Contra -Urvaste süda

Sunday, September 26, 2010

Täna 30 aastat tagasi oli Kauksi Ülle luuletus Võru lehes

mul on üks katkend üles kirjutatud, ma ei teagi, kas see on terve luuletus, või osa sellest

Töörahva Elu 27. september 1980
Ülle Kauksi – Võru 1. Kk. XI a kl. õpilase luulevihikust

/--/
Sina murdsid lille
sina piinasid kassi
sina lasksid naftat merre
sina ei loe „Eesti Loodust“
sina korjad jõhvikaid enne
lubatud tähtaega

Labels: , ,

Saturday, September 25, 2010

Spartathlon!! (parandatud)

Sel nädalavahetusel joosti Spartathlon.
Lõpptulemused.
Spartathlonil joostakse 246 km Ateenast Spartasse, võitjal kulus pisut üle 23 tunni selleks.
Lõpetasid ka isa ja tütar Peeter ja Heleen Vennikas, 100.-101. koha peal, neil läks 35 tundi. Lõpuspurt oli neil võimas, viimase 20 km-ga 20 kohta kõrgemale.
Maratonijooksjana ma ei suuda seda ette kujutada, et maratoni võiks järjest 6 korda joosta. Kõnelemata, et sellel Kreeka ultraultra jooksul on ka päris korralikult mägironimist kuuldavasti.

Labels: ,

Thursday, September 23, 2010

Joel Lindpere personaalküsimus

Muidugi kihvatas ka mul, et mees ei ole Eesti koondise eest mängimisest huvitatud. Põhjendused olid ebamäärased: ma võtsin vastu selle otsuse.
See taust jääb segaseks, kas on klubiga selline leping vms?
Aga loogiline tundub, et kuivõrd jalgpall on meeskonnamäng, siis Lindpere sobib NY meeskonna mänguskeemi paremini, kui Eesti koondisse. Meil on praegu koondises küllalt toimiv süsteem, et Lindpere sekkumine võiks hoopis segadust tekitada.

Labels:

Wednesday, September 22, 2010

Päris kummaline uudis

Võru Teataja 23. september 1930
„Kümnetuhandeline preili“.
Hiljuti pummeldas üks Räpina valla suurnik ühes kohalikus väikekõrtsis. Olles hää auru all, tahtis ta kõrtsmiku „preilile“ külge lüüa. Daam oli aga kallis. Nõudis 10.000. Et mehel nii palju sularaha käepärast ei olnud, tehti veksel. Kui daam veksli kätte sai, ei teinud ta asjast enam väljagi, vaid soovitas enese asemel ühte vanemat. Mees sellega ei leppinud, kuid parata polnud ka midagi, sest daam laskis jalga ilma vekslit tagasi andmata.
Ja, Räpinas juhtub mõndagi romantilist!

Labels: ,

Homme Krooksus

Neljapäeva õhtul tuleb Krooksus mingine jämm, ei tea veel, mis välja tuleb, aga igal kohaletulnul on võimalus seda kujundada.

Labels:

Sunday, September 19, 2010

ERITI SEIKLUSRIKAS MARATON

Lootus sel aastal veel üks ilus maraton joosta sai tugeva hoobi nädala alguses, kui mingi tõbi tuli külge. Ei nohu, ei köha, ei peavalu, vist isegi mitte palavikku, ainult hingamisteed krabisesid ja üldiselt nõrk oli olla. Esmaspäeval-teisipäeval tuli veel kõvasti füüsilist tööd teha, jooksmas ei käinud, lootsin, et nii on rohkem lootust ära paraneda, jõin hoolega teed, sõin sibulat, määrisin vietnami salviga, tegin kapsalehe ravi. Midagi läks paremuse poole küll, aga päris hea ikka ei olnud. Reedel juhtisin võrus Bernard Kangro konverentsi, jõudsin päris kenasti, aga õhtuks oli see nõrkus tagasi. Veel kõva ravikuur.
Laupäeva hommikul hakkasin Valmierra sõitma, sest samal õhtul oli nagu selleks puhuks säetud, Luulesõidu etteaste, kus fs ja Triin Soomets Eestist ja veel läti ja soome luuletajad.
Häälega jõudsin Valka, kust kõndisin Valka ja läksin bussi peale. Valmieras veel vaatasin, et kohe-kohe on algamas Läti karikavõistluste mäng jalgpallis Valmiera-Kuldiga, mis kõlas väga atraktiivselt. Aga see oleks luuleetendusele selga sõitnud, pealegi kibrutas vihma, pealegi ei olnud mu tervis ikka veel endiselt kuigi hea. Luulesõidul lugesin ka ise luuletusi, teistega pidutsema ei läinud, kuna nad läksid kuhugi Valmierast välja, aga ma pidin hommikul jooksu stardis olema.
Võtsin veel õhtul paarsada grammi Riia palsamit ära ja sõin küüslauku. Hommikul oli üks nädala paremaid ärkamisi, aga kui olin natuke ringi tuuseldanud, andi haigus jälle tunda ja hingamistee polnud ikka veel korraliku katte all. Võtsin igaks juhuks veel klõmaka Riia palsamit.
Otsustasin, et jooksen ühe ringi vähemalt ja kui siis ikka hing väga kinni on, jätan pooleli. Stardipaigas sain kokku Kaareli ja Toivoga, kellega me omaette Valmieras-käimise tiimi moodustame. Kõik asjad aetud, segadust tekitas kusjuures, et kiip oli ilma punase aluseta, aga Kaarlil oli alus varasemast olemas, ma panin lihtsalt paelad kiibi aukudest läbi, nii vist oligi mõeldud.
Eelmisel päeval oli Valmieras olnud väga vahelduv ilm – päike ja vihm vaheldumisi. Sama jätkus ja umbes veerand tundi enne starti viskas korralikku sahmaka vihma. Läksime kaubamajja varju, seal oli kell olema sja Toivol käe peal ka. Kui kuskil viis minutit jäi stardini – ohoo rõõmu, oligi juba vihm üle läinud. Hakkame siis starti minema, vaatan, et Kaarel ja Toivo lähevad lausa jooksuga, aga starti ei olegi seal, kus ta minu teada pidi olema. Ahsoo, start on varem välja lastud. Egas midagi, hakkame jooksma, stardikell on tiksunud 1.20, kui stardijoone ületame. Alustan muidugi aeglaselt, ei hakka Kaarlit ja Toivot püüdma, aga Toivo ootab mind ise järgi. Oleks ülekohtune jätta mainimata, et nii Kaarel kui Toivo on nädal aega tagasi ka Tallinnas tubli maratoni teinud.
Kaarel läheb oma teed, näeme, et varsti on ta järgmise grupi kinni püüdnud. Meie Toivoga arutame õige tempo üle ja kumb peaks seda dikteerima, et see paras oleks. Jooksen lõdvalt, aga kindlasti mitte enda kohta aeglaselt. Nopime ükshaaval eesjooksjaid.
Mis tegelikult mind nii väga ei rõõmusta, et tõuse on mõnevõrra madalamaks lihvitud, rada läheb mõnevõrra teist kaudu. Ka edasi-tagasi lõik, mis läks Gauja.äärde välja, on maha lõigatud, kõige looduslikum osa rajast. Aga lõik, kus on tagasipööre, tänu millele näeb endast kõvemaid endale vastu jooksmas ja seejärel neid, kes sinust maha on jäänud, see lõik on teises linna otsas. Ja kui oleme sinna jõudnud, tabaad meid esimene paduvihm. Jalad saavad üsna ruttu märjaks, ka igalt poolt mujalt, aga Silja spordist saadud Odlo (vist suusa-) särk on mõnus ja kuivab ruttu. Arvan, et kasutan edaspidigi teda jooksmisriietusena. Ja ette rutates võib öelda, et ei hõõrunud üllatuslikult ära ei kintse, ega rinnanibusid ega ka jalgu mitte. Kasutasin vaseliini muidugi ka, aga ega seegi alati lõpuni välja ei aita. Plaastreid seekord ei kasutanudki.
Esimene ring saab läbi ajaga umbes 1:08. Kui keskmist kilomeetrit arvestada, on küll kiirem algus kui eelmisel aastal. Ajah, see on ka muutus, et ring on niivõrd pikem, et eelmise aasta viie ringi asemel on 4 ringi. Mis tundub seekord isegi psühholoogiliselt lihtsam, kahju ainult, et otseseid paralleele eelmise aastaga on raskem tõmmata.
Selgelt rõõmustab, et pärast esimest ringi ei ole mingit põhjust kõrvale tõmmata. Jätkame, vahepeal kena päikese käes, aga siis taas külm dušš. Kas tõesti mõni jooksjatest on nii kõvasti pattu teinud? Jalad on rasked ja märjad, muret teeb, et põlveõndla lihased jäävad juba valusaks. Muidu on toonuis maru hea, tundub, et haigus oligi sellepärast, et ma üldse jooksmas ei käinud tervelt kümme päeva.
Teine ring läheb samas taktis, tegelikult ikka kiiremini, kell näitab 2:15, kui kolmandale ringile asume. Üks suur võit on see, et võitjate käest kahte ringi ei ole sisse saanud.
Kolmandal ringil, endiselt Toivoga ühes rütmis, arutame, kas need, kes meist mööda lähevad, on juba neljandal ringil olijad. Enamasti tundub see nii olevat. Ise läheme ka ikka mõnest mööda. Edasi-tagasi lõigul näeme Kaarlit, kellega oleme vahet hoopiski vähendanud, kuigi olime arvanud, et saame ikka ringiga sisse. Toivo kipub nagu pisut maha jääma vahepeal, aga alati tõuseb taas kõrvale ja jätkame ühes rütmis. Finišikell on vahepeal nulli läinud, nii et võrdlusmoment puudub, kuidas vahepeal läinud on. Ja endiselt veel jõudu on, kolmanda ringi üsna alguses rebin pisut Toivost ette, aga on kuulda, et ega ta kaugele ei jää. Kui jääb veel 6 km lõpuni, hakkavad tulema raskused. Hoian rütmi ja kuigi lähen vaevaliselt edasi, saan ka selle lõigu peal mõnest mööda, kes on käimise peale üle läinud ja mulle valmis sappa võtma ei ole. Kaarel on veel lähemale tulnud, aga on ka selge, et ega vahet vähendada enam ei õnnestu, see läheb lõpukilomeetritega tõenäoliselt jälle suuremaks. Pisut peale pöörangut jookseb ka Toivo vastu, ta ei ole kuhugi kaugele jäänud, ja see teadmine sunnib ka mitte kõndimise peale üle minema.
2 km enne lõppu on joogipunkt, kuigi tunnen, et jooki vaja ei oleks (selleks ajaks on laudadele jäänud ainult vett), siiski peatun ja joon. Samm on nii raske, et tahab hetkelist peatumist. Ajah, viimasel ringil loobusin banaani söömisest, tundsin, et mõõt on täis. Siiski hakkas ringi keskel sees nii keerama, et mingil hetkel tundus, et ropsi mahapanek on ainult aja küsimus, seda siiski ei juhtu.
Viimane pöörang tublile tõusule, aga sealt jääb ka vaid mõnisada meetrit lõpuni. Näen, et tagant tulija on turvaliselt kaugel, saan aru, et ta eriliseks kiirenduseks ilmselt enam võimeline ei ole, viimast tõusu naudin, kuigi ega ta nüüd kergelt küll ei tule. Siis veel 200 m siledat maad, teen lihtsalt suurest rõõmust veel ühe mõõduka kiirenduse ja ongi finiš. Vist kõige magusam finiš, mis mul maratonidel on olnud.
Aja peale ei mõtle, kui lõpuks oleme riideid vahetama jõudnud, vaatan kella, stardist on kulunud 4:45. Et finišist on ka aega mööda, on isegi lootust, et tuleb alla 4:30. See lootus väheneb, kui meenub, et start läks ikka 5 minutit varem minema. Samas mu kell on paar minutit ette.
Igatahes Mulgi maratoniga enam vähem samasse kanti aeg, kas tuleb hooaja isiklik rekord, see põnevus on õhus. Üks isiklik rekord sündis selle finišiga aga niigi. Esimest korda elus lõpetasin aasta jooksul kaks maratoni. Kui suured on võimalused järgmisel aastal alla 4 joosta, mis ma enda eesmärgiks olen seadnud, on praegu raske ütelda. Võimatu ei tohiks küll olla.
Aga põnevust oli veelgi. Riiete vahetamisel selgub, et Toivo on autovõtme kaotanud. Tõenäoliselt riietega koos välja tõmmanud. Küsime riiete kätteandjate juurest, ei teata midagi. Läheme registratuuritelgi juurde, kui ma enda kangete jalgadega järele jõuan, näen kohe Toivo näost, et õnnelik lahendus sellele murele on saabunud.
Käime veel kaubanduskeskuses, muide on natuke kurb, et eelmise aasta lõbus nö eestikeelne silt Nägm Nagemiseni on asendatud korrektse Kohtumiseni! sildiga.
Iga istumine ja püstitõusmine on vaevaline, tundub, et just seekord on jalad eriti läbi omadega. Samas, kui otsustan Valga bussijaamas oodates natuke ennast venitada, on järgmine püstitõusmine hoopis võimalikum.
Järgmine jooks on ilmselt kahe nädala pärast Paidest Türile. Kõigest 13-14 km ringis

Labels: , ,

Thursday, September 16, 2010

Kaver feisspukist

kuule väike my
see on sinu süü
et meil lapsed kõik moraalselt
laostunud on nüüd

sulle väike my
ma kanepit ei müü
rohkem sest sa niigi oled
täitsa tüdütüü

sulle tahan öelda ma
ikka veel ja veel ja veel
et ei muumi troll
ega kopli tramm
kumbki ei tee peatust sadamas

Labels: , ,

Wednesday, September 15, 2010

Kaks vana uudist

Võru Teataja 16. september 1930
Orava tantsukeerises.
Kui vallavanema jalg on kerge…
Juba enam kui nädalapäevad kestavad Oraval tantsukursused, mis toimuvad tantsuõpetaja Narbuti juhatusel. Tantsukursusest võtavad osa kõik silmapaistvamad valla tegelased. Kursusest võtavad osa ka vallavanem ja vallasekretär.

Töörahva Elu 16. september 1950
„Suitsetamise ruum“
Suitsetamise ruume on olemas kahesuguseid. On ruumid, milles suitsetatakse kalu, sinke ja muid toiduprodukte. On aga ka ruume , millised on ette nähtud suitsetamiseks inimestele, see tähendab – suitsetajate ruum.
Kinoteatris „Mars“ on aga targalt ühendatud mõlemad ruumid ühiseks kambriks, kus saab nii üht kui teist toimingut teostada. Esimene mulje, mis sellesse ruumi astudes jääb, on vastu nägu paiskuv tihe suitsupilv. Sel ajal kui kodanik võtab taskust suitsukarbi ja tegeleb suitsu süütamisega – siis kui ta pole mitte just singiks suitsetatud – on tal vähemalt suitsu isu tükiks ajaks kadunud ja kattes käega suitsust kibelevaid silmi otsib ta meeleheitlikult ukseava.
Et antud olukorra põhjust taibata, pole vaja mingit erilist tarkust, kui vaid meenutada, et pliitidel, ahjudel ja teistel suitsutekitajatel on olemas vastav äratõmme korstna näol. Millegipärast on aga kino „Marsi“ ehitajad unustanud suitsetamisruumile ventilaatori muretsemata, lootes et kodanikud-suitsetajad suitsu oma kopsudega ruumist nagunii välja tassivad, nagu kilplased kotiga valgust tassisid.
See ebanormaalne olukord tuleks aga kino direktsioonil likvideerida veel enne talveperioodi.
P. Külm

Labels:

Friday, September 10, 2010

OLeks tahtnud medalit ka saada!!

Aksel Kersna mälestusvõistlus eile Antslas. Õpetaja Külli Sisask avas selle, lugedes ette mälestusi Aksel Kersnast, sealt jooksis punase niidina läbi, et treenerina Aksel ei kasvatanud enda hoolealustest mitte lihtsalt sportlasi, vaid üldisemalt inimesi.
Ja oligi võistlus täis toredaid inimesi. Kuivõrd olen nüüd juba 36, võistlesin veteranide vanuseklassis, see siis üks vanuseklass, 35-500, või mis iganes. Paistis, et veterane väga palju ei ole võistlemas ja mitmed neist ei märkinud ka 1500 meetrit osavõtulehe peale. Et lootus auhinnalist kohta saada päris suur. Ise panin kirja lisaks 1500 meetrile veel oda ja ketta. Aga starter käis nii kaua peale, et mul ei jäänud muud üle, kui ka 100 m starti minna. Pealegi, kui kirja panin, oli seal vaid üks võistleja. Aga siis kui kirja panin, võttis must eeskuju ka sõber Vampula Oper, kes ka võttis vaevaks ikkagi Võrust kohale sõita. Sest meid oli peale seda ikkagi täpselt kolm. Tuleb mainida, et me Operiga tahtsime ennast 1500 jaoks hoida, et üldse mitte liiga palju pingutada 100 m peal. Aga viimasel hetkel tekkis võistlusnimekirja Vallo, kes täpselt 1975 sündinud, aga paistis, et ei kavatsenud alguses võistlustest osa võtta. Nii saigi selgeks, et me peame Operiga pronksi peale võitlema. Starti võtsin üsna kergelt, aga nii kui minema sain, oli selge, et ma pean Operit püüdma. Oper hakkas ligema tulema, aga ütleme nii et sentimeeterhaaval. Niipalju järgi jõudsin, et oleks saanud särgist kinni haarata, aga see oli ka kõik. Juulikuus võitsin Operit 100 m jooksus, olime siis erinevates jooksudes. Muide, ka mina sain parema aja kui suvel, oma 0,3 sekundi jagu, aga Oper oli lihtsalt super.
Odaviskes ja kettaheites olin samuti viimane, odaga oli nii, et minumeelest mul proovikatsed tulid hoopis paremad välja. Aga tegelikult, enne juulikuist Kala viievõistlust oleks 19 meetrine tulemus olnud mu isiklik rekord. Aga enam ma alla 20 meetrisega rahule ei jää.
Seevastu suutsin 20.70 kettaheites, varem oli mu rekord olnud 15.69. Väga hea, et kettas ei olnud rohkem kui 6 meest, sest pääsesin finaalkatsetele ja 20 meetrit tuli ilmselt alles 6. voorus täis. Tegin muide 6 katset järjest, sest miskipärast magasin võistluse alguse maha. Ahjaa, pärastkuulsin Üllari käest, et olin ikka üsna valesti heitnud, ei saanud tema juhtnöörides päris detailideni aru. Üllar Salumets, kes olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja praegu Urvaste kirikuõpetaja, 30 aastat tagasi võis tema nime leida Võru rajoonis oma vanuseklassis kõigi heitealade esirealt. Tänu Üllarile olen ka odas praegu 20 meetri mees:)
Ajah, enne ketast oli veel ka 1500 meetrit. Sealgi tabas mind ebaõnn, sest lisaks kolmele veteranile, kes me kirjas olime, tuli vahepeal veel seltskond võrukaid, kes tahtsid enne pühapäevast maratoni ennast ilmselt lahti joosta. Ja neile polnud mul midagi eriti vastu panna. Operile ei suutnud ennast alguses sappa haakida, aga hoidsin sellist 10-15 meetrist vahet, 900 meetrit enne lõppu kiirendasin tublisti, aga Oper eriti lähemale ei tulnud, kui üldse, pingutasin veel rohkem, aga 500 meetrit enne lõppu hakkas jaks otsa saama ja Oper hoopis kaugemale libisema. Lõpuks oli vahe enam-vähem terve lõpusirge:)
Tegelikult oli suurem pettumus see, et aeg oli paar sekundit nõrgem, kui Kala viievõistlusel juulis. Mõtlesin, et sellest halvemini enam ei saa. Ma ei tea, kui suur osa oli sellel, et hommikul oli kurk pisut karedavõitu ja ka päeval andis tunda.
Aga et ma ehk väga kehvas vormis ei ole, näitas see, et jõudsin pärast võistlust staadionil mitu kiiret ringi teha. Tundub nagu oleks mingi 1500 m kramp mul sees, või siis lihtsalt, et ma ei tohiks nii kiiresti alustada, aga 1500 meetris on mõttetu alguses lonkida. Eriti kui on tahtmine Operit edestada. Aga selge see, et kui ma saan Valmiera maratonil järgmise nädala lõpus korraliku tulemuse, siis on kõik korras.
Ma küll sain kõige rohkem medaleid näppida, sest kui mul parasjagu vaba aega oli, panin võistlejatele medaleid kaela. Muide ka meesveteranide 1500 m jooksu parematele. Ilusad medalid olid küll.
See, et igal alal viimaseks jäin, näitab eelkõige seda, et konkurents oli kõva. Aga igal juhul tasus see õhustik, selle kogemine, staadionile tulekut. Selgusetuks jäi, miks ei ole veel Antsla staadionil korralikku katet jooksurajal, staadionil, mille ehitamise taga on eelkõige Aksel Kersna lobitöö, staadionil, kust sai tuule tiibadesse maailmameister Andrus Värnik. Ehk sellepärast, et pole veel 100 protsenti selge, kas kaasaegne staadion peaks tulema sama koha peale või koolimajale ligemale.

Labels:

Wednesday, September 08, 2010

Päikest ja tuuli

Kaia Kanepi võidupäike loojus selleks korraks, aga suur aitüma talle nii toreda turniiri eest.
Paistab, et eile Zvonareva vastu oli väsimus enda töö juba ära teinud, kuigi, tõsi küll, tuul takistas täpselt löömist. Samas Jankovici vastu kaks mängu tagasi oli ka tuul, mis aga rohkem vastast segas. Eks ta tegelikult nii ongi, et kui väsimus kipub liigab tegema, häirivad pisiasjad rohkem.
Mäletan Riia maratoni, kus ma ise olin täitsa läbi ja läksin väga närvi, et tagaotsas jooksjatele, seega ka mulle, jõujooki ei jätkunud, pidin leppima veega. Tegelikult täiesti bullshit, olen võimeline paarkümmend kilti ka ilma joomata ära jooksma ... kui vorm on hea ja jõudu jätkub.
Arvan, et mitte ainult spordis, vaid ka igapäevaelus, kus tuleb väsimust sama tihti ette kui spordis, toimib samamoodi. Oled väsinud ja hakkad pisiasjade kallal norima, sest need näivad sel hetkel tõeliselt suured asjad. Pärast pead vabandama, mis on üsnagi tüütu tegevus.

Labels:

Loosung 60 aastat tagasi

Kolhoosi Elu 9. september 1950
TANKISTIDE PÄEV – ÜLDRAHVALIK PIDUPÄEV

Labels: , ,

Thursday, September 02, 2010

Väike võistlus eesti jalgpallimeeskonna ja - naiskonna vahel

Kuivõrd meeskonnal on kaks sama riiki vastas, kes just naiskonnal EM-valiktsüklis olid, võib huvi pärast võrrelda.

Naiskonna tulemused:
Eesti-Serbia 1:0
Eesti- Põhja-Iirimaa 2:1
Serbia - Eesti 4:0
Põhja-iirimaa - Eesti 3:0

Võrdluseks võib võtta ka 10 punkti 10 mängust ja 4. koht 6 hulgas.

Väravate vahet võrdlema ei hakka, sest grupis olid Island ja Prantsusmaa teistest nii palju üle, et võitsid ülejäänud nelja väravate vahega 80-0 (16 mängu siis). Paraku neist tervelt 35 löödi eestlaste võrku, Prantsusmaal oli väravate vahe 50-0. Eestil 7-44.

Meeskonnal ikka vast nii hullusti ei lähe, loodetavasti ei löödagi meile pelju üle 10 värava.

Mõnusa vahepalana meeste C-alagrupi seis.

Labels: , ,