Võru-Väimela: minu viimase aja parimaid jookse!!

Hea jooksupäev oli. Sõin-jõin õigel ajal, soojenduse tegin õigesti, ei passinud pikalt kuuma päikese all (kuigi mõni hetk jooksu ajal oli üpris kuum päike).
Startida oli mõnus, kes teab, palju esimese hooga selja taha jäi, aga tasapisi kerisin tempo üles ja muudkui noppisin eesjooksjaid. Püüdsin kinni ka Operi, kellel põlv nagu üldse e luba joosta enam (tuli just opilt ka hiljaaegu). Aga paljugi, mida ei lubata, aga ikka tehakse … Ma ei kujuta ette, et ma ühel päeval lihtsalt ei jookseks enam … Kuigi ma Operist mööda sain, lasi ta vapra sammuga edasi ja jäi vast pool minutit ainult maha.
6 või 7 km läksid ikka maru kähku, enne Väimelasse sisse keeramist läks siiski raskeks ja pingutasin mis ma pingutasin, aga järgmistele enam järgi ei jõudnud nii hästi. Mõnele vist siiski.
Staadionil nagu ei saanudki aru, kas sain veel kedagi kätte ka, aga väga lihtsalt alla ei andnud, paar noort poissi siiski läksid nagu postist mööda:)
Naistega oli seal lõpus veel rebimist, ma küll vist lõpetasin liiga vara jooksu ära, aga ega need kohad ka midagi suurt muutnud enam. Tulemusega 26.52 olin kindlalt esimese poole sees ja kaotust võitjale vaid napilt üle 6 minuti. Saan ainult rahul olla. Aastal 2006 oli kaotus näiteks 9 minutit.

Põdrala vald esindatud!

Võistlesime Airiga Sakala mängudel, Põdrala valla koosseisus. Sakala mängudel konkureerivad eelkõige Viljandimaa omavalitsused, Põdrala vald oli ainuke Valgamaa oma. Ja kergejõustikuvõistlustel ka ainuke alla 1000 elanikuga omavalitsus. Võistkondlik arvestus on eraldi üle ja alla 3000 elanikuga omavalitsustele.
Eesmärk oli - võistkondlik eesmärk siis - võimalikult kõik alad võistlejatega ära katta, sest punkte said igalt alalt - noh oluliselt rohkemad, kui võistlejaid oli. Aga igast vallast läks ainult kaks paremat tulemust arvesse. Samas sai üks sportlane ainult kolme ala teha (pluss 4x100 teatejooks).
Heameelega oleksin staadionile tulnud alles 5000 m jooksu stardiks, palav oli tegelikult seal viibida. Aga pidin ka oma kolm ala ära tegema, sest Põdrala vallal ei olnud ka võistlejaid jalaga segada. Tegelikult ei olnud mul mingitki lootust odas ja kettas rohkem punkte tuua kui viimase koha punktid. Kettas jäi vist 20 meetri piir seekord kätte saamata, olin eelmine õhtu hoolega pildunud mingit väiksemat ketast, 2-kilosega mitte ei saanud korralikku kaart, ilma laperdamata. Ligemad konkurendid viskasid selgelt üle 30 meetri.
Odaviskes olid suuremalt jaolt lennukaari 40 meetri taga, võidutulemus läks mumeelest üle 70 meetri. Ma ise ei saanud esimesel katsel märki maha (päris pika kaare juures - minu kohta), mille peale ütlesin “Kurat”, mispeale kohtunik omakorda hoiatas, et kui ma veel vannun, saan disklafi. Õnneks ei saanud. Ja teisel katsel läks õnneks, maasse otsapidi kinni ei jäänud, õige napilt tuli esimene ots ennem alla kui taguots. Ja tulemus - ootan protokolle, õige napilt võib minu isiklik rekord 21.36 ohus olla. Kolmanda katse läksin viimast välja panema, oda läks kuidagi risti, astusin parem üldse üle, midagi head sealt ei tulnud. Ardi ei saanud kolmel katsel märki maha, nii et minu võistlusest mahavõtmisest pääsemine oli küllaltki tähtis. Ardi kaared olid enam-vähem sinna minu kanti muidu.
Airi odaviset tuleb ka mainida, tal oli ühe teise naisterahvaga põnev heitlus viimase koha peale, vastane sai viimasel katsel päris ilusasti oda lendama, aga pärast selgus, et siiski see katse ei lugenud ja lisaks selgus veel, et see oli 3. koha heitlus nende vanuseklassis olnud. Nii et Airi sai medali kaela!
5000 m jooksus ei olegi kerge öelda, mitu konkurenti õnnestus selja taha jätta, liiga rahulikult ei alustanud, seega võis juba alguses keegi selja taha jääda. Tavapäraselt ma selja taha ei vaata. Nii juhtuski, et (12 ja pool ringi on see staadioni peal), et kuskil 4-5 ringi peal tuli üks mees mu ette ja ütles, et ma vean ka nüüd natuke. Ei teadnudki, et keegi mul vahetult selja taga on. Aga ma ei jätnud ennast ka taha passima, läksin mingi hetk ise ette ja siis, kui sain ringiga sisse, otsustasin kannule võtta ja tema tuules järgmise jooksja kinni püüda. Ei saa öelda, et sarnane taktika ei oleks mul kunagi õnnestunud. Isegi maratoni, kus joosti 5 korda 8 ringi.
Aga seekord ma päris nii hea ikka ei olnud. Sain eesmärgi kätte küll, aga vast ringi jõudsin temaga koos joosta, aga tagant 5. ring ma lasin ikka juba kõva vahe sisse, kuigi sellele ringile veel läksime täitsa koos. Edasi oli väga raske, ei suuda isegi öelda, mitu inimest must mööda seal läks, aga olid ka jooksjad, kellega suutsin hoolimata väsimusest silmsidet hoida. Kõige parem nali oli see, et ma isegi ei saanud aru kui Ardi mulle ringi sisse tegi. Ütles veel mulle, et ma jooksen Taisto bussi peale (mu seljal oli kiri: jooksen Sebe bussi peale), ma pärast rääkisin, et keegi oli mulle öelnud … Ardi ütles, et mina see ju olingi. Siis ma pärast veel mingi hetk ju vaatasin, et ohoo, Ardi ei olegi must väga kaugel, aga ma ei teadnud siis, et ring juba sisse saadud:)
Varsti sain taas kokku sama mehega, kellega jooksu alguspooles olime vaheldumisi vedanud. Jõud oli niipalju siiski taastunud vahepeal oma tempot otsides, et suutsin sappa võtta ja kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatasin, et kolm meest on kättesaadavad ja otsustasin saagu mis saab, lõpuspurti alustada. Sest viimase 100 m peal ma vaevalt suudan midagi teha. Saingi kolmest mööda, üks neist pani siiski viimase 100 peal oma paremuse selgelt maksma. Kokkuvõttes võib öelda, et hulga väsitavam kui Tartu jooksumaraton.
Olulise tõigana peab mainima ka seda, et 5000 m jooksus toimus tugevamate jooks siiski enne, Raivo Nõmm, Keijo Priks ja kes seal kõik olid, nendega ma küll poleks jõudnud sammu pidada ring või poolgi ...
Tulemusi hetkel veel ei tea, ootan huviga.

Linnavolikogu istung 1921

Võru Teataja 9. mai 1921
Päevauudised
Tallinna linnavolikogu kommunistide rühmast ainult 2 meest järele jäänud. 26 ära kadunud.
Vaevalt oli juhataja koosoleku avanud, kui Vanja (komm.) ettepaneku teeb tänast koosolekut lõpetada, sest kõige suuremast volikogu rühmast on kõigest 2 alles jäänud. Kas kõik türmis on, seda ta ei tea, kuid käsk on antud rühma liikmeid kõiki arreteerida.
Vanja ettepanek sai ainult 6 häält poolt (toetasid iseseisvad).
Nüüd nõuab Vanja, et neid kahte loetaks 28 eest; tähendab, neil oleks 28 häält.
Juhataja tähendab, et kodukord ei luba neid hääli arvata, kes koosolekult puuduvad.
Nüüd protesteerib Vanja „hirmsa valge terrori vastu“ ja et linnavolikogu oma liikmeid ei kaitse, siis lahkuvad nad koosolekult.
Lahkusid. Hüüded: „Head teed!“

Vot see on põnev kella keeramine

Võru Teataja 9. mai 1921
Uus ajakorraldus.
1.mai ööl kell 12 pandi valitsuse korraldusel posti ja telegraafi ametkonna asutustes Ida-Euroopa aeg maksma. Kellad lükati 20 min. 48 sek. ette ja tehti ühtlasi Tartu ülikooli tähetornile ülesandeks ajasignaali 1. maist Ida-Euroopa aja järele andma hakata.
Nõndanimetatud ühtlane Ida-Euroopa aeg läheb Greenwichi tähetorni ajast, mille järele kõik geograafilised pikkused ja ajad loetakse, kahe täie tunni võrra lahku. Minutid ja sekundid on need samad. Seni meil tarvitusel olnud Tallinna ajast on ta 20 min. 48 sek. ja kohalisest Tartu ajast 13 min. 7 sek. ees. Ta vastab ligidalt seega Pulkovo meridiaanile ja on peaaegu endise Peterburi ajaga (14 min. 25 sek.) samane.
Ühtlase aja tarvituselevõtmine teeb telegraafi-, posti- ja raudteeasjanduses läbikäimise teiste riikidega hõlpsamaks, kus ühtlusaja süsteem on vastu võetud. Nende päevade sees tegutseb ajareformiga ka Soome. Ikka enam ja enam lähevad kõik riigid uuele korrale üle.
Väga soovitav oleks seepärast, et valitsus rutulise korralduse teeks Ida-Euroopa aja avalikuks, üldiseks tarvituselevõtmiseks, et müüdist otstarbetut ja segavat mitmeaegsust kaotada.

Tartu jooksumaraton - päris rahul ei ole

Seekordse Tartu jooksumaratoni starti läksin päris suurte eesmärkidega. Viimase aja vorm pole väga laita olnud, kaks unelmate piiri (mida küll omal ajal olen ületanud, aga see enam ei loe) on sisse seatud. Tartu jooksumaraton alla 2 tunni ja täispikk alla 4 tunni.
Eelmisel päeval külatalgud, vehkisin kirvega nii et käed valusad (just sõrmed kirve hoidmisest) ja ülakeha lihased ka. Väike ohumärk see oli, sest jookseb ikka terve keha.
Lootsin ikka jahedamat ilma, samas väga kurta ei saa, sest olen kuumemaga jooksnud, pealegi puhus seekord pidevalt tuuleke. Ja ometi tundus nii kuum see ilm.
Stardikoridoris üks tütarlaps ütles, et eelmisel aastal ma olin lõpuks temast mööda läinud, see aasta võiks vastupidi minna. Mulle tundub, et tema soov täitus kindlalt. Esimese toidupunktini jooksime koos, ma pigem pisut taga, aga kõige rohkem kõrvuti, vestlesime jooksust ja ilmaelust, kes seda täpselt mäletab. Aga boksipeatus oli mul selgelt pikem, enne järgmist TP-d ma avastasin, et hakkan talle järgi jõudma, aga siis hakkas raskeks minema. Joogilauani jõudsin üsna löntsiva sammuga. Aga pärast tankimist hakkasin heas rütmis ülespoole tõusma, enam ei olnud nii raske. Peagi jäi lõpuni alla 10 km. Mõned ikka läksid vahepeal mööda, aga ma ise püüdsin ikka rohkemaid kinni. Ikka püüdsin kedagi kinni, hoidsin taga ja kui hea rütmi kätte sain, läksin mööda.
Aga kuigi jalad olid tublid, hakkas sees keerama. Kõht tundus pisut lahti olevat, ei julgenud peeru ka hästi lasta, et kergem hakkaks. Iiveldus oli ka, kas tõesti oli kõht liiga täis.
Viimase 3 km peale minnes öeldi raja kõrvalt, et olen 1100. koha peal. Spurt ja koht 1000. hulgas tuleb, ergutati. Ei tundnud endas oluliselt jõuvarusid, ikka mõne sain kätte. Aga finiš ei tahtnud veel tulla. Hoidsin enda tempot enam-vähem, aga lasin vist paljud endast mööda ka.
1 km enne lõppu üks naisterahvas, kes oli mu kinni püüdnud, ütles, et ikka jooksma peab, mina olin sundinud natuke aega tagasi teda pingutama ja tempot hoidma, et nüüd ta vastaks samaga. Aitüma! Sellest oli tõesti kasu, aga vast 300 meetrit enne lõppu ma siiski lasin tal minna, viimased 100 oli samas suhteliselt mõnus, kuigi möödaminejaid oli vast veel. Aga ehk püüdsin isegi kedagi. 2:11 muidugi jäi eesmärgist kaugele. Aga väga hull polnud selles mõttes, et vaid 30 sekundit eelmisest aastast kehvemini ja tuli ka parim poolmaratoni tulemus pärast 2006. aastat. Nii et viimase paari kilomeetriga kaotasin poolteist minutit võrreldes eelmise aastaga.
Jalad eriti hullud ei olnudki pärast, neile jäi ilmselt üht koma teist veel sisse, aga üldine toonus ei lubanud rohkem vatti neile anda. 2:11 ei ole see tulemus, milleks ma oleks võimeline, see peaks ikka kiirem olema. Järgmiste kordadeni, vähemalt ühe pärismaratoni tahaks küll see aasta joosta.

Kevadnalja Võrust - 5. mai 1931

Pilt vaestest lastest 80 aastat tagasi

Võru Teataja 5. mai 1931