50 aastat tagasi ikka räige propagandalaks

Töörahva Elu 31. detsember 1960
ENNE JA NÜÜD
25000-line lohutus
Kui jõuluvana kolistas mööda linna ja kilkamist kõik toad täis, siis plärisesid telefonid Võru ja Tartu vahel. Ei otsitud jõuluvana, vaid surelikku inimest, kes tuleks ja päästaks ühe noore hinge. Külmast hauast.
Lapsel olnud raske peaajupõletik ja päästa oleks võinud vast suurte kogemustega eriteadlane. Kõlistati talle Tartu. Lubati maksta kõik sõidurahad, kui ainult kiiresti tuleks ta Võrru. Paariks tunniks.
Ka lihtsaimad soovid võivad jääda unelmaiks. Nii ka seekord.
- Sõidan ainult siis kui maksate mulle 25 000 senti, vastati Tartust.
Vändati edasi telefoni. Ikka sama jutt.
25 000! Pole kusagilt võtta. Polnud midagi teha, kui kihutati Tartu, et otsida väikesele inimesele elu.
Jõuluvana vist kuulis kõike seda pealt. Ta oli nobedam ja kinkis lohutuseks – surma. Lohutuseks väikesele ja 25 000-lisele professorile Tartus.
Et üks ei kaotaks paari tundi … all … ja et teine saaks maitsta …. rõõmu pühi – igavesti.
Vana-aasta õhtul
Vana-aasta õhtu 1959. Inimesed ruttasid töölt koju. Valmistuti omaste ja sõprade ringis mööda saatma lõppeva aasta viimaseid tunde.
Rajooni haiglas ja selle polikliiniku kiirabi osakonnas aga olid meditsiinilised töötajad valves.
Helisesid telefonid. Doktor Põllumaa Osulast teatas raskest juhusest. Äge pimesoolepõletik. Juba kihutas punast risti kandev kiirabiauto ning tõi 10-aastase Aleksander Borissovi Võrru. Vaevalt oli veerand tundi saabumisest möödunud, kui kirurg Valdek Kapp juba opereeris. Noor elu päästeti.
Paari tunni pärast tõi kiirabi uue patsiendi. 2-aastane Lembit Sisask oli haigestunud raskekujulisse kopsupõletikku.
Vana-aasta viimasel tunnil sõitis arst Laine Gebruk kiirabiga välja. Seekord tuli kolmeaastane … raske kopsupõletikuga haiglasse… 24.00 soovisid arstid …. üksteisele….