vallal ei olnud ka võistlejaid jalaga segada. Tegelikult ei olnud mul mingitki lootust odas ja kettas rohkem punkte tuua kui viimase koha punktid. Kettas jäi vist 20 meetri piir seekord kätte saamata, olin eelmine õhtu hoolega pildunud mingit väiksemat ketast, 2-kilosega mitte ei saanud korralikku kaart, ilma laperdamata. Ligemad konkurendid viskasid selgelt üle 30 meetri.
Odaviskes olid suuremalt jaolt lennukaari 40 meetri taga, võidutulemus läks mumeelest üle 70 meetri. Ma ise ei saanud esimesel katsel märki maha (päris pika kaare juures - minu kohta), mille peale ütlesin “Kurat”, mispeale kohtunik omakorda hoiatas, et kui ma veel vannun, saan disklafi. Õnneks ei saanud. Ja teisel katsel läks õnneks, maasse otsapidi kinni ei jäänud, õige napilt tuli esimene ots ennem alla kui taguots. Ja tulemus - ootan protokolle, õige napilt võib minu isiklik rekord 21.36 ohus olla. Kolmanda katse läksin viimast välja panema, oda läks kuidagi risti, astusin parem üldse üle, midagi head sealt ei tulnud. Ardi ei saanud kolmel katsel märki maha, nii et minu võistlusest mahavõtmisest pääsemine oli küllaltki tähtis. Ardi kaared olid enam-vähem sinna minu kanti muidu.
Airi odaviset tuleb ka mainida, tal oli ühe teise naisterahvaga põnev heitlus viimase koha peale, vastane sai viimasel katsel päris ilusasti oda lendama, aga pärast selgus, et siiski see katse ei lugenud ja lisaks selgus veel, et see oli 3. koha heitlus nende vanuseklassis olnud. Nii et Airi sai medali kaela!
5000 m jooksus ei olegi kerge öelda, mitu konkurenti õnnestus selja taha jätta, liiga rahulikult ei alustanud, seega võis juba alguses keegi selja taha jääda. Tavapäraselt ma selja taha ei vaata. Nii juhtuski, et (12 ja pool ringi on see staadioni peal), et kuskil 4-5 ringi peal tuli üks mees mu ette ja ütles, et ma vean ka nüüd natuke. Ei teadnudki, et keegi mul vahetult selja taga on. Aga ma ei jätnud ennast ka taha passima, läksin mingi hetk ise ette ja siis, kui sain ringiga sisse, otsustasin kannule võtta ja tema tuules järgmise jooksja kinni püüda. Ei saa öelda, et sarnane taktika ei oleks mul kunagi õnnestunud. Isegi maratoni, kus joosti 5 korda 8 ringi.
Aga seekord ma päris nii hea ikka ei olnud. Sain eesmärgi kätte küll, aga vast ringi jõudsin temaga koos joosta, aga tagant 5. ring ma lasin ikka juba kõva vahe sisse, kuigi sellele ringile veel läksime täitsa koos. Edasi oli väga raske, ei suuda isegi öelda, mitu inimest must mööda seal läks, aga olid ka jooksjad, kellega suutsin hoolimata väsimusest silmsidet hoida. Kõige parem nali oli see, et ma isegi ei saanud aru kui Ardi mulle ringi sisse tegi. Ütles veel mulle, et ma jooksen Taisto bussi peale (mu seljal oli kiri: jooksen Sebe bussi peale), ma pärast rääkisin, et keegi oli mulle öelnud … Ardi ütles, et mina see ju olingi. Siis ma pärast veel mingi hetk ju vaatasin, et ohoo, Ardi ei olegi must väga kaugel, aga ma ei teadnud siis, et ring juba sisse saadud:)
Varsti sain taas kokku sama mehega, kellega jooksu alguspooles olime vaheldumisi vedanud. Jõud oli niipalju siiski taastunud vahepeal oma tempot otsides, et suutsin sappa võtta ja kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatasin, et kolm meest on kättesaadavad ja otsustasin saagu mis saab, lõpuspurti alustada. Sest viimase 100 m peal ma vaevalt suudan midagi teha. Saingi kolmest mööda, üks neist pani siiski viimase 100 peal oma paremuse selgelt maksma. Kokkuvõttes võib öelda, et hulga väsitavam kui Tartu jooksumaraton.
Olulise tõigana peab mainima ka seda, et 5000 m jooksus toimus tugevamate jooks siiski enne, Raivo Nõmm, Keijo Priks ja kes seal kõik olid, nendega ma küll poleks jõudnud sammu pidada ring või poolgi ...
Tulemusi hetkel veel ei tea, ootan huviga.

Kevadnalja Võrust - 5. mai 1931

Jaanipäeva lugu

Kuidas ma Lätis kirjanike matka väisasin

Niisiis, jälle Lätis käidud. Aga see oli hoopis teistmoodi, kui kõik eelmised. Kuigi mõningat sarnasust oli, ka esimene minu Lätireis toimus NAKi egiidi all. Siis olid kutsujad läti noored luuletajad ja tulek oli oma kuludega ja ööbimine ühes kitsas korteris pead ja jalad koos. Samamoodi läksin tookord häälega Riiga, aga Läti pinnal sain hääletada ainult piiripunktis, siis sain kohe auto peale ja Riiga.
Samamoodi oleks sel korral kohe Valga-Valka piiripunktist Riiga saanud, aga sinna polnud mul vaja, läksin Stalbes maha, sealt oli veel 18 km Võnnu, sealtki sain veel auto peale ja põmmdi Võnnu kesklinna suure Võnnu lahingu monumendi juurde. Maksimum kolm ja pool tundi Vaabinast Võnnu.
Tahtsin rahva üles otsida ilma telefoni kasutamata, aga kuna eile õhtul olin Andra käest kuulnud, et nad paikapantud graafikut eriti täpselt ei järgi, siis polnud mul mingit kohta, kust neid otsida. Ainus selgus oli, et õhtuks nad jõuavad lossivaremetesse teatrisse.
Ajah, vahepeal oli idee, et lähen enne Võnnut maha ja proovin seal ühest kämpingust vaadata, et ega vapraid jalutavaid sulerüütleid juhuslikult seal ei ole, aga siin otsustasin ikkagi kõigepealt Võnnu sõita ja päris targasti, sest meie ööbimiskoht oli hoopis teises suunas Võnnust väljas.
Võtsin mõned õlled, ronisin lossivaremetesse, võib öelda et õhtut ootama. Ja kirjutasin suurem osa oma paberitest luuletusi täis. Muidugi sai park, mis algul nii mõnusalt inimtühi, umbes tunni aja pärast turiste täis ja ega nad jätnud ka minu juurde turnimata. Siis ma tüdisin ära, vihmapilved k ähvardasid ja hakkasin telefonitsi uurima, et kus ollakse. Sain ööbimiskoha koordinaadid ja asusin kaardi järgi sinnapoole jalutama, sest seltskond oli kuskil selle päeva matka kõige kaugemas punktis.
Paljude teede ristumise peal ei õnnestunud mul kohe Gaujas iela peale sattuda, hakkasin kaarti uurima, mul oli täitsa pädev Cesise kaart. Siis üks naisterahvas hakkas mulle midagi läti keeles rääkima, sain aru ainut viimase sõna mekle – mis tähendab otsima. Noogutasin ja näitasin karti ja ütlesin et Gaujas iela. Siis ta seletas mulle paari sõnaga ja eriti abi oli selle juurde käinud kehakeelest – arusaadav, et tuleb ümber poe nurga minna ja seal hakkabki Gaujas iela. Mis viib siis Gauja jõeni ja sellest ülegi.
Just enne seda, kui ma pidin Cirulise tänavasse keerama, hakkas kõvasti vihma sadama, ja täpselt oli ees bussipeatus, kus ma varjusin, istusin, vaatasin kaarti ja sain aru, et esialgne plaan Cirulise peale keerata ei toimi, vaid pean veel Gauja ielat mööda edasi minema. Nii et taevas tuli appi. Ja leidsin kämpingu nimega Žagarkalns ja sain ennast sisse säädida.
Õhtul olime siis esietendusel, mis kõneles Läti vabadusvõitlusest Võnnu lahingu ajal. Tegu oli tragikomöödiaga, ja oli huvitav, et kuigi midagi aru ei saanud, siis midagi ometi, siis hakkavad hoopis teised asjad silma jääma ja tõesti oli ka ilma tekstist aru saamata lõbusaid kohti. Aga pärast mulle räägiti, et ma olevat ka kõige kurvemas kohas suure häälega naernud.
Öösel kuramuse külm, uni läks kella nelja ajal ära, käisin siis Gauja kalamehi vaatamas ja vaatasin niisama silla pealt jõkke. Tuli veel selline mõte, et möödasõitvad autod võivad arvata, et valmistun ennast jõkke heitma.
Lisaks võtsin kaks korda joostes tõusu, mida ma olin juba eelmine õhtu proovinud ja mis on nii lõputu ja lõputult põnev. Eriti hulluks teeb asja see, et sama rada mööda tuleb alla (!) rattamaraton, viidad on väljas, sest sõit on juba järgmisel päeval.
Õnneks me lahkusime enne, kui see möll pihta hakkas. Aga vaevalt olime liikuma hakanud, kui oli juba naljakas. Mina ja Kristina jäime vaid mõne hetke kauemaks laagriplatsi peale nokitsema, nii et matkaseltskond jõudis metsa kaduda. Asusime siis pika sammuga neid jälitama, ikka sedasama suurepärast tõusu mööda, asi hakkas kahtlane tunduma – jooksin peaaegu mäest üles ära, siis oli selge, et neil ei saa nii suur edumaa olla. Läksimegi tagasi alla ja jätkasime jõe äärt pidi teises suunas matkamist, ka seda teed olin ma hommikul ringi jalutades pisut avastanud. Ja saimegi seltskonna kätte, aga Mehis oli läinud vahepeal laagrisse meid otsima. Helistasime siis talle. Aga puändiks, kui olime ära maitsnud ülihea allikavee ja taas ühte mäkke üles roninud, selgus et see teine tee viis ikka sellesama mäe otsa välja, kuhu ma juba korduvalt tõusnud olin.
Mul oli võetud sotskohustus tõlkida õhtuks ära kaks Eduards Veidenbaumsi laulu. Nii ma siis käisingi paber ja sõnaraamat näpus. Nii et teed vaadata ei olnud eriti mahti, Võnnu kesklinnas oli muidugi keeruline, sest tuhanded ratturid valmistusid Cesise rattamaratoni stardiks. Teise, pikema laulu puhul ma enam kõiki sõnu ära ei tõlkinud, vaid järgisin üldist mõtet, mis saigi alates teisest salmist mõnevõrra teine kui Veidenbaumsil. Aga tema stiil mulle üldiselt sobib küll, võin tulevikuski tõlkida.
Pärast viimast peatust enne luuleõhtu sihtkohta jõudmist teatati, et kolm kilomeetrit on minna Veidenbaumsi muuseumini, umbes tund aega, et sinna jõuda. Tunni aja pärast, kusjuures me kõndisime õiget teed, ära polnud eksinud, ütles viit, et muuseumini on 1,7 km. See oli vist ka juba päris õige. Igatahes sellest retkest sai alguse meie veendumus, et läti kilomeeter on hulga pikem, kui eesti kilomeeter, ja otsustasime alustada viiekümneaastast Eesti-Läti sõda, et kehtestada Lätis eesti kilomeeter.
Öösel lähedalasuvas talus koerad klähvisid väga pikalt, kuna olin vist ainukesena ülesse jäänud, hakkasin sinnapoole tatsama, et uurida, mis toimub. Aga kuivõrd peale koerte klähvimise mingeid muid hääli kosta polnud, arvasin, et küllalt mõni mööduv loom neid ärritas. Kuigi vahetult enne seda oli ka üks auto sinna sõitnud.
Jõge ületades ei hakanud tosse uuesti jalga panema, aga kruusatee osutus lõpuks paljaste jalgade jaoks liiga karmiks. Meenub üks minu lemmiksõnadest, mis sellel matkal keelelis-filosoofiliste arutelude käigus tekkis – käsitsimatk (vrd jalgsimatk).
Kolmandal päeval, kui pärast esimest peatust teatati, et 7 km on veel Valmierra jäänud, kutsus see muigeid esile, aga siiski arvati, et vahepeal Eestis käinud Vibu mõõdab kilomeetreid siiski Eesti moodi. Enne Valmierat tuli tahtmine veel Forrest Gumpi mängida, ah vahepeal mõtlesime veel kamba peale välja, et see on eesti keeles Kämping Puhkuse Jaoks (for rest), aga see, et Valmiera ligidus mind jooksma pani, on seletatav väga lihtsalt – on ju mul plaan 27. september Valmiera maratonil proovida maratoni kammbäkki. Kaardi pealt uurides sai küll selgeks, et maratonitrass sinna ei ulatu, jääb ikka ilusti linna piiridesse, mis näitab muidugi, kui suur linn on Valmiera.
Valmiera suurust näitab seegi, et kui me järgmisel hommikul hakkasime Vibuga Valmierast Valka poole sõitma, oli jupp tegemist, et õiget teeotsa leida.
Rohkem ei mõista midagi kirjutada, www.ekl.ee/peterson ja Eesti Ekspressist Veiko Märka sule läbi saab kõigest muust reisiga seonduvast lugeda, lisan veel siia ühe lätikeelse uuema aja laulu Veidenbaumsi tekstile.

Kirjanike matk Riia-Tartu

16.-29. juuni, püüan ka Võnnu-Valmiera liini kaasa teha
Loe lähemalt http://www.ekl.ee/peterson/

Tore suusasõit 30. märtsil

Mõtlesin, et proovin veel suusasõitu, ja jõudsin kenakesti mäe peale, lumi ei kleepunud, musta maad ka kuskil vastu ei tulnud.
Siis hakkasin mäest alla sõitma.
Sain väikese hoo sisse, aga siis hakkas rada kapitaalselt läbi vajuma. Üks imelisemaid püstijäämisi toimus siis.
Läksin mäkke tagasi. Teine laskumine polnud parem, aga püsti ikka jäin, kuigi suund oli võrreldes esimese korraga täitsa metsa.
Ma ei tea, kui palju kordi ma veel mäest alla lasksin, aga sain korraliku jälje sisse ja tekkis selline mõnusalt võngerdav rada. Pidi kaasa mängima, muidu oleks ilmselt rajalt välja pannud.
Homme lähen ka ikka veel sõitma, kui leian aja. Võib-olla veel aprilliski, ainult et mõneks päevaks lähen Tallinna ära.

Päeval keelata viinamüük

Tänases Võrumaa Teataja artiklis oli öösel, ülespanemise ajal, kirjas nii -

Võru Maksimarketi juhataja Taavi Karu sõnul võinuks Riigikogu keelata alkoholi müügi hommikul üheksast õhtul kümneni, sest just niikaua on enamik kauplusi avatud.

nüüd on õigus jalule seatud ja lause kõlab nii.

Võru Maksimarketi juhataja Taavi Karu sõnul võinuks Riigikogu lubada alkoholi müüki hommikul üheksast õhtul kümneni, sest just niikaua on enamik kauplusi avatud.

Aga paberväljaandesse läks - ilmselt ikka esmavariandiga. Igatahes virgemad said oma naljapuraka kätte.

Ütleme, et tegijal ikka juhtub - ja tore on, et juhtub.

Võiks öelda, et pildil on tulevane alasti kirjanik

suvi tuleb

Kolm verstaposti
Täna ööperioodil 23-6 juhtus minuga kolm tähelepanuväärset asja
1 Esimest korda selle hooaja Meistrite Liiga ennustuses pääsesin punas laterna rollist. Ja seda tänu Chelsea viimase minuti väravale Liverpooli vastu.Kusjuures nagu tabel näitab, olin jupp aega päris selgelt taga. See muidugi ei tähenda, et viimase nelja mänguga ma ei või tagasi viimaseks langeda. Eriti Barcelona meistriks tulemise korral, siis saavad kõik minu konkurendid 10 boonuspunkti. Ent kui mõelda, et ka Chelsea – minu poolt hooaja algul meistriks pakutu, on ka veel konkurentsis… Kui kujutada ette, et Chelsea lõpuks võitjaks tuleb, olen ma praegu kogunisti virtuaalne liider.
2. Täpselt kuu aega peale sünnipäeva jõin viimase sünnipäevaõlle. Neid ei olnud küll ni palju nagu mõnel eelneval sünnipäeval, aga ilmselt ei ole ma ka kunagi enda sünnipäevajärgsel kuul nii palju kodust ära olnud kui tänavu.
3. Ilmselt viimane kord tulin hommikul Urvastest 5.15 väljuva Tallinna bussi peale.
1.maist lõpetab see liin tegevuse. Paraku. Seda liini on kogunisti Contra liiniks nimetatud, sest selle liini tekkimine oli osaliselt minupoolse sebimise tagajärg. Ajah, bussi peale tuleku käigus jõudsin imestada, et kuidas hommikul kell 4 nii valge väljas on. Suvi hakkab vist vägisi kätte tulema.