Valmiera maraton: kiireim eestlane sel aastal!!
Selle-aastase Valmiera maratoni eellugu algab paar nädalat enne starti. Eelmine aasta läks paljutki haiguse nahka, sel aastal tuli jälle nöha, aga ma musta masendusse ei langenud, sest see tuli õigel ajal. Ehk siis nädal aega varem ,kui eelmine aasta, aga nädal on selline aeg, millega peaks hullemast haigusest võitu saama.
Viis päeva enne maratoni jooksin esimest korda pärast 10-päevast pausi, hästi lühidalt ja vaikselt, järgmine päev 10 km, ka hästi vaikselt, seis tundus lootusrikas.
Maratonieelse öö magasin küllalt rahutult, aga midagi hullu ka ärgates ei olnud. Minemasaamisega oli tõrkeid, jõudsime siiski üsna õigel ajal, kiip tegi küll natuke nõutuks, sest sellel polnud kinnitusalust, mul aga nööre ei andnud lihtsalt kiibist läbi panna, sest neil pole lahtiseid otsi. Siis selgus, et korraldajad olid siiski selle peale mõelnud, kinnitused olid olemas.
Sel aastal olime õigel ajal stardis, jalad tundusid pauku oodates kanged, ega väga põhjalikult ei jõudnud sooja teha.
Läksime jälle Toivoga ühes rütmis, tõsi küll, Toivo arvas, et see on liiga hull tempo. Muide esimest korda elus võtsin osa jooksust, kus on rajal temponäitajad. Nelja-tunni mehed olid vahetult meie ees, mulle aga väga ei tundunudki, et ma üle pingutan. Tõsi, sellise tundega võib valusalt näppu lõigata, aga kuna mul peas ikka see 4 tunni alistamise soov vasardas, ei näinud põhjust neist igal juhul maha jääda.
Joosti siis taas 4 korda 10,5 km ja esimese pöörde eel nägime Davidit, kes jooksis poolmaratoni. Täis- ja poolmaraton lasti ühel ajal minema. Meil Toivoga võib-olla selle peale tempo tõusis, eks Davidi eesolek ei andnud rahu. Kuigi – teadagi, mida maratonis jahimeestega võib kergesti juhtuda.
Aga enne ringi lõppu kargas David kuskilt välja, oli pissil käinud – ja suht kohe kimas meil eest jälle minema, siis jäi vahe stabiilseks, otsustasin ennast kiiremini liigutada ja püüdsin Davidi kinni, Toivo jäi natuke maha, aga tõesti ainult natuke, sest boksipeatusega sai ta must mööda, minu tankimised juba on küllalt pikad ja ma usun, et see tasub enda ära.
Teine ring siis Davidiga koos, 4-tunni mehed olid jälle vahetult ees, vahepeal nad kaugenesid minust ja Toivost. Ütlesin Davidile, et 4-tunni meestest ma küll mööda jooksma ei hakka ja juba vähem kui kilomeetri pärast sõin enda sõnu. Mul oli samm kuidagi pikem või kiirem ja läksin püüdsin Davidi kinni, ta tundis tõsist muret, et ma endale liiga teen, tegelikult põhjusega, sest viimased aastad ma ei olnud alla 4:30 tulemust saanud, aga eks ma jätkasin ikka tunde järgi ja kuivõrd ka David nõksutas (või ikkagi mina?), igatahes kui ta hakkas eest ära libisema, lasin tal seda rahulikult teha, ja kui tema tempo jälle mulle parajaks läks, imesin vahe kinni. Viimased paar kilomeetrit David kadus mu silmist ja 3. ringile minnes oli rada mõistagi oluliselt tühjem ees, sest poolmaratoonarid olid lõpetanud. 4 tunni meestega oli pidevalt selline lugu, et nad olid mul kuskil selja taga ja kuivõrd mind ei huvita kunagi, mis selja taga on, siis vaid pöördes nägin, kui ligidal nad mulle ikkagi on. Joogipunktis läksid tavaliselt mööda ka, siis võtsin ennast nende temposse ja varsti olin möödas ka. Kui ma nende jutust õigesti aru sain, olime 3. ringi alguseks paari minutiga 4 tunni graafikust ees.
3. ringil ma vist püüdsin päris paljusid, aga vähemalt üks mees samal ajal tuli ja läks minust mööda. Ma võtsin tema temposse ja sama vana lugu – joogipunktides jäin maha ja siis tasapisi liginesin. Oli väga hea orientiir viimasel ringil, kelle kinnipüüdmine väärtus omaette. See mul lõpuks siiski ei õnnestunud.
Aga 4 viimast kilomeetrit – siin algas alles maraton. Nüüd läks oi-oi kui raskeks, kui eesjooksja kõnni peale üle läks, tuli endalgi päris suur kiusatus. Ja vähemalt 4-5 jooksjat läksid mööda või suurendasid pisikese vahe määratuks. Siiski ma ei andnud alla, motivatsioon oli tohutu, teadmine, et tuleb hea maraton, ei lubanud lõdvemaks lasta, tahtsin võimalikult kiiresti kohale jõuda, kuigi ma olin põhjendamatult kindel, et 4 tunni alistamiseks on niikuinii kõik tehtud.
Viimase kilomeetri tõusu eel läksin ikka veel ühest mööda ka ja kuigi mulle tundus, et sinna läks mu viimane jõuvaru, olin lõpusirgeks ta täiesti maha raputanud. Tunde järgi lausa lendasin mäest üles, arusaadav, olin ikka viimased 30 kilomeetrit üsna riski piiri peal jooksnud. Viimased 50-100 meetrit nautisin finišikella, poolteist minutit neljast tunnist puudu. Oi, see oli kaif vaatepilt. Loodetavasti ei ole ajanäitamises mingeid nüansse minu kahjuks
4-tunni mehed jõudsid ka varsti pärast mind, käisin neid kättpidi tänamas, üks rääkis mulle, et ta oli nädal aega tagasi isikliku rekordi teinud – ma ei saanudki aru, väsimus ja pisut lärmaka ümbruse taustal, kuidas ta sai 3:75 (three seventy-five) joosta, siis veel mõtlesin, et läti keelega pooleks 3:45 (three cetri-five, tegelikult mitte cetri, vaid cetripadsmit peaks olema nelikümmend muidugi). Pärast alles mõtlesin välja, et seventy ja twenty on kõlalt ikka neetult sarnased. 3:25 siis. Kõva tulemus.
Jalad on pärast jooksu küll päris valusad, kuigi jah, venitasin pärast jooksu ja massaaži tehti ka … tegelikult viimasel ringil oli natuke hirm, et parema jala sääremari võib hakata krampi tõmbama või lihtsalt laguneb ära. Eks pisut ettevaatlikum olin selle peale …
Mis oli natuke üllatav, et joogiks pakuti ainult vett, kuigi mind see nii väga ei häirinudki, sõin vee kõrvale banaani, isegi rohkem segas see, et rinnanumbri pealt oli kõvasti kokku hoitud, või ma siis lihtsalt higistasin nii palju, igatahes see number lagunes nii ära, et rohkem kui pool maad hoidsin teda käes. Aga (ametlikud?) fännid raja ääres olid väga toredad, andsid pidevalt jõudu juurde. Suvalised möödujad linnakodanikud ei paistnud küll enamuses eriti aru saavat, millega me tegeleme.
No üks suur eesmärk sai täidetud. Paar aastat tagasi vist hõikasin kuskil foorumis selle välja isegi. Et 2011. aasta lõpuks võiks uuesti alla 4 tunni joosta. Aga sisuliselt on seekordne Valmiera tulemus vähemalt võrdne omaaegse 3:35-ga, siis olin 7 aastat noorem ja 10 kilo kergem.
Lõpuprotokoll ütleb siis, et minu elu paremuselt teine resultaat on 3:58:35.75, andis koha 107. ja noh siis esisajast jäi puudu pisut alla 2 minuti, seesama 2 minutit, mis ma ilmselt viimasel 4 kilomeetril tempos kaotasin (ehk isegi rohkem), aga mis seal ikka, vahva saavutus on seejuures, et edestasin kõiki eestlasi, kusjuures enamus neist jooksid kiiremini kui mina eelmisel aastal.
Viimane ring oli neljast ringist muidugi kõige nõrgem, aga mitte metsikult. Õigemini isegi väga hea, sest see oli üldse 73. viimase ringi aeg. Ja 4 ringi kenasti üsna ühtlased, kuskil 3 minutit vahet, kui viimast ringi mitte arvestada, siis ainult 1.23!
See on küll ilus saavutus enda spordikuulsuse ajalukku kirjutamiseks: Valmiera maratoni Eesti meister 2011!
Mis edasi? Ma olen mõelnud nii, et kui suudan veel 4 tunni piiri alistada, siis olen endale juba tõestanud, et suudan ja ei pea enam kõike väljapanevalt maratoni jooksma. Ehk järgmise maratoni peaks tõesti lihtsalt nautima. Mõtlen selle peale. Esimene mõte, et ühe maratoni aastas võiks siiski tulemuse peale joosta, aastal 2012. võiks see olla esimene Tartu linnamaraton 6. oktoobril.
Viis päeva enne maratoni jooksin esimest korda pärast 10-päevast pausi, hästi lühidalt ja vaikselt, järgmine päev 10 km, ka hästi vaikselt, seis tundus lootusrikas.
Maratonieelse öö magasin küllalt rahutult, aga midagi hullu ka ärgates ei olnud. Minemasaamisega oli tõrkeid, jõudsime siiski üsna õigel ajal, kiip tegi küll natuke nõutuks, sest sellel polnud kinnitusalust, mul aga nööre ei andnud lihtsalt kiibist läbi panna, sest neil pole lahtiseid otsi. Siis selgus, et korraldajad olid siiski selle peale mõelnud, kinnitused olid olemas.
Sel aastal olime õigel ajal stardis, jalad tundusid pauku oodates kanged, ega väga põhjalikult ei jõudnud sooja teha.
Läksime jälle Toivoga ühes rütmis, tõsi küll, Toivo arvas, et see on liiga hull tempo. Muide esimest korda elus võtsin osa jooksust, kus on rajal temponäitajad. Nelja-tunni mehed olid vahetult meie ees, mulle aga väga ei tundunudki, et ma üle pingutan. Tõsi, sellise tundega võib valusalt näppu lõigata, aga kuna mul peas ikka see 4 tunni alistamise soov vasardas, ei näinud põhjust neist igal juhul maha jääda.
Joosti siis taas 4 korda 10,5 km ja esimese pöörde eel nägime Davidit, kes jooksis poolmaratoni. Täis- ja poolmaraton lasti ühel ajal minema. Meil Toivoga võib-olla selle peale tempo tõusis, eks Davidi eesolek ei andnud rahu. Kuigi – teadagi, mida maratonis jahimeestega võib kergesti juhtuda.
Aga enne ringi lõppu kargas David kuskilt välja, oli pissil käinud – ja suht kohe kimas meil eest jälle minema, siis jäi vahe stabiilseks, otsustasin ennast kiiremini liigutada ja püüdsin Davidi kinni, Toivo jäi natuke maha, aga tõesti ainult natuke, sest boksipeatusega sai ta must mööda, minu tankimised juba on küllalt pikad ja ma usun, et see tasub enda ära.
Teine ring siis Davidiga koos, 4-tunni mehed olid jälle vahetult ees, vahepeal nad kaugenesid minust ja Toivost. Ütlesin Davidile, et 4-tunni meestest ma küll mööda jooksma ei hakka ja juba vähem kui kilomeetri pärast sõin enda sõnu. Mul oli samm kuidagi pikem või kiirem ja läksin püüdsin Davidi kinni, ta tundis tõsist muret, et ma endale liiga teen, tegelikult põhjusega, sest viimased aastad ma ei olnud alla 4:30 tulemust saanud, aga eks ma jätkasin ikka tunde järgi ja kuivõrd ka David nõksutas (või ikkagi mina?), igatahes kui ta hakkas eest ära libisema, lasin tal seda rahulikult teha, ja kui tema tempo jälle mulle parajaks läks, imesin vahe kinni. Viimased paar kilomeetrit David kadus mu silmist ja 3. ringile minnes oli rada mõistagi oluliselt tühjem ees, sest poolmaratoonarid olid lõpetanud. 4 tunni meestega oli pidevalt selline lugu, et nad olid mul kuskil selja taga ja kuivõrd mind ei huvita kunagi, mis selja taga on, siis vaid pöördes nägin, kui ligidal nad mulle ikkagi on. Joogipunktis läksid tavaliselt mööda ka, siis võtsin ennast nende temposse ja varsti olin möödas ka. Kui ma nende jutust õigesti aru sain, olime 3. ringi alguseks paari minutiga 4 tunni graafikust ees.
3. ringil ma vist püüdsin päris paljusid, aga vähemalt üks mees samal ajal tuli ja läks minust mööda. Ma võtsin tema temposse ja sama vana lugu – joogipunktides jäin maha ja siis tasapisi liginesin. Oli väga hea orientiir viimasel ringil, kelle kinnipüüdmine väärtus omaette. See mul lõpuks siiski ei õnnestunud.
Aga 4 viimast kilomeetrit – siin algas alles maraton. Nüüd läks oi-oi kui raskeks, kui eesjooksja kõnni peale üle läks, tuli endalgi päris suur kiusatus. Ja vähemalt 4-5 jooksjat läksid mööda või suurendasid pisikese vahe määratuks. Siiski ma ei andnud alla, motivatsioon oli tohutu, teadmine, et tuleb hea maraton, ei lubanud lõdvemaks lasta, tahtsin võimalikult kiiresti kohale jõuda, kuigi ma olin põhjendamatult kindel, et 4 tunni alistamiseks on niikuinii kõik tehtud.
Viimase kilomeetri tõusu eel läksin ikka veel ühest mööda ka ja kuigi mulle tundus, et sinna läks mu viimane jõuvaru, olin lõpusirgeks ta täiesti maha raputanud. Tunde järgi lausa lendasin mäest üles, arusaadav, olin ikka viimased 30 kilomeetrit üsna riski piiri peal jooksnud. Viimased 50-100 meetrit nautisin finišikella, poolteist minutit neljast tunnist puudu. Oi, see oli kaif vaatepilt. Loodetavasti ei ole ajanäitamises mingeid nüansse minu kahjuks
4-tunni mehed jõudsid ka varsti pärast mind, käisin neid kättpidi tänamas, üks rääkis mulle, et ta oli nädal aega tagasi isikliku rekordi teinud – ma ei saanudki aru, väsimus ja pisut lärmaka ümbruse taustal, kuidas ta sai 3:75 (three seventy-five) joosta, siis veel mõtlesin, et läti keelega pooleks 3:45 (three cetri-five, tegelikult mitte cetri, vaid cetripadsmit peaks olema nelikümmend muidugi). Pärast alles mõtlesin välja, et seventy ja twenty on kõlalt ikka neetult sarnased. 3:25 siis. Kõva tulemus.
Jalad on pärast jooksu küll päris valusad, kuigi jah, venitasin pärast jooksu ja massaaži tehti ka … tegelikult viimasel ringil oli natuke hirm, et parema jala sääremari võib hakata krampi tõmbama või lihtsalt laguneb ära. Eks pisut ettevaatlikum olin selle peale …
Mis oli natuke üllatav, et joogiks pakuti ainult vett, kuigi mind see nii väga ei häirinudki, sõin vee kõrvale banaani, isegi rohkem segas see, et rinnanumbri pealt oli kõvasti kokku hoitud, või ma siis lihtsalt higistasin nii palju, igatahes see number lagunes nii ära, et rohkem kui pool maad hoidsin teda käes. Aga (ametlikud?) fännid raja ääres olid väga toredad, andsid pidevalt jõudu juurde. Suvalised möödujad linnakodanikud ei paistnud küll enamuses eriti aru saavat, millega me tegeleme.
No üks suur eesmärk sai täidetud. Paar aastat tagasi vist hõikasin kuskil foorumis selle välja isegi. Et 2011. aasta lõpuks võiks uuesti alla 4 tunni joosta. Aga sisuliselt on seekordne Valmiera tulemus vähemalt võrdne omaaegse 3:35-ga, siis olin 7 aastat noorem ja 10 kilo kergem.
Lõpuprotokoll ütleb siis, et minu elu paremuselt teine resultaat on 3:58:35.75, andis koha 107. ja noh siis esisajast jäi puudu pisut alla 2 minuti, seesama 2 minutit, mis ma ilmselt viimasel 4 kilomeetril tempos kaotasin (ehk isegi rohkem), aga mis seal ikka, vahva saavutus on seejuures, et edestasin kõiki eestlasi, kusjuures enamus neist jooksid kiiremini kui mina eelmisel aastal.
Viimane ring oli neljast ringist muidugi kõige nõrgem, aga mitte metsikult. Õigemini isegi väga hea, sest see oli üldse 73. viimase ringi aeg. Ja 4 ringi kenasti üsna ühtlased, kuskil 3 minutit vahet, kui viimast ringi mitte arvestada, siis ainult 1.23!
See on küll ilus saavutus enda spordikuulsuse ajalukku kirjutamiseks: Valmiera maratoni Eesti meister 2011!
Mis edasi? Ma olen mõelnud nii, et kui suudan veel 4 tunni piiri alistada, siis olen endale juba tõestanud, et suudan ja ei pea enam kõike väljapanevalt maratoni jooksma. Ehk järgmise maratoni peaks tõesti lihtsalt nautima. Mõtlen selle peale. Esimene mõte, et ühe maratoni aastas võiks siiski tulemuse peale joosta, aastal 2012. võiks see olla esimene Tartu linnamaraton 6. oktoobril.
Labels: sport, töö õnnistab meie väikest sõjasaaki, VÕIMAS
posted by konnula contra at
5:39 AM
|
2 comments
