Korraga tundus mulle mets hirmus trööstitu. Külas elati küll totralt, kuid täisvereliselt. Seal elas Magdaleena, keda ma ihaldasin. Ma oleksin pidanud sinna minema, et pääseda kõduhaisust oma ninas. Ja ometi ei tahtnud ma seda teha, ainuüksi see mõte oli mulle vastik. Mul ei olnud metsas mitte midagi peale hakata, mul puudus siin igasugune tulevik – kuid see oli minu kodu. Küla oli võõras. Ja sinna ei olnud mitte midagi parata. Ma ei saanud hakata roheliseks leheks, olin mullune.
See teadmine, see väljapääsmatu olukord ajas mind ahastusse. Ma tahtsin elada metsas, ma tahtsin olla koos Magdaleenaga, ma tahtsin, et minu ümber oleks teisigi inimesi, ma tahtsin, et nad poleks lollpead ja mõistaksid ussisõnu, ma tahtsin, et mu elul oleks mingi mõte, ma ei tahtnud kõduneda. Aga kõik need soovid olid vastandlikud ja ma teadsin, et suuremal osal neist pole määratud täituda.
See on jupike värskemat kirjandusklassikast, mille kõik arvatavasti ära tunnevad, sest ei ole ju ometi ühelgi eesti inimesel see raamat lugemata.
Valikud on pidevalt ja tihtipeale on raske ette näha, milline on parem valik. Külavaheteedel, ka kaardi järgi, pole kerge aduda, milline on lühim tee ja kui on enam-vähem ühepikkused, kumba pidi siis parem sõita on. Ja nüanss veel, kumba pidi huvitavam. Vahepeal on põnev ka ära eksida, siis avastad seninägematuid võimalusi, mis võivad mõnel teisel korral kasuks tulla.
Aga siin tuleb välja jalgrattasõidu võlu. See et sa sõidadki 5 km vastassuunas, pole eriti mingi õnnetus. Isegi kui peaks keti pooleks lööma või isegi raami, ikka pole veel midagi eriti juhtunud.
Aga ehk ongi terve elu jalgrattasõit. Mäkkeronimine teeb tugevamaks, vale teeotsa valimine targemaks, läheb vana ratas katki, ongi põhjus uue muretsemiseks.
Labels: hm
