Pärdikud Antslas:aknal päris tõsine pärdik

Elu 10. jaanuar 1931
Antsla pärdikute võimuses.
Oli üks kangesti ilus ja hää pühapäeva õhtu ja kõik Antsla auväärsed kodanikud nagu kord ja kohus jaamas, et võtta vastu ja saata ära õhtuseid ronge, milline toiming on ju üks väga auväärne ja tähtis toiming Antslas.
Oli külm ja kõik Antsla preilid lõid suured ja rasked isa säärsaapad jalga ja marssisid kaks tundi jaamaesisel nagu kõige vahvamad sõdurid.
Kõikide hämmastuseks Valga poolt tuleva rongi pealt tõsteti maha ilmatu palju suuri ja ränga raskusega kaste, millede sees midagi liigutas ja häälitses.
Kogu Antsla auväärne rahvas seisis sääl juures ja taipas otsekohe, et midagi suurt ja enneolematut on osaks saanud vanale Antslale. Ning kartuse ja hirmuvärinaga seisti nende salapäraste kastide juures, kuid targemaks ei saadud sest ühtegi, sest kastide omanik oli tõmmu võõramaalane, kes ainustki silpi ei osanud maakeelt. Korjati siis kokku kõik keeletargad ja muidu targad ning saadi siis suurte pingutustega niipalju teada, et kastides on pärdikud. Päris ehtsad ja elusad pärdikud.
Milleks pärdikud Antslasse! löödi imestades käsi kokku.
Aga siin nad olid ja ei aidanud enam muu kui vaadata, mis edasi sünnib.
Sündis siis nii, et järgmisel päeval oli ühe tühjaks jäänud kaupluse aknal maailmasuur plakat, kuhu pääle oli kirjutatud mitmete loomade nimed, nagu lõvi, boamadu, puukängur ja kilpkonnad ning lõpuks: pesukaru hind 25 senti.
See pani juba mõtlema. Puust kängur ja pesuehtne karu, mille hind 25 senti. Ja et veel aknal istus päris tõsine pärdik, karvase, kena ja palja näoga, riietatud nagu inimene, siis oli rahvast murruna koos, sest kes võis jätta vaatamata oma ihusilmaga elusaid ja ehtsaid pärdikuid. Ja pesukaru tahtis igamees omale 25 sendi eest osta.
Aga siis selgus, et karu müümine oli puhas pettus. Karu ei müüdud üldse, aga igaühelt, kes teda ostma läks, kasseeriti sisse 25 senti.
Aga tollegi pärast ei vähenenud ootajate saba. Ja nüüd ei mõistagi ükski Antsla inimene enam muust kõnelda kui pärdikuist. Undki ei nähta enam muust.

Jaan Pehk kirjutas muinasjutu

Loll muinasjutt.

Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid.
"Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!", nukrutses ta.
Maa kuulis neid kurbi mõtteid ja hakkas tasapisi kuu poole liikuma, et teda lohutada.
Kuu vaatas lähenevat maad ja lausus: "Maa tuleb täita lastega!"

Tuligi.

TALVE ESIMENE SUUSASÕIT

Sel aastal algas suusatalv hoopis teisiti. Kuidagi uhkemalt.
Huvitaval kombel avastasin alles täna hommikul, Facebooki abiga muide, et on olemas laskesuusataja Darja Jurlova. Eesti noor tüdruk, Narvas sündinud, hiljaaegu sai Eesti passi ka. Ja juba selliseid tegusid suusarajal ja lasketiirus teinud, kujutasin ette, et olen ikka paremini spordiga kursis
Aga lisaks sain teada, et metsafirma Valga Puu on teda mitu aastat juba toetanud. Ja minu suusarada läheb just läbi Valga Puu metsa ja veel uhkem, et ma olen sinna ka ise puid istutanud Oli võimas tunne, nagu oleks mingil MM-rajal , kuigi rada hoopiski polnud, ma alles hakkan teda sisse sõtkuma. See, et ma alustasin suusatalve täpselt siis, kui öösel oli astronoomiline talv alanud, lihtsalt läks nii.
Valga Puu tuge suusatamisele sain tunda isegi. Kui muidu oli lumes ukerdamine, siis metsa väljaveoteel sain ka suusasammu sõita, kohati isegi uisku. Kuigi igal juhul on klassika mu lemmikum samm.
Rajast nii palju et see käib edasi-tagasi, siis saab teda iga sõidukorraga topelt sõtkuda. Kui mäeni jõuan, teen lisaringi, mis sisaldab mäkke ronimist ja allalaskmist. Muide, mäkkeronimine meeldib mulle allalaskmisest rohkem ja on seetõttu ka pikem. Väikest ringi teen mõistagi rohkem kordi läbi. Täna veel mäeni välja ei jõudnud, ehk homme.

Täna 30 aastat tagasi oli Kauksi Ülle luuletus Võru lehes

mul on üks katkend üles kirjutatud, ma ei teagi, kas see on terve luuletus, või osa sellest

Töörahva Elu 27. september 1980
Ülle Kauksi – Võru 1. Kk. XI a kl. õpilase luulevihikust

/--/
Sina murdsid lille
sina piinasid kassi
sina lasksid naftat merre
sina ei loe „Eesti Loodust“
sina korjad jõhvikaid enne
lubatud tähtaega

Edukat jaanidekaadi!

Internetis on ehk liiga vähe "Mutionu peo" laulu algupäraseid sõnu. Pärit on need 1926. aasta lasteajakirjast "Päikesetar", autor Alide Dahlberg:

I
Elas metsas mutionu
kest kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö -
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha -
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi -
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, -
Uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas -
linnupere ehmatas.
XIV
„Mis sa kilkad, nõelakera!“
tõstis kuri karen kära.
Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.
XV
Riiu sekka segas karu, -
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Reformikass

Koer - minu kolleeg!

Võru Teataja 12. juuni 1930
Koer veab posti.
28. klm. 3-4 tunniga.
Kui juhtute käima Karula Rebase mõisa ja Kõrgepalu Söödi talu vahet, siis näete koera, kes sammub rahulikult teed mööda, punane lint kaelas, kiri ja pakk küljes. See on Kõrgepalu Söödi talu omaniku hra Kangeri tütre väljaõpetatud koer. Karulas, Rebase mõisas, elab K-l onu ja sinna ta saadabki kirju, väikeseid pakikesi. Vahemaa on 28 klm. ja selle maa traavib koer 3-4 tunniga ära. Pääle selle on hra Kangeri tütrel, pr. Linda Hüvatol hulk väljaõpetatuid häid sordi kanu nimega „Must minorka.“ Mainitud kanad on väga hääd ja virgad loomad, ja kuulavad täpselt perenaise käske.

Super evolutsiooniskeem

Allikas: Tüngal

Saurused magasid maha

Allikas: Tüngal

TARGU TALITA

arvuti hakkas lagunema
viskasin ta jalust ära – loodusesse
enam ei lagune

Tuksam ja Pokumaa - tundub olevat superkooslus!

Reedel, 07. augustil, algusega kell 19.00 toimub Pokumaal Hauka talukohas Jaak Tuksami kontsert "Meil on elu keset metsa".

Pilet 50.-
Eelkooliealistele on kontserdile sissepääs tasuta.

Kontserdile tulles palutakse varuda piisavalt aega autode parkimiseks ning kontserdipaika jõudmiseks.

Pokukoda on 7. augustil avatud kl 18.30ni.

www.pokumaa.ee

Kuidas ma Lätis kirjanike matka väisasin

Niisiis, jälle Lätis käidud. Aga see oli hoopis teistmoodi, kui kõik eelmised. Kuigi mõningat sarnasust oli, ka esimene minu Lätireis toimus NAKi egiidi all. Siis olid kutsujad läti noored luuletajad ja tulek oli oma kuludega ja ööbimine ühes kitsas korteris pead ja jalad koos. Samamoodi läksin tookord häälega Riiga, aga Läti pinnal sain hääletada ainult piiripunktis, siis sain kohe auto peale ja Riiga.
Samamoodi oleks sel korral kohe Valga-Valka piiripunktist Riiga saanud, aga sinna polnud mul vaja, läksin Stalbes maha, sealt oli veel 18 km Võnnu, sealtki sain veel auto peale ja põmmdi Võnnu kesklinna suure Võnnu lahingu monumendi juurde. Maksimum kolm ja pool tundi Vaabinast Võnnu.
Tahtsin rahva üles otsida ilma telefoni kasutamata, aga kuna eile õhtul olin Andra käest kuulnud, et nad paikapantud graafikut eriti täpselt ei järgi, siis polnud mul mingit kohta, kust neid otsida. Ainus selgus oli, et õhtuks nad jõuavad lossivaremetesse teatrisse.
Ajah, vahepeal oli idee, et lähen enne Võnnut maha ja proovin seal ühest kämpingust vaadata, et ega vapraid jalutavaid sulerüütleid juhuslikult seal ei ole, aga siin otsustasin ikkagi kõigepealt Võnnu sõita ja päris targasti, sest meie ööbimiskoht oli hoopis teises suunas Võnnust väljas.
Võtsin mõned õlled, ronisin lossivaremetesse, võib öelda et õhtut ootama. Ja kirjutasin suurem osa oma paberitest luuletusi täis. Muidugi sai park, mis algul nii mõnusalt inimtühi, umbes tunni aja pärast turiste täis ja ega nad jätnud ka minu juurde turnimata. Siis ma tüdisin ära, vihmapilved k ähvardasid ja hakkasin telefonitsi uurima, et kus ollakse. Sain ööbimiskoha koordinaadid ja asusin kaardi järgi sinnapoole jalutama, sest seltskond oli kuskil selle päeva matka kõige kaugemas punktis.
Paljude teede ristumise peal ei õnnestunud mul kohe Gaujas iela peale sattuda, hakkasin kaarti uurima, mul oli täitsa pädev Cesise kaart. Siis üks naisterahvas hakkas mulle midagi läti keeles rääkima, sain aru ainut viimase sõna mekle – mis tähendab otsima. Noogutasin ja näitasin karti ja ütlesin et Gaujas iela. Siis ta seletas mulle paari sõnaga ja eriti abi oli selle juurde käinud kehakeelest – arusaadav, et tuleb ümber poe nurga minna ja seal hakkabki Gaujas iela. Mis viib siis Gauja jõeni ja sellest ülegi.
Just enne seda, kui ma pidin Cirulise tänavasse keerama, hakkas kõvasti vihma sadama, ja täpselt oli ees bussipeatus, kus ma varjusin, istusin, vaatasin kaarti ja sain aru, et esialgne plaan Cirulise peale keerata ei toimi, vaid pean veel Gauja ielat mööda edasi minema. Nii et taevas tuli appi. Ja leidsin kämpingu nimega Žagarkalns ja sain ennast sisse säädida.
Õhtul olime siis esietendusel, mis kõneles Läti vabadusvõitlusest Võnnu lahingu ajal. Tegu oli tragikomöödiaga, ja oli huvitav, et kuigi midagi aru ei saanud, siis midagi ometi, siis hakkavad hoopis teised asjad silma jääma ja tõesti oli ka ilma tekstist aru saamata lõbusaid kohti. Aga pärast mulle räägiti, et ma olevat ka kõige kurvemas kohas suure häälega naernud.
Öösel kuramuse külm, uni läks kella nelja ajal ära, käisin siis Gauja kalamehi vaatamas ja vaatasin niisama silla pealt jõkke. Tuli veel selline mõte, et möödasõitvad autod võivad arvata, et valmistun ennast jõkke heitma.
Lisaks võtsin kaks korda joostes tõusu, mida ma olin juba eelmine õhtu proovinud ja mis on nii lõputu ja lõputult põnev. Eriti hulluks teeb asja see, et sama rada mööda tuleb alla (!) rattamaraton, viidad on väljas, sest sõit on juba järgmisel päeval.
Õnneks me lahkusime enne, kui see möll pihta hakkas. Aga vaevalt olime liikuma hakanud, kui oli juba naljakas. Mina ja Kristina jäime vaid mõne hetke kauemaks laagriplatsi peale nokitsema, nii et matkaseltskond jõudis metsa kaduda. Asusime siis pika sammuga neid jälitama, ikka sedasama suurepärast tõusu mööda, asi hakkas kahtlane tunduma – jooksin peaaegu mäest üles ära, siis oli selge, et neil ei saa nii suur edumaa olla. Läksimegi tagasi alla ja jätkasime jõe äärt pidi teises suunas matkamist, ka seda teed olin ma hommikul ringi jalutades pisut avastanud. Ja saimegi seltskonna kätte, aga Mehis oli läinud vahepeal laagrisse meid otsima. Helistasime siis talle. Aga puändiks, kui olime ära maitsnud ülihea allikavee ja taas ühte mäkke üles roninud, selgus et see teine tee viis ikka sellesama mäe otsa välja, kuhu ma juba korduvalt tõusnud olin.
Mul oli võetud sotskohustus tõlkida õhtuks ära kaks Eduards Veidenbaumsi laulu. Nii ma siis käisingi paber ja sõnaraamat näpus. Nii et teed vaadata ei olnud eriti mahti, Võnnu kesklinnas oli muidugi keeruline, sest tuhanded ratturid valmistusid Cesise rattamaratoni stardiks. Teise, pikema laulu puhul ma enam kõiki sõnu ära ei tõlkinud, vaid järgisin üldist mõtet, mis saigi alates teisest salmist mõnevõrra teine kui Veidenbaumsil. Aga tema stiil mulle üldiselt sobib küll, võin tulevikuski tõlkida.
Pärast viimast peatust enne luuleõhtu sihtkohta jõudmist teatati, et kolm kilomeetrit on minna Veidenbaumsi muuseumini, umbes tund aega, et sinna jõuda. Tunni aja pärast, kusjuures me kõndisime õiget teed, ära polnud eksinud, ütles viit, et muuseumini on 1,7 km. See oli vist ka juba päris õige. Igatahes sellest retkest sai alguse meie veendumus, et läti kilomeeter on hulga pikem, kui eesti kilomeeter, ja otsustasime alustada viiekümneaastast Eesti-Läti sõda, et kehtestada Lätis eesti kilomeeter.
Öösel lähedalasuvas talus koerad klähvisid väga pikalt, kuna olin vist ainukesena ülesse jäänud, hakkasin sinnapoole tatsama, et uurida, mis toimub. Aga kuivõrd peale koerte klähvimise mingeid muid hääli kosta polnud, arvasin, et küllalt mõni mööduv loom neid ärritas. Kuigi vahetult enne seda oli ka üks auto sinna sõitnud.
Jõge ületades ei hakanud tosse uuesti jalga panema, aga kruusatee osutus lõpuks paljaste jalgade jaoks liiga karmiks. Meenub üks minu lemmiksõnadest, mis sellel matkal keelelis-filosoofiliste arutelude käigus tekkis – käsitsimatk (vrd jalgsimatk).
Kolmandal päeval, kui pärast esimest peatust teatati, et 7 km on veel Valmierra jäänud, kutsus see muigeid esile, aga siiski arvati, et vahepeal Eestis käinud Vibu mõõdab kilomeetreid siiski Eesti moodi. Enne Valmierat tuli tahtmine veel Forrest Gumpi mängida, ah vahepeal mõtlesime veel kamba peale välja, et see on eesti keeles Kämping Puhkuse Jaoks (for rest), aga see, et Valmiera ligidus mind jooksma pani, on seletatav väga lihtsalt – on ju mul plaan 27. september Valmiera maratonil proovida maratoni kammbäkki. Kaardi pealt uurides sai küll selgeks, et maratonitrass sinna ei ulatu, jääb ikka ilusti linna piiridesse, mis näitab muidugi, kui suur linn on Valmiera.
Valmiera suurust näitab seegi, et kui me järgmisel hommikul hakkasime Vibuga Valmierast Valka poole sõitma, oli jupp tegemist, et õiget teeotsa leida.
Rohkem ei mõista midagi kirjutada, www.ekl.ee/peterson ja Eesti Ekspressist Veiko Märka sule läbi saab kõigest muust reisiga seonduvast lugeda, lisan veel siia ühe lätikeelse uuema aja laulu Veidenbaumsi tekstile.

pikim kontraliin

Käisin liinitantsufestivalil, kus moodustati Eesti läbi aegade kõige pikem Contra-line dance'i topeltrivi.
Eheh, ega mul kõik sammud järjest küll ei tulnud, aga kui jälle juti peale sain, läks päris kenasti. Siin pildil me Kantri-Kontra-Kaiega küll liini peal ei tantsi:)

Aga Pärnu Postimees kirjutab sellest ja kontraliini laulu saab siit kuulata

ööbik 80 aastat tagasi

11. mai 1929

Kultuuripealinn

kui Varese
kultuuripealinnaks saaks
oleks see vast tore
kraaks

Mitte just väga värske uudis

Eesti Postimees 1. mai 1868
Ahvrikamaalt. Hommiko pool Ahvrikarannas seisab illus Mauritsiuse saar, mis Inglaste pärralt. 11. ja 12. Märtsil on seal ni hirmus kange torm möllanud, kui kegi inimene enne ep olle näinud. Kahjo arvatakse miljonide järele. Paljo laevo on hukkaläinud ja mäele viskatud, ülleültse 75 laeva; nende ankrokettid on nago nõelelõngad katkenud. Kirrikuid teinud torm mõnne minnutiga kivvivarremeks. Paljo innimesi on maeade alla jänud ja muul visil otsa sanud.

oi ja karu väga tahab tõmmatud saada

Üks kuulutus ka 20. september 1928 Võru Teatajast

Imeline juhtum

Täiskuu festivali ajal käisime Paluküla hiiemäel. Uskumatu, aga just seal, kus oli kõige kõrgem punkt ja ohverdamiskoht, vajus mul kroonine münt läbi tasku. Ma ei tea, millal see mulk täpselt taskupõhja sai, aga münt oli seal küll jupp aega olnud, nüüd ta libises läbi püksisääre maha ja jäi lebama nii, et mul polnud kahtlustki, et ta sobib täpipealt sinna. Ja ma ei liigutanud teda enam. Pärast Jüri rääkis, et ma pääsesin isegi odavalt, et ka terveid rahakotte on niimoodi hiiemäele jäetud.