OLeks tahtnud medalit ka saada!!
Aksel Kersna mälestusvõistlus eile Antslas. Õpetaja Külli Sisask avas selle, lugedes ette mälestusi Aksel Kersnast, sealt jooksis punase niidina läbi, et treenerina Aksel ei kasvatanud enda hoolealustest mitte lihtsalt sportlasi, vaid üldisemalt inimesi.
Ja oligi võistlus täis toredaid inimesi. Kuivõrd olen nüüd juba 36, võistlesin veteranide vanuseklassis, see siis üks vanuseklass, 35-500, või mis iganes. Paistis, et veterane väga palju ei ole võistlemas ja mitmed neist ei märkinud ka 1500 meetrit osavõtulehe peale. Et lootus auhinnalist kohta saada päris suur. Ise panin kirja lisaks 1500 meetrile veel oda ja ketta. Aga starter käis nii kaua peale, et mul ei jäänud muud üle, kui ka 100 m starti minna. Pealegi, kui kirja panin, oli seal vaid üks võistleja. Aga siis kui kirja panin, võttis must eeskuju ka sõber Vampula Oper, kes ka võttis vaevaks ikkagi Võrust kohale sõita. Sest meid oli peale seda ikkagi täpselt kolm. Tuleb mainida, et me Operiga tahtsime ennast 1500 jaoks hoida, et üldse mitte liiga palju pingutada 100 m peal. Aga viimasel hetkel tekkis võistlusnimekirja Vallo, kes täpselt 1975 sündinud, aga paistis, et ei kavatsenud alguses võistlustest osa võtta. Nii saigi selgeks, et me peame Operiga pronksi peale võitlema. Starti võtsin üsna kergelt, aga nii kui minema sain, oli selge, et ma pean Operit püüdma. Oper hakkas ligema tulema, aga ütleme nii et sentimeeterhaaval. Niipalju järgi jõudsin, et oleks saanud särgist kinni haarata, aga see oli ka kõik. Juulikuus võitsin Operit 100 m jooksus, olime siis erinevates jooksudes. Muide, ka mina sain parema aja kui suvel, oma 0,3 sekundi jagu, aga Oper oli lihtsalt super.
Odaviskes ja kettaheites olin samuti viimane, odaga oli nii, et minumeelest mul proovikatsed tulid hoopis paremad välja. Aga tegelikult, enne juulikuist Kala viievõistlust oleks 19 meetrine tulemus olnud mu isiklik rekord. Aga enam ma alla 20 meetrisega rahule ei jää.
Seevastu suutsin 20.70 kettaheites, varem oli mu rekord olnud 15.69. Väga hea, et kettas ei olnud rohkem kui 6 meest, sest pääsesin finaalkatsetele ja 20 meetrit tuli ilmselt alles 6. voorus täis. Tegin muide 6 katset järjest, sest miskipärast magasin võistluse alguse maha. Ahjaa, pärastkuulsin Üllari käest, et olin ikka üsna valesti heitnud, ei saanud tema juhtnöörides päris detailideni aru. Üllar Salumets, kes olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja praegu Urvaste kirikuõpetaja, 30 aastat tagasi võis tema nime leida Võru rajoonis oma vanuseklassis kõigi heitealade esirealt. Tänu Üllarile olen ka odas praegu 20 meetri mees:)
Ajah, enne ketast oli veel ka 1500 meetrit. Sealgi tabas mind ebaõnn, sest lisaks kolmele veteranile, kes me kirjas olime, tuli vahepeal veel seltskond võrukaid, kes tahtsid enne pühapäevast maratoni ennast ilmselt lahti joosta. Ja neile polnud mul midagi eriti vastu panna. Operile ei suutnud ennast alguses sappa haakida, aga hoidsin sellist 10-15 meetrist vahet, 900 meetrit enne lõppu kiirendasin tublisti, aga Oper eriti lähemale ei tulnud, kui üldse, pingutasin veel rohkem, aga 500 meetrit enne lõppu hakkas jaks otsa saama ja Oper hoopis kaugemale libisema. Lõpuks oli vahe enam-vähem terve lõpusirge:)
Tegelikult oli suurem pettumus see, et aeg oli paar sekundit nõrgem, kui Kala viievõistlusel juulis. Mõtlesin, et sellest halvemini enam ei saa. Ma ei tea, kui suur osa oli sellel, et hommikul oli kurk pisut karedavõitu ja ka päeval andis tunda.
Aga et ma ehk väga kehvas vormis ei ole, näitas see, et jõudsin pärast võistlust staadionil mitu kiiret ringi teha. Tundub nagu oleks mingi 1500 m kramp mul sees, või siis lihtsalt, et ma ei tohiks nii kiiresti alustada, aga 1500 meetris on mõttetu alguses lonkida. Eriti kui on tahtmine Operit edestada. Aga selge see, et kui ma saan Valmiera maratonil järgmise nädala lõpus korraliku tulemuse, siis on kõik korras.
Ma küll sain kõige rohkem medaleid näppida, sest kui mul parasjagu vaba aega oli, panin võistlejatele medaleid kaela. Muide ka meesveteranide 1500 m jooksu parematele. Ilusad medalid olid küll.
See, et igal alal viimaseks jäin, näitab eelkõige seda, et konkurents oli kõva. Aga igal juhul tasus see õhustik, selle kogemine, staadionile tulekut. Selgusetuks jäi, miks ei ole veel Antsla staadionil korralikku katet jooksurajal, staadionil, mille ehitamise taga on eelkõige Aksel Kersna lobitöö, staadionil, kust sai tuule tiibadesse maailmameister Andrus Värnik. Ehk sellepärast, et pole veel 100 protsenti selge, kas kaasaegne staadion peaks tulema sama koha peale või koolimajale ligemale.
Ja oligi võistlus täis toredaid inimesi. Kuivõrd olen nüüd juba 36, võistlesin veteranide vanuseklassis, see siis üks vanuseklass, 35-500, või mis iganes. Paistis, et veterane väga palju ei ole võistlemas ja mitmed neist ei märkinud ka 1500 meetrit osavõtulehe peale. Et lootus auhinnalist kohta saada päris suur. Ise panin kirja lisaks 1500 meetrile veel oda ja ketta. Aga starter käis nii kaua peale, et mul ei jäänud muud üle, kui ka 100 m starti minna. Pealegi, kui kirja panin, oli seal vaid üks võistleja. Aga siis kui kirja panin, võttis must eeskuju ka sõber Vampula Oper, kes ka võttis vaevaks ikkagi Võrust kohale sõita. Sest meid oli peale seda ikkagi täpselt kolm. Tuleb mainida, et me Operiga tahtsime ennast 1500 jaoks hoida, et üldse mitte liiga palju pingutada 100 m peal. Aga viimasel hetkel tekkis võistlusnimekirja Vallo, kes täpselt 1975 sündinud, aga paistis, et ei kavatsenud alguses võistlustest osa võtta. Nii saigi selgeks, et me peame Operiga pronksi peale võitlema. Starti võtsin üsna kergelt, aga nii kui minema sain, oli selge, et ma pean Operit püüdma. Oper hakkas ligema tulema, aga ütleme nii et sentimeeterhaaval. Niipalju järgi jõudsin, et oleks saanud särgist kinni haarata, aga see oli ka kõik. Juulikuus võitsin Operit 100 m jooksus, olime siis erinevates jooksudes. Muide, ka mina sain parema aja kui suvel, oma 0,3 sekundi jagu, aga Oper oli lihtsalt super.
Odaviskes ja kettaheites olin samuti viimane, odaga oli nii, et minumeelest mul proovikatsed tulid hoopis paremad välja. Aga tegelikult, enne juulikuist Kala viievõistlust oleks 19 meetrine tulemus olnud mu isiklik rekord. Aga enam ma alla 20 meetrisega rahule ei jää.
Seevastu suutsin 20.70 kettaheites, varem oli mu rekord olnud 15.69. Väga hea, et kettas ei olnud rohkem kui 6 meest, sest pääsesin finaalkatsetele ja 20 meetrit tuli ilmselt alles 6. voorus täis. Tegin muide 6 katset järjest, sest miskipärast magasin võistluse alguse maha. Ahjaa, pärastkuulsin Üllari käest, et olin ikka üsna valesti heitnud, ei saanud tema juhtnöörides päris detailideni aru. Üllar Salumets, kes olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja praegu Urvaste kirikuõpetaja, 30 aastat tagasi võis tema nime leida Võru rajoonis oma vanuseklassis kõigi heitealade esirealt. Tänu Üllarile olen ka odas praegu 20 meetri mees:)
Ajah, enne ketast oli veel ka 1500 meetrit. Sealgi tabas mind ebaõnn, sest lisaks kolmele veteranile, kes me kirjas olime, tuli vahepeal veel seltskond võrukaid, kes tahtsid enne pühapäevast maratoni ennast ilmselt lahti joosta. Ja neile polnud mul midagi eriti vastu panna. Operile ei suutnud ennast alguses sappa haakida, aga hoidsin sellist 10-15 meetrist vahet, 900 meetrit enne lõppu kiirendasin tublisti, aga Oper eriti lähemale ei tulnud, kui üldse, pingutasin veel rohkem, aga 500 meetrit enne lõppu hakkas jaks otsa saama ja Oper hoopis kaugemale libisema. Lõpuks oli vahe enam-vähem terve lõpusirge:)
Tegelikult oli suurem pettumus see, et aeg oli paar sekundit nõrgem, kui Kala viievõistlusel juulis. Mõtlesin, et sellest halvemini enam ei saa. Ma ei tea, kui suur osa oli sellel, et hommikul oli kurk pisut karedavõitu ja ka päeval andis tunda.
Aga et ma ehk väga kehvas vormis ei ole, näitas see, et jõudsin pärast võistlust staadionil mitu kiiret ringi teha. Tundub nagu oleks mingi 1500 m kramp mul sees, või siis lihtsalt, et ma ei tohiks nii kiiresti alustada, aga 1500 meetris on mõttetu alguses lonkida. Eriti kui on tahtmine Operit edestada. Aga selge see, et kui ma saan Valmiera maratonil järgmise nädala lõpus korraliku tulemuse, siis on kõik korras.
Ma küll sain kõige rohkem medaleid näppida, sest kui mul parasjagu vaba aega oli, panin võistlejatele medaleid kaela. Muide ka meesveteranide 1500 m jooksu parematele. Ilusad medalid olid küll.
See, et igal alal viimaseks jäin, näitab eelkõige seda, et konkurents oli kõva. Aga igal juhul tasus see õhustik, selle kogemine, staadionile tulekut. Selgusetuks jäi, miks ei ole veel Antsla staadionil korralikku katet jooksurajal, staadionil, mille ehitamise taga on eelkõige Aksel Kersna lobitöö, staadionil, kust sai tuule tiibadesse maailmameister Andrus Värnik. Ehk sellepärast, et pole veel 100 protsenti selge, kas kaasaegne staadion peaks tulema sama koha peale või koolimajale ligemale.
Labels: sport
posted by konnula contra at
1:24 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home