Tartu 1. Linnamaraton - kas minu Elu Jooks?

Tartu 1. Linnamaraton. Uhke on osaleda millelgi, mis toimub esmakordselt. Seepärast otsustasin, et kahest kolme nädala jooksul toimuvast maratonist keskendun rohkem Tartu omale. Valmierat ei õnnestunud küll nii rahulikult läbida kui alguses mõtlesin, aga küllap taastusin ära. Eelmise aasta Valmierast, kus naasin üle pika aja taas alla 4 tunni jooksjate rivvi, oli hammas verel. Seepärast ei varjanud hetkegi, et 4 tundi on mu eesmärk. Et mul oli seljas särk, kuhu kirjutatud „Jooksen SEBE bussi peale“, küsiti raja peal, et mis kellase bussi peale ma jooksen. Ütlesin, et kella ühese. (Start oli kell 9). Plaan oli üsna auahne, kui arvestada, et enda 10 maratonist olin ma suutnud vaid kahel korral 4 tunni piiri alistada ja kolmas tulemus oli alles 4:17 kanti. Aga viimase aja minek andis lootust siiski. Stardis juhtus siiski, et ma ei saanud 4 tunni tempomeistri Meelis Atoneniga kokku ja seega jooksin pidevalt 4 tunni grupist paar minutit ees. 20 km peal tundsin, et jalgadel hakkab jahe. Olin võtnud riski joosta lühikeste jooksupükstega, ette rutates võib öelda, et hiljem olin sellega väga rahul, sest päike näitas hiljem päris tugevalt oma võimu ja pidin kuumavat peadki veega jahutama. Tundsin, et jalad on väga terved veel ja lisasin päris julgelt tempot, just sammu tihendades, et soojem ka hakkaks. Usaldasin oma keha, et ta peab selle tempoga lõpuni vastu.26-28 km peal Ihastest läbi joostes nägin väga kummalisi tänavanimesid: Kodukolde ja Kraavikalda. No need olid küll meelega maratoonaritele otsitud, mõtlesin. Ma küll ei tundnud, et mul oleks hirmsat tungi ennetähtaegselt kodukolde ette saada, aga hiljem selgus, et umbes samal hetkel nägi 4 tunni grupp mind ja Meelis Atonen ütles: me saame Contra kätte. Ja tegi samas ka luuletuse: Kes selg ees seal vastu tuleb? Kas trassil võidelda veel juleb? Distantsiks tal on ultra, see on meie Contra. Aga mina jätkasin mõnusa sammuga, olles rohkem inimestepüüdja kui jahiloom. Vist kuskil 10 km enne lõppu, püüdis mu kinni Indrek Jürgenstein, kes oli 4 tunni grupist eraldunud. Tahtsin temaga kaasa minna, aga sel hetkel ei olnud mu jalg kõige teravam. Siiski säilitasin Indreku üsna silmatorkavat särki jälgides päris hea tempo ja kuigi Indrekut kinni ei püüdnud ja pikapeale ta kaduski silmist, möödusin ma selle käigus päris mitmetest. Päris pikaks ajaks sain ka endale omakanguse paarilise, kellega siis koos teistest möödusime. Mingil hetkel vist jätsin temagi natuke maha, aga 500 m enne lõppu ta üllatas mind ja möödus ikkagi. Ehk kuskil 5 km enne lõppu anti raja kõrvalt teada, et koht on 227. See tekitas 200. koha isu. Oi, ma kannatasin, aga teadsin ka, et tempo allalaskmine on ohtlik ja kui ma nüüd Atoneni-grupi järgi lasen, ei suuda ma võib-olla nende tempos jätkata. Siis tuli 40 km ja Toomemäe tõus. Seal ma kedagi vist kinni ei püüdnud, hoopis paar väledat põtra rühkisid kergejalgselt minust mööda. Aga kui ma olin juba üles saanud, oli jalg veel küllalt kerge, et mõnedest mööda minna. Viimase 500 m peal olin kahevahel, kas üritada veel eesolijaid püüda, siiski veel kiirendasin. Aga hoopis minust rühkis paar meest mööda, nende hulgas ka Meelis Atonen, kelle kange spordimehe vaim ei lubanud lasta mul ette jääda. Kaotasin veel fotofiniši mehele, kelle suutsin enne lõppu kinni püüda. Aga kui protokollist jälgida, tundub, et viimasel ringil lasin 8 jooksjat endast mööda, aga ise möödusin 50-st. Koht siiski 204., maagilisest 200. kohast jäi puudu 10 sekundit. Vaatasin vaheaegadest, et olin kõik maratoni lõigud väga ühtlase kiirusega läbinud ja viimased 12 km peal oli km aeg isegi 1,5 sek kiirem kui terve maratoni peale kokku. 3:54.09 on mu elu teine maratonitulemus ja M35 võistlusklassis joostuna parim. Kui Ain-Alar Juhanson, kes mitmes kohas võistlejaid ergutas, küsis, et kas teed oma elu jooksu, ütlesin, et mul on ju ka 3:35.05 olemas. Aga kui arvestada, et olin siis 8 aastat noorem ja kümmekond kilo kergem – ja vahepeal tegin läbi 4-aastase tõsise mõõnaperioodi … siis pole Elu Jooks ka liialdus just. Tartu Linnamaraton oli eriti tore sellepoolest, et vahepeal keerati suisa kruusatee peale ja kuskil võsa vahel mingis märjas kohas vist, oli maha pandud punane vaip, mis tekitas jooksjates tugevalt elevust. Kaasaelajaid oleks küll võinud rohkem olla, aga ehk teadvustub see Tartu inimestesse ajapikku. Ma ei näe põhjust, miks see ettevõtmine ei võiks korduda ikka ja jälle ja igavesti.