Pärdikud Antslas:aknal päris tõsine pärdik
Elu 10. jaanuar 1931
Antsla pärdikute võimuses.
Oli üks kangesti ilus ja hää pühapäeva õhtu ja kõik Antsla auväärsed kodanikud nagu kord ja kohus jaamas, et võtta vastu ja saata ära õhtuseid ronge, milline toiming on ju üks väga auväärne ja tähtis toiming Antslas.
Oli külm ja kõik Antsla preilid lõid suured ja rasked isa säärsaapad jalga ja marssisid kaks tundi jaamaesisel nagu kõige vahvamad sõdurid.
Kõikide hämmastuseks Valga poolt tuleva rongi pealt tõsteti maha ilmatu palju suuri ja ränga raskusega kaste, millede sees midagi liigutas ja häälitses.
Kogu Antsla auväärne rahvas seisis sääl juures ja taipas otsekohe, et midagi suurt ja enneolematut on osaks saanud vanale Antslale. Ning kartuse ja hirmuvärinaga seisti nende salapäraste kastide juures, kuid targemaks ei saadud sest ühtegi, sest kastide omanik oli tõmmu võõramaalane, kes ainustki silpi ei osanud maakeelt. Korjati siis kokku kõik keeletargad ja muidu targad ning saadi siis suurte pingutustega niipalju teada, et kastides on pärdikud. Päris ehtsad ja elusad pärdikud.
Milleks pärdikud Antslasse! löödi imestades käsi kokku.
Aga siin nad olid ja ei aidanud enam muu kui vaadata, mis edasi sünnib.
Sündis siis nii, et järgmisel päeval oli ühe tühjaks jäänud kaupluse aknal maailmasuur plakat, kuhu pääle oli kirjutatud mitmete loomade nimed, nagu lõvi, boamadu, puukängur ja kilpkonnad ning lõpuks: pesukaru hind 25 senti.
See pani juba mõtlema. Puust kängur ja pesuehtne karu, mille hind 25 senti. Ja et veel aknal istus päris tõsine pärdik, karvase, kena ja palja näoga, riietatud nagu inimene, siis oli rahvast murruna koos, sest kes võis jätta vaatamata oma ihusilmaga elusaid ja ehtsaid pärdikuid. Ja pesukaru tahtis igamees omale 25 sendi eest osta.
Aga siis selgus, et karu müümine oli puhas pettus. Karu ei müüdud üldse, aga igaühelt, kes teda ostma läks, kasseeriti sisse 25 senti.
Aga tollegi pärast ei vähenenud ootajate saba. Ja nüüd ei mõistagi ükski Antsla inimene enam muust kõnelda kui pärdikuist. Undki ei nähta enam muust.
Antsla pärdikute võimuses.
Oli üks kangesti ilus ja hää pühapäeva õhtu ja kõik Antsla auväärsed kodanikud nagu kord ja kohus jaamas, et võtta vastu ja saata ära õhtuseid ronge, milline toiming on ju üks väga auväärne ja tähtis toiming Antslas.
Oli külm ja kõik Antsla preilid lõid suured ja rasked isa säärsaapad jalga ja marssisid kaks tundi jaamaesisel nagu kõige vahvamad sõdurid.
Kõikide hämmastuseks Valga poolt tuleva rongi pealt tõsteti maha ilmatu palju suuri ja ränga raskusega kaste, millede sees midagi liigutas ja häälitses.
Kogu Antsla auväärne rahvas seisis sääl juures ja taipas otsekohe, et midagi suurt ja enneolematut on osaks saanud vanale Antslale. Ning kartuse ja hirmuvärinaga seisti nende salapäraste kastide juures, kuid targemaks ei saadud sest ühtegi, sest kastide omanik oli tõmmu võõramaalane, kes ainustki silpi ei osanud maakeelt. Korjati siis kokku kõik keeletargad ja muidu targad ning saadi siis suurte pingutustega niipalju teada, et kastides on pärdikud. Päris ehtsad ja elusad pärdikud.
Milleks pärdikud Antslasse! löödi imestades käsi kokku.
Aga siin nad olid ja ei aidanud enam muu kui vaadata, mis edasi sünnib.
Sündis siis nii, et järgmisel päeval oli ühe tühjaks jäänud kaupluse aknal maailmasuur plakat, kuhu pääle oli kirjutatud mitmete loomade nimed, nagu lõvi, boamadu, puukängur ja kilpkonnad ning lõpuks: pesukaru hind 25 senti.
See pani juba mõtlema. Puust kängur ja pesuehtne karu, mille hind 25 senti. Ja et veel aknal istus päris tõsine pärdik, karvase, kena ja palja näoga, riietatud nagu inimene, siis oli rahvast murruna koos, sest kes võis jätta vaatamata oma ihusilmaga elusaid ja ehtsaid pärdikuid. Ja pesukaru tahtis igamees omale 25 sendi eest osta.
Aga siis selgus, et karu müümine oli puhas pettus. Karu ei müüdud üldse, aga igaühelt, kes teda ostma läks, kasseeriti sisse 25 senti.
Aga tollegi pärast ei vähenenud ootajate saba. Ja nüüd ei mõistagi ükski Antsla inimene enam muust kõnelda kui pärdikuist. Undki ei nähta enam muust.
Labels: loodus, lustikummut, vana hea
posted by konnula contra at
10:07 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home