Vigastustelaine tähtmängijate hulgas

MM-i eel pole just rõõmustav kuulda uudiseid vahvate mängumeeste rivist välja langemise kohta. Ballack, Rio Ferdinand, Drogba, Pirlo vist oli ...
Kas see ei pane mõtlema, et ehk on gladiaatorid hooaja jooksul niivõrd tühjaks pumbatud, et väike müks ja miski läheb prõksti pooleks?

Eks näis, ma usun üllatusterohket MMi ja miks mitte veerandfinaalis näha Šveitsi või Sloveeniat. Aafriklased, seda kindlasti, kas just poolfinaali, kuhu nad kunagi jõudnud pole, aga veerandfinaali kindlasti.

Homses Postimehes minu jalgpalliluuletus, eks ma blogin ta ükspäev siia ka.

Super evolutsiooniskeem

Allikas: Tüngal

Käteldes levivad haigused - no tõsi ta muidugi on ...

Võru Teataja 8. märts 1920

Käeandmine maha.

Esimene asi on tuttavaga kokkusaades temale oma käsi pihku tsusata.

Tuttav jätkab sellesamaga – ja järgneb suurem käepigistamine ja raputamine, mille väetus ja tugevus sellest oluneb, kui palju kokkusaamine heameelt sünnitab.

Sagemini tsusatakse enda „sõrg“ teisele pihku harjunud kombe järele. Mõnikord on see käe toppimine otse tüliks ja meelepahaks, iseäranis kantseleides, kus sulepea kõrvale tuleb panna ja „ängatud“ käsi vastu võtta.

Paljud peavad teretamist alles siis tõsiseks tervitamiseks, kui üksteisele kaela on langetud ja üks, kaks, kolm korda suudeldud. Viimane „tundelikkus“ avaldub külla peaasjalikult Saksa ja Vene naisterahvaste juures. Meie rahvas sellist välist tundelikkust palju ei tunne. Peab seda koguni pentsikuks, liiga tehtuvaks ja mitte südamest tulevaks.

Tervitusviisid on rahvaste juures väga mitmesugused ja nende tekkimise põhjused peituvad õige sügaval.

Nende vastu sõdima hakata ei oleks ehk sünnis ja otstarbekohane. Ei tõstaks meie oma häält nüüdki mitte, kui käeandmine praeguse ajal mõnede hädade põhjuseks ei oleks.

Ühes käega antakse edasi mitmesugused haigused, haugused, mis muidu ehk edasi andmata jääksid.

Praegu on pea igal pool haigused möllamas, haiguse idud, batsillused, võivad meile külge hakata seal, kus meie seda (plekiline soetõbi) aimatagi ei tea. Nagu nähtavad haiguse edasikandjad täi ja kirp uusi ohvreid juure muretsevad, samuti võivad miljonid nägemata pisielukad külgehakkavaid haigusi käeandmisel edasi kanda.

Sõber võib sõbrale, tuttav tuttavale haiguse ja ka surma toojaks saada, sirutades üksteisele sõbralikult kätt.

Seda ei tohi olla! Taudide laiali lagunemise vastu tuleb igapidi võidelda. Ka kommetestki tuleb loobuda, olgugi ehkj need ka armsad kombed. Sest elu on üle kõige.

Ja üks niisugustest kommetest, millest ajutiselt loobuda tuleks on praegu käega teretamine. Maha ta!

Hoidume tagasi temast mõneks ajaks.

Keegi on guugeldanud järgmist sõnakombinatsiooni

palju meil lapsi sünnib palju vaja on putsi minge

- ja esimese leheküljena avanes tema ees - see hetkel sinu silmi ees olev sulnis blogi, oh õudust!

Ahtung!

Olge naljameestega ettevaatlikud!

Kuldar Pärna luuletused jt communitys Ebamugav luule

Minust ja Ruitlasest luuletus!

Minu elujooksu etapp 14 km 1000-st võimalikust

Kõigepealt võib lugeda, mida sellest etapist arvab Kristjan
ja vaadata väikest videot siit
ja üldse lehekülge elujooks.net
Aga minu põhjalikum kokkuvõte sellest päevast tuleb alljärgnevalt


Hommikul hakkasin kohe elujooksu suunas hääletama. Teadsin, et liiklemine toimub Ähijärve kandis, et hommikune jooks on toimunud ja olin valmis isegi rahvast ümber järve otsima hakkama.
Aga jõudsin nii kenasti häälega kohale, et just seltskond oli Karula külastuskeskuse poolt tulemas, eks siis liitusin, väike jalutuskäik läbi metsa, sealt leidsime auto, millega sõitsime Metsamoor juurde, kus Elujooksu tiim oli ennast ankrusse säädinud ja kuuldavasti hommikul maitsvat kuusekasvu-jõujooki mekkinud. Siis hakkas lõunatund, tehti süüa, pliit ja kraanikauss oli nende ratastel elamus kenasti olemas. Kes hakkas viimaste päevade pilte arvutisse üles laadima, kes läks Antslasse kütust hankima, mina istusin natuke omaette ja kirjutasin mõned salmid ühele luuletusele, mis mult tellitud.
Siis sööma, pärast seda intervjuu, kus Kristjan istus ühes kiige otsas ja mina teises. Ja siis, mis muud kui sinna punkti, kus hommikune jooks oli lõppenud. Koguaeg käis filosofeerimine jooksu mõtte üle, Kristjan on sellega põhjalikult tegelenud, tema jaoks pole jooks tuim rühkimine nagu ilmselt mitte ühegi jooksja jaoks. Lihtsalt igaüks ei mõista seda niimoodi sõnadesse panna.
Asusime siis jooksma, kolmekesi – mina, Kristjan ja Margus ja Martin. Alguses jooksime koos, paari kilomeetri peal mõõtsime veel pulssi, mul oli mõnevõrra kõrgem kui Margusel, väike ohumärk, et ma võin temast kunagi maha jääma hakata. Kristjanist parem üldse ei räägi, tal ei olnud pulssi ollagi, varsti tegi ta ka väikse käiguvahetuse ja libises meist kaugele ette ära. Ühe pikema sirge peal teda veel korraks nägime, kuuldavasti jooksis ta 10 minutit meil eest ära.
Martin oli ka meist maha jäänud, ette rutates võib öelda, et ta jooksis terve 13 km läbi, mis oli tema elu rekord. Siiamaani vist ainult 5 km? Aga vahepeal rühkis meie kannule Joonas, kes otsustas veel mitte 14 km ette võtta, vaid piirdus 9-ga. Joonas mängis Keenia meest, jäädes vahepeal meist maha, aga seejärel taas uljalt mööda rühkides. Alles mõni kilomeeter enne lõppu raputasime Joonase pisut maha. Proovisin ka Margusest lahti saada, aga kui ka venitasin sammu pikaks, ei jäänud ta maha ja ka hetki, kui ta korraks peatus, ei õnnestunud ära kasutada. Jätkasime täiesti kõrvuti, kuni viimaks Mõnistes saime aru, et nüüd ongi jooksu lõpp. Konkreetset finišijoont tegelikult ju maas ei olnud.
Lõppkokkuvõttes oli hea tunne, et ma Margusest mingi hetk maha ei jäänud, sest vahepealsed kiirendusüritused ja vaprad mäkkerühkimised (tõususid oli teisel poolel päris kenasid) ikka kulutasid omajagu. Arvan, et pulsi tõmbasin 180-ni küll välja. Ja rõõmu tegi, et see jooksutunne, mille ma kevadel leidsin, pole mind ikkagi maha jätnud. Et Kristjan nii lihtsalt eest ära libises, pole mingi hull näitaja, sest näiteks maratonijooksus peaks meie vahe olema 1,5-2 tundi, mis on päris suur vahe, umbes nagu autol ja Loskutovil
Oluline tarkus, mille Kristjanilt teada sain – treeningul ei maksa kõikelõhkuvat lõpuspurti harrastada, sest see võib hävitada kogu tulemuse, mis rajal kogutud ehk tekitada mikrovigastusi, mida ei oska vigastuseks pidadagi. Lõpuspurdid on muidugi omal kohal võistlusel, kui vaja kellelegi lõpusirgel kandu näidata. Aga see, kui sa seda seal suudad, ongi õige ja mõistliku treeningu vili. Jah, olin varem kuulnud, et treeningul ei maksa ennast lõhkuda, aga mida see täpselt tähendab, ei teadnud.
Sain huvitavat ka toitumise kohta, et kui kavatsed esimese asjana hommikul jooksma minna, on siiski hea, kui enne magamaminekut sööd. Muidu ei ole hommikul mingit energiat, millega joosta. Rääkisin ka, kuidas ma mõnikord päev läbi ainult taimeteed joon ja siis õhtul jooksma lähen. Kristjan arvas, et suudan seda tänu varudele, mis mul on endale naha alla kogutud, et tema seda ei suudaks, kuna organism põletab järjepidevalt kõik omandatud energia ära ja ta lihtsalt kukuks sellise avantüüri käigus kokku.

Õnneks pole enam liiga palju hobuseid

Võru Teataja 30. mai 1929
Raske õnnetus
Mees jäi oma suguosast ilma
Koorastes, Kaagvere asunduses juhtus hiljuti J. H-ga raske õnnetus. Sel ajal kui mees oma hobuse juures loomulikku asja toimetas, hammustas hobune meest nii õnnetult, et ta suure valu ja verejooksu tagajärjel otsekohe arsti poole pidi pöörama. Arsti arvates kuulub õnnetus raskemasse liiki.

Tarvastu rahvatarkusi raskejalgsetele naistele

Käima peal oleval naisel on keelatud looma tapmist pealt vaadata; muidu jääb lapsele see viga külge, et ta silmi keerutab, üle pea pillub, ringutab ja väänleb. Kui raskejalgne juhtub mõnest raipest mööda minema, siis ei tohi ta sinna peale sülitada ega ütelda: „küll on paha hais“ ; teeb ta seda, siis hakkab ka lapse hingeõhk haisema.
Ka läheb kõik lapse ihu siis, kui naine siga jalaga lööb, harjaseid täis või talle tulevad vistrikud suhu.
Et lapsel kõverad jalad ei tuleks, oli keelatud üle aisa astumine.
Lapsed on näost kollased, kui linakakkuja naisterahvas linamaa peale kuseb; kui raskejalgne naine aga tee peale kuseb, siis lähevad lapse käed higiseks.
Astub ema palja jalaga kogemata kana veresse, siis lähevad lapse jalad kergesti „lahkesid“ täis.
Katkub käima peal olev naine kuhja küljest heinu, jäävad ta lapse juuksed lühikeseks.
Lobiseja lapse saab naine, kui ta ise sel ajal palju räägib või kui ta kangast koob.
Kui raskejalgne naine õunu puhus (põues) kannab, on tema lapsel eluajal palju paiseid; kui ta põllega jahu või tangu kannab, saada laps selle vea, et ta näost lapiline ja kirju on.
Kui raskejalgne korraga kaks leiba ahju paneb või paariseotud vihad sauna juurde viib, sünnivad tal kaksikud.
Käib naine raskejalgsuse ajal tihti saunas, siis tahab ka laps pesemist ega karju vees kui see, kelle ema kandmise ajal enese puhtuse eest ei hoolitsenud.
Raskejalgne ei tohi istuda kunagi veepange peale, et ta laps mitte ära ei upuks. Samuti uppuvat ära ka tuharseisus sündinud laps. Et last sellest õnnetusest hoida, peab ämmamoor täitma pange veega ning pange sanga alt lapse kolm korda läbi pistma. Keegi juuresolija peab seejuures ütlema: „upub ära“, mille peale ämmamoor peab vastama: „laku perset, ei upu“

allikas: Eesti Kirjandus 7/1924

Madonnast kirjutasin luuletuse

vabalt ju investeeriks ma tonna
sabast kui mind masseeriks Madonna

Häid jõule!

Leidsin sellise asja netist, tore kui IT-mehed on tõsiselt anagrammimise käsile võtnud.

Arvan, et iga inimene on väärt oma anagrammi.
isegi
Holade Flirt
või Biljon Stressi.

Säästuõlu

Ostsin endale eile jalgpalli kõrvale õlut.
Kuivõrd ma otsustasin, et võib kõige lahjem õlu olla ja raha oli ka vähe, ostsin 22 krooni eest 2 liitrit. Säästumarketi mingi oma õlu plastpudelis.

See mis järgnes samal õhtul ja hommikul ... ma ei saa 100% väita, et see oli just sellest õllest, aga see seos tundub ainuke loogiline variant. Lõi põhja nii alt ära, et hommikusöögiks arvestatud 20 minutit pidin kõik kempsus veetma. Ega ei tundunud ka,et tahaks midagi süüa.
Lõuna ajal siiski lubasin endale supi, magustoidu ja tassi jogurtit. Praegu küll veel ei tunne, et see vägisi tahaks persest välja voolata, aga päris kindlat tunnet ka ei ole. Loodetavasti saab sellega homseks korda, kui ma pean ikkagi hakkama Tallinnast teiste Eesti otsa ehk koju sõitma.

Ei enam plastpudelis õlut, ma arvan!

Raviv Limonad

Lendava nafta kõrvale ka nüüd üks Iisraeli kossutäht.

jätsin hommikuse õlle joomata

Üle teab-mitme päeva. Jõin hoopis piima. Tulemus: lõi põhjalikult põhja alt ära.
Mis moraal siit? Rohkem pipraviina?