TALVE ESIMENE SUUSASÕIT

Sel aastal algas suusatalv hoopis teisiti. Kuidagi uhkemalt.
Huvitaval kombel avastasin alles täna hommikul, Facebooki abiga muide, et on olemas laskesuusataja Darja Jurlova. Eesti noor tüdruk, Narvas sündinud, hiljaaegu sai Eesti passi ka. Ja juba selliseid tegusid suusarajal ja lasketiirus teinud, kujutasin ette, et olen ikka paremini spordiga kursis
Aga lisaks sain teada, et metsafirma Valga Puu on teda mitu aastat juba toetanud. Ja minu suusarada läheb just läbi Valga Puu metsa ja veel uhkem, et ma olen sinna ka ise puid istutanud Oli võimas tunne, nagu oleks mingil MM-rajal , kuigi rada hoopiski polnud, ma alles hakkan teda sisse sõtkuma. See, et ma alustasin suusatalve täpselt siis, kui öösel oli astronoomiline talv alanud, lihtsalt läks nii.
Valga Puu tuge suusatamisele sain tunda isegi. Kui muidu oli lumes ukerdamine, siis metsa väljaveoteel sain ka suusasammu sõita, kohati isegi uisku. Kuigi igal juhul on klassika mu lemmikum samm.
Rajast nii palju et see käib edasi-tagasi, siis saab teda iga sõidukorraga topelt sõtkuda. Kui mäeni jõuan, teen lisaringi, mis sisaldab mäkke ronimist ja allalaskmist. Muide, mäkkeronimine meeldib mulle allalaskmisest rohkem ja on seetõttu ka pikem. Väikest ringi teen mõistagi rohkem kordi läbi. Täna veel mäeni välja ei jõudnud, ehk homme.