Contra -Urvaste süda

Monday, October 29, 2012

Haanja ... seekord 86,66 km

Alustama peaks sellest, et sain Haanja Jala100 nädala alguses külma. Arvan, et asi ei olnud pühapäevas kui käisin suht lühikeste peal jooksmas, vaid esmaspäevas, kus keset Tartut tabas mind ootamatu päike ja kuumalaine, nii et higistasin kõndides ja päris jupp aega ei olnud kuiva särki võtta. No ei oska ettevaatlik olla. ** Teisipäeva õhtul proovisin ikkagi joosta, et kui jooksmisest paremaks ei lähe, siis loobun seekord. Ega ma polnud veel registreerunud ega ka mingit logistikat polnud paigas, kas saan kuskilt transpordi või jään Haanjasse ööbima … Joosta oli tõeliselt halb, kuidagi kuramuse keerama hakkas, pöörasin vähem kui kilomeetri pärast tagasi. ** Aga kui Sander kirjutas Facebookis, et ka tema võitleb haigusega, aga tõenäoliselt tuleb Haanjasse ja püüab tõvest jooksmisega jagu saada … ja kui enda tervis ka ikka pigem paremaks läks, ja kui sai Vaskna taluga ööbimine kokku lepitud, panin ennast kirja. Mõtlesin ka varianti, et piirdun seekord maratoniga, aga ei … kui juba, siis juba. Ultral on ka 46,66 juba arvesseminev tulemus, ainult pisut pikem kui maraton. ** Reede hommikul hakkasin asju pakkima ja kuivõrd lumi oli juba maha tulnud, oli selge, et rajaolud on keerulised. Hirm oli, et midagi olulist võib maha jääda. Ette rutates võib öelda, et midagi lõppkokkuvõttes maha ei jäänud ja eriti palju kasutamata ka ei jäänud … Asjade kokkuotsimine lõi korralikult adrenaliini üles, tuli korralik võistlustunne juba. Haigusest ei olnud enam jälgegi. ** Tõsi, jalanõudega sai nalja. Alguses pakkisin kahed tossud sisse, sest vaatasin, et ainuke jalanõu, millega kannatab kodust välja pääseda, on kummik. Aga kui käisin väljas teed vaatamas, selgus, et asi ei ole ikka nii hull nagu aknast paistab. Võtsin siis ühed tossud kotist välja, et panna nad juba minekuks jalga … ja siis selgus, et oleksin teise paarina võtnud kaks ühe jala tossu. Võtsin siis kõige vanemad, vanuselt neljandad, mis mul veel käibel on. Ja kõige uuemad, millega ma üldiselt praegu jooksmas käin. ** Õhtul maandusin Vasknas ja sealne perenaine Margit ei pidanud paljuks hommikul vara üles tulla, et 5.30 mulle putru pakkuda. Jalutasime siis koos Kaimariga võistluspaika, vast kuskil paar kilomeetrit, see oli hea soojendus. Kaimaril kripeldas see, et eelmisel korral kaks ringi 100-ni tegemata jäi, ütles, et tema eesmärk on mind täna võita. ** Start läks pisukese hilinemisega, aga polnud vahet. Silme ees ikka maksimumeesmärk, läbida seegi kord 6,66 km-st ringi 15 korda ehk 100 km. Kui eelmisel aastal otsustasime Toivoga esimese ringi alguse sissejuhatuseks kõndida, siis seekord hakkasime kohe vaikselt jooksma. Teistega võrreldes üsna vaikselt vist, sest poole ringi peal olime ikka üsna kahekesi jäänud. Tõsi, seekord oli keegi ikka tagapool ka. ** Päris mõnus ja armas ja läbitav rada oli, esialgne hirm, et tuleb alguses lumes sumbata, oli asjatu. Kenad jäljed olid sees, aga siiski leidus juba kohti, kust päris kuiva jalaga läbi ei saanud. Mingi mõte käis vahepeal peast läbi, et kui olen kaks tiiru vanade tossudega ära teinud ja rada on küllalt kõvaks tambitud, vahetan kuivad sokid ja kuivad tossud … aga juba teisel ringil oli ilmselge, et mingit kinnitampimist ja paremat rada siit ei tule ja kui ma tossu vahetan, ei ole mul lõpuks ühtegi kuiva jalanõud kojuminekuks. Vahetasin siis teise ringi lõpus ainult sokke, see aitas muide väga palju, kuigi sokkidel ei olnud võimalik eriti kaua märja tossu sees kuiv olla. Vahetasin ühe korra veel, vist pärast 8ndat ringi. ** Kõik läks laabsalt ja lõbusalt jupp aega. Vahepeal sibasid meist mööda maratonijooksjad, kelle kohta läks käibele väljend „sprinterid“, kuna neil polnud plaaniski rohkem joosta, kui kiired 42,195 km. Korraks mõtlesin, et ka meil Toivoga on tempo liiga kiire, aga eks ma siis püüdsin pidurdada kui nii tunduma hakkas. Pärast neljandat ringi uuesti edasi minnes tundus parem põlv juba üsna hell. Hiljem selgus, et põlveprobleemid tekkisid üsna mitmetel. Kõrgemate kohtade eest heidelnud Sander pidi koguni seetõttu poole maa peal pooleli jätma. ** 5. ja 6. ring läksid üsna kenasti, mõnus oli mõtelda, et ohoo, varsti ongi maraton joostud. 6 ringi on ju juba 40 km. Seitsmendal ringil aga hakkas ennast meelde tuletama, et teisipäeva õhtul ei olnud mu hingamisteed absoluutselt korras veel. Ringi lõpus sõin rahulikult ja mõtisklesin ja tegin isegi pikali maas hingamisharjutusi, aga siis vaatasin, et peab ikka edasi minema. Esimest korda kasutasin väljendit: teeks ikka ühe ringi veel. Aga hingamine jooksmise ajal oli varsti jälle ebamugav, ka jalad tundusid liiga kanged. ** 8. ringi lõpp. Läbitud 53 km. Jooksime Toivoga endiselt paarisrakendis, võib-olla ergutas mind päris palju Toivo soov ületada tema eelmise aasta tulemus 66,6 km. Mul oli juba selleks ajaks selge, et 100 km peale ei jõua. Aga suur valge oli väljas, kuigi nii väga tahtsin sauna, kus maratonimehed olid juba kõik ära käinud, jätkasin siiski. Aga kuivõrd mul olid suusakepid ühes, võtsin need appi ja jätkasin nö kepikõnniga. Nö sellepärast, et käimiskepid on ikka hulga lühemad, selgus õhtu jooksul Aga noh, oli siis suusatamisimitatsioon või ükskõik, igatahes edasi liikusime. ** 9. ringi lõpp. Ikka oli veel rohkem siiber ees, istusin spordimajas ja arutasin, et kas on ikka mõtet edasi minna, aga tütarlapsed kõrval utsitasid, et tuleb jätkata; Toivo, kellega tänaseks oleme vähemalt paarsada kilomeetrit võistlustel kõrvuti läbinud, oli ka valmis edasi minema ja nii tuli minna. Mägedest alla ikka jooksime, muidu kulgesime kõndides. ** 10. tiiru peal hakkas tsuskama ka vasaku jala põlveõndlas, ringi lõpus toetasin keppide najale ja ütlesin vist juba välja, et nüüd aitab. Aga sinna oli jõudnud Vaskna talu peremees Ahti, kes teadis, et mul ei ole pealampi ja kuna hämaraks kiskus, ta tõi mulle igaks juhuks veel kaks tükki, sest ei olnud nende töökindluses päris kindel. Kui kuulis, et mul on plaanis pooleli jätta, ütles Ahti, et ärgu ma nüüd sellepärast ennast ribadeks rebima hakaku, et ta lambi tõi. Ma ei öelnud midagi, aga mõte oli selge, et nüüd ma pean küll kindlasti jätkama. Tegin veel natuke venitusi ja jalgadel ei olnud enam häda suurt midagi. Läksime koos Toivoga edasi. Kusjuures ma veel pealampi külge ei pannud ja kui tüdrukud teeninduspunktis küsisid, et kas mul pealamp on, siis ütlesin, et on küll, aga ma panen ta alles järgmisel ringil. See ütlus tekitas elevust, siis sain ise ka aru, mis olin öelnud ja hakkasin naerma. Nii mitu tiiru oli see „ehk-veel-ühe-ringi“ jutt käinud. Ütlesin veel Toivole, et meil ei ole 15 tunniga 100 kilomeetri läbimiseks vaja teha muud kui läbida 5 viimast ringi sama ajaga, mis 5 esimest. (Pärast küll arvutasin, et 4 minutit oleks ka siis üle läinud ** 15 ringi läbimine oli muidugi puhas muinasjutt, aga pärast 11. ringi vaatasime rahulikult üle, et 13. ringile jõuame veel kontrollaja piires minna, aga 14ndale mitte. Teeme siis ikka need 2 ka ära. 12. ring läks üsna iseenesest, siis oli täpselt kaks tundi aega viimase 6,66 km jaoks ja seekord jalutasime isegi laskumisi, aga ei olnud üldse kerge. Tõsi, jooksime alla kõige keerulisemast laskumisest vahetult pärast metsas asuvat joogipunkti, sest see lihtsalt oli nii eriline, kutsusime seda „sukeldumiseks“. ** Mõtlesin, et lõpu ikka võiks joosta, vahepeal, et viimased 1,5 km, siis ehk viimased 660 m, no paarsada meetrit enne lõppu võtsin ennast kokku ja ütlesin Toivole, et siit võiks küll jõuda lõpuni joosta. Nii tegimegi, Toivo näitas väledust ja jättis mind paari sekundiga selja taha, aga see ei olnudki enam üldse oluline. 86,66 on ikkagi päris viisakas tulemus ja teistega võrdluses – koht oli mul parem kui eelmisel aastal. Niisiis 14:16.38,2 ja 28. koht. Vähemalt 46,66 km läbis 56 jooksusõpra, vähemaga seekord 100 km jooksus tulemust kirja ei saanud. Tarenaaber Kaimar jõudis kümmekond minutit pärast mind finišisse, aga tema lõpetaski 14 ja poole tunniga 100 km. Nii et täpselt vahetasime eelmise aastaga võrreldes tulemused. Muide, Kaimarit ma raja peal ei kohanudki, kuigi ühe korra ta minust ringiga mööda sai, aga ju see juhtus siis, kui ma kuskil seesruumis kükitasin. ** Rada läks päeva peale muidugi porisemaks, üks lomp laienes iga ringiga, kõik püüdsid kõrvalt võtta. Viimased ringid, kui mul oli lompidesse astumisest juba üsna ükskõik, kihutasin sealt otse keskelt läbi. Ja sain üsna „kuiva jalaga“, ilmselt keskelt polnud teda viimasel ajal enam sõtkutud. Ja muide, avastasin alles järgmisel päeval kotti pakkides, kui korraliku mudakihiga mu dressid tegelikult kaetud on. ** Toitumine raja peal oli üsna rikkalik ja ligitõmbav, ehk sõin isegi liiga palju mõnel korral, aga otseselt see küll segavat ei tundunud. Igatahes paistab, et kaks päeva peale jooksu kaalun paar kilo rohkem küll, kui päev enne jooksu. Teine jooksujärgne päev jalgadel küll suurt häda ei ole, ju siis viimased 33,3 km olid mingil määral lõdvestuseks. Eelpoolmainitud parema jala põlve väliskülg ja vasaku põlve õnnal on küll pärast pikalt vedelemist esmalt hellad, aga sörkida on juba päris mõnus. Nüüd on mul plaanis paar aastat ultratamisega pausi pidada, (va ümber Võrumaa jooks maikuus enne Uma Pido) )aga kui mahti saan, lähen jooksen järgmistel Haanja100 peal maratoni … Õhkkond on seal tõsiselt mõnus. Suur sõbralik jooksjate pere.

Labels:

Saturday, October 06, 2012

Tartu 1. Linnamaraton - kas minu Elu Jooks?

Tartu 1. Linnamaraton. Uhke on osaleda millelgi, mis toimub esmakordselt. Seepärast otsustasin, et kahest kolme nädala jooksul toimuvast maratonist keskendun rohkem Tartu omale. Valmierat ei õnnestunud küll nii rahulikult läbida kui alguses mõtlesin, aga küllap taastusin ära. Eelmise aasta Valmierast, kus naasin üle pika aja taas alla 4 tunni jooksjate rivvi, oli hammas verel. Seepärast ei varjanud hetkegi, et 4 tundi on mu eesmärk. Et mul oli seljas särk, kuhu kirjutatud „Jooksen SEBE bussi peale“, küsiti raja peal, et mis kellase bussi peale ma jooksen. Ütlesin, et kella ühese. (Start oli kell 9). Plaan oli üsna auahne, kui arvestada, et enda 10 maratonist olin ma suutnud vaid kahel korral 4 tunni piiri alistada ja kolmas tulemus oli alles 4:17 kanti. Aga viimase aja minek andis lootust siiski. Stardis juhtus siiski, et ma ei saanud 4 tunni tempomeistri Meelis Atoneniga kokku ja seega jooksin pidevalt 4 tunni grupist paar minutit ees. 20 km peal tundsin, et jalgadel hakkab jahe. Olin võtnud riski joosta lühikeste jooksupükstega, ette rutates võib öelda, et hiljem olin sellega väga rahul, sest päike näitas hiljem päris tugevalt oma võimu ja pidin kuumavat peadki veega jahutama. Tundsin, et jalad on väga terved veel ja lisasin päris julgelt tempot, just sammu tihendades, et soojem ka hakkaks. Usaldasin oma keha, et ta peab selle tempoga lõpuni vastu.26-28 km peal Ihastest läbi joostes nägin väga kummalisi tänavanimesid: Kodukolde ja Kraavikalda. No need olid küll meelega maratoonaritele otsitud, mõtlesin. Ma küll ei tundnud, et mul oleks hirmsat tungi ennetähtaegselt kodukolde ette saada, aga hiljem selgus, et umbes samal hetkel nägi 4 tunni grupp mind ja Meelis Atonen ütles: me saame Contra kätte. Ja tegi samas ka luuletuse: Kes selg ees seal vastu tuleb? Kas trassil võidelda veel juleb? Distantsiks tal on ultra, see on meie Contra. Aga mina jätkasin mõnusa sammuga, olles rohkem inimestepüüdja kui jahiloom. Vist kuskil 10 km enne lõppu, püüdis mu kinni Indrek Jürgenstein, kes oli 4 tunni grupist eraldunud. Tahtsin temaga kaasa minna, aga sel hetkel ei olnud mu jalg kõige teravam. Siiski säilitasin Indreku üsna silmatorkavat särki jälgides päris hea tempo ja kuigi Indrekut kinni ei püüdnud ja pikapeale ta kaduski silmist, möödusin ma selle käigus päris mitmetest. Päris pikaks ajaks sain ka endale omakanguse paarilise, kellega siis koos teistest möödusime. Mingil hetkel vist jätsin temagi natuke maha, aga 500 m enne lõppu ta üllatas mind ja möödus ikkagi. Ehk kuskil 5 km enne lõppu anti raja kõrvalt teada, et koht on 227. See tekitas 200. koha isu. Oi, ma kannatasin, aga teadsin ka, et tempo allalaskmine on ohtlik ja kui ma nüüd Atoneni-grupi järgi lasen, ei suuda ma võib-olla nende tempos jätkata. Siis tuli 40 km ja Toomemäe tõus. Seal ma kedagi vist kinni ei püüdnud, hoopis paar väledat põtra rühkisid kergejalgselt minust mööda. Aga kui ma olin juba üles saanud, oli jalg veel küllalt kerge, et mõnedest mööda minna. Viimase 500 m peal olin kahevahel, kas üritada veel eesolijaid püüda, siiski veel kiirendasin. Aga hoopis minust rühkis paar meest mööda, nende hulgas ka Meelis Atonen, kelle kange spordimehe vaim ei lubanud lasta mul ette jääda. Kaotasin veel fotofiniši mehele, kelle suutsin enne lõppu kinni püüda. Aga kui protokollist jälgida, tundub, et viimasel ringil lasin 8 jooksjat endast mööda, aga ise möödusin 50-st. Koht siiski 204., maagilisest 200. kohast jäi puudu 10 sekundit. Vaatasin vaheaegadest, et olin kõik maratoni lõigud väga ühtlase kiirusega läbinud ja viimased 12 km peal oli km aeg isegi 1,5 sek kiirem kui terve maratoni peale kokku. 3:54.09 on mu elu teine maratonitulemus ja M35 võistlusklassis joostuna parim. Kui Ain-Alar Juhanson, kes mitmes kohas võistlejaid ergutas, küsis, et kas teed oma elu jooksu, ütlesin, et mul on ju ka 3:35.05 olemas. Aga kui arvestada, et olin siis 8 aastat noorem ja kümmekond kilo kergem – ja vahepeal tegin läbi 4-aastase tõsise mõõnaperioodi … siis pole Elu Jooks ka liialdus just. Tartu Linnamaraton oli eriti tore sellepoolest, et vahepeal keerati suisa kruusatee peale ja kuskil võsa vahel mingis märjas kohas vist, oli maha pandud punane vaip, mis tekitas jooksjates tugevalt elevust. Kaasaelajaid oleks küll võinud rohkem olla, aga ehk teadvustub see Tartu inimestesse ajapikku. Ma ei näe põhjust, miks see ettevõtmine ei võiks korduda ikka ja jälle ja igavesti.