Võru-Väimela 2012: tavaline korralik jooks tuli välja

31. Võru-Väimela jooksule läksin natuke kangete jalgadega, ilmselt ikkagi üleeilne jalgpall oli veel jalgades. Aga ei jalgpallist ega jooksust ei raatsinud loobuda, sest mõlemat mahub niigi harva graafikusse.
Tegin ka sellise julge eksperimendi, et ostsin enne jooksu täitsa tutikad tossud. Hirmsat riski sealt ei paistnud, oli ju eesootav jooksudistants küllalt mõistliku pikkusega, erinevatel andmetel 6-7 km. Isegi kalduks pigem lühema poole, sest üsna kiiresti saab läbi küll. Teiseks sain jalale nii mugavad tossud, et kohe meeldis jalgadele. Ette rutates võib öelda, et tossudega oli kõik vägagi vinks-vonks.
Tegin vaikselt sooja, aga stardihetkeks oli ikka natuke kange tunne. Läksin mõistliku stardikiirendusega ja kohe hakkasin tempot vaikselt ülespoole kruttima. Mehed siis ütlesid, et tahavad revanši võtta Tartu jooksumaratoni eest. Mul venitas see jutt kohe sammu pikemaks, selja taha enam ei vaadanud, praktiliselt kunagi ei vaata, niikuinii kedagi tuleb selja tagant. Olin sellise teistepüüdmise positsiooni peal, vaikselt võtsin vahesid kinni ja läksin möödagi. Viimaks läks jooksmine raskekski, aga siis oli silmside Väimelaga ka olemas juba. Eesolijad enam eriti ligemale ei tulnud, taganttulijatest mõned läksid minust lõpuosas siiski veel mööda. Ka üks tütarlaps, leidsin motivatsiooni lõpuosa tema taga ja kõrval hoida, aga oli näha, et tal on minust üks käik rohkem varuks. Siiski tasus staadionikiirendus ära, üks minu revanšiihkajatest jäi ainult 7 sekundiga selja taha. 26.12 oli mõnikümmend sekundit parem kui eelmisel aastal.
Pärast läksin häälega koju, lõpuosa Vaabina ristist koju suuremalt jaolt jooksin, vaikset sörki.

Tartu jooksumaraton 2012: 578. koht ajaga 1:53.53

Selle aasta Tartu jooksumaratonile läksin, olles seljataha jätnud treeninglaagri Visbys, kus tundsin ennast tõesti mõnusalt. Üks rõõm oli see, et mul ei olnud rajale minnes tihtipeale selgust, kuhu ma võin välja jõuda, nii et kilomeetreid tuli rohkem kui tavaliselt. Sellega seoses jooksin ka üsna rahulikult, sest kes teab kui pikaks jooks võib minna. Teiseks vägevad tõusud, mida on mingil määral ka Urvastes, aga mitte nii minu kodu ligidal. Võib vist lisada ka selle, et kuivõrd tegin endale ise ja ainult endale süüa, sõin rohkem putru kui kodus. Pühapäeva hommikul Otepää staadionil starti oodates olid tunded segased. Vorm oli viimasel ajal hea olnud, kohati isegi väga hea. Kuigi viimasel nädalal polnud tervis kõige parem (samas jooksurajal tundsin ennast alati hästi). Aga poolkogemata Facebookis välja hõigatud mõte, et aeg võiks alata numbriga 1 ja koht olla kolmekohaline natuke nagu kohustas endast parima välja panema. Jooksu hommik. Alguses staadionil trenni tehes ei tundunud jalad teab mis liikuvad, aga seda rohkem hoidsin ennast tagasi ja ootasin rahulikult, stardiks tuli mõnus hasart sisse ja sain ka jalad kergemaks. Alustasin julge tempoga. Kuna taga oli nii palju stardigruppe, ei tahtnud neid riburada hakata mööda laskma, see oleks iseenesest rohkem jõudu nõudnud kui oma koha hoidmine. Mind küll hoiatati mitu korda, et kuhu sa tormad, aega on, mõne kriipsu võib-olla lasin sammu lõdvemaks, aga mitte liiga. Tegelikult tegin vahepeal mõne lühikese spurdi ka, ühest küljest teiste õrritamiseks, aga rohkem ikka enda lahtijooksmiseks. Ilm oli täna ideaalne, sooja oli mõõdukalt, päike ei piinanud, aga vihma ka ei sadanud ja tuult ka ei märganud. 8 km järel, kus ma ka parimatel päevadel olen päris tihti ülisuurtes raskustes olnud, tundsin ennast ülihästi, lisaks rahulolevana, et julgesin sellise tempo võtta. 12 km enne lõppu hakkasin isuga tempot lisama, minek oli ühtlaselt hea ja tavapärast surnud punkti peaaegu ei tulnudki. Ka joogipunktidest väljusin kohe hea hooga ja hakkasin püüdma neid, kellest enne olin mööda saanud. No on mul pikad boksipeatused, kuigi seekord ma isegi kulutasin nendes vist vähem aega, eriti viimases. Aga no pärast viimast joogipunkti oli ka esimene raskem hetk. See läks üle, kui olin tõusult sileda maa peale tagasi saanud. Aga kuskil 2 km enne lõppu hakkasin juba järgi andma, vaatasin, et enam miski ei suuda väärata mu püstitatud eesmärki. Mingi hetk tuli siiski tahtmine proovida veel kedagi kinni võtta. Viimase kilomeetri esimese poole panin päris võimsalt, ka viimased 150 meetrit pidin rahva jaoks ikka pisut spurtima. Lõpusirgel vist enam kedagi kätte ei saanud, aga jalad tundusid mingi hetk pärast finišit nii mõnusad, et kepsutasin lausa ringi vahepeal. Eriti siis, kui olin diplomi kätte saanud ja nägin tulemust 1:53.53 ja kohta 578. Kui uskuda vahepeal rajalt hõigatud kohti ja seda, mis on lõpudiplomil, tõusin viimase 8 km-ga oma 150 kohta kõrgemale. Igatahes tulemus on täiesti võrreldav parimate jooksudega 10 aastat tagasi, praeguse, pikema raja peal, oli mu parim seni 2:10 kandis.