Minu elujooksu etapp 14 km 1000-st võimalikust

Kõigepealt võib lugeda, mida sellest etapist arvab Kristjan
ja vaadata väikest videot siit
ja üldse lehekülge elujooks.net
Aga minu põhjalikum kokkuvõte sellest päevast tuleb alljärgnevalt


Hommikul hakkasin kohe elujooksu suunas hääletama. Teadsin, et liiklemine toimub Ähijärve kandis, et hommikune jooks on toimunud ja olin valmis isegi rahvast ümber järve otsima hakkama.
Aga jõudsin nii kenasti häälega kohale, et just seltskond oli Karula külastuskeskuse poolt tulemas, eks siis liitusin, väike jalutuskäik läbi metsa, sealt leidsime auto, millega sõitsime Metsamoor juurde, kus Elujooksu tiim oli ennast ankrusse säädinud ja kuuldavasti hommikul maitsvat kuusekasvu-jõujooki mekkinud. Siis hakkas lõunatund, tehti süüa, pliit ja kraanikauss oli nende ratastel elamus kenasti olemas. Kes hakkas viimaste päevade pilte arvutisse üles laadima, kes läks Antslasse kütust hankima, mina istusin natuke omaette ja kirjutasin mõned salmid ühele luuletusele, mis mult tellitud.
Siis sööma, pärast seda intervjuu, kus Kristjan istus ühes kiige otsas ja mina teises. Ja siis, mis muud kui sinna punkti, kus hommikune jooks oli lõppenud. Koguaeg käis filosofeerimine jooksu mõtte üle, Kristjan on sellega põhjalikult tegelenud, tema jaoks pole jooks tuim rühkimine nagu ilmselt mitte ühegi jooksja jaoks. Lihtsalt igaüks ei mõista seda niimoodi sõnadesse panna.
Asusime siis jooksma, kolmekesi – mina, Kristjan ja Margus ja Martin. Alguses jooksime koos, paari kilomeetri peal mõõtsime veel pulssi, mul oli mõnevõrra kõrgem kui Margusel, väike ohumärk, et ma võin temast kunagi maha jääma hakata. Kristjanist parem üldse ei räägi, tal ei olnud pulssi ollagi, varsti tegi ta ka väikse käiguvahetuse ja libises meist kaugele ette ära. Ühe pikema sirge peal teda veel korraks nägime, kuuldavasti jooksis ta 10 minutit meil eest ära.
Martin oli ka meist maha jäänud, ette rutates võib öelda, et ta jooksis terve 13 km läbi, mis oli tema elu rekord. Siiamaani vist ainult 5 km? Aga vahepeal rühkis meie kannule Joonas, kes otsustas veel mitte 14 km ette võtta, vaid piirdus 9-ga. Joonas mängis Keenia meest, jäädes vahepeal meist maha, aga seejärel taas uljalt mööda rühkides. Alles mõni kilomeeter enne lõppu raputasime Joonase pisut maha. Proovisin ka Margusest lahti saada, aga kui ka venitasin sammu pikaks, ei jäänud ta maha ja ka hetki, kui ta korraks peatus, ei õnnestunud ära kasutada. Jätkasime täiesti kõrvuti, kuni viimaks Mõnistes saime aru, et nüüd ongi jooksu lõpp. Konkreetset finišijoont tegelikult ju maas ei olnud.
Lõppkokkuvõttes oli hea tunne, et ma Margusest mingi hetk maha ei jäänud, sest vahepealsed kiirendusüritused ja vaprad mäkkerühkimised (tõususid oli teisel poolel päris kenasid) ikka kulutasid omajagu. Arvan, et pulsi tõmbasin 180-ni küll välja. Ja rõõmu tegi, et see jooksutunne, mille ma kevadel leidsin, pole mind ikkagi maha jätnud. Et Kristjan nii lihtsalt eest ära libises, pole mingi hull näitaja, sest näiteks maratonijooksus peaks meie vahe olema 1,5-2 tundi, mis on päris suur vahe, umbes nagu autol ja Loskutovil
Oluline tarkus, mille Kristjanilt teada sain – treeningul ei maksa kõikelõhkuvat lõpuspurti harrastada, sest see võib hävitada kogu tulemuse, mis rajal kogutud ehk tekitada mikrovigastusi, mida ei oska vigastuseks pidadagi. Lõpuspurdid on muidugi omal kohal võistlusel, kui vaja kellelegi lõpusirgel kandu näidata. Aga see, kui sa seda seal suudad, ongi õige ja mõistliku treeningu vili. Jah, olin varem kuulnud, et treeningul ei maksa ennast lõhkuda, aga mida see täpselt tähendab, ei teadnud.
Sain huvitavat ka toitumise kohta, et kui kavatsed esimese asjana hommikul jooksma minna, on siiski hea, kui enne magamaminekut sööd. Muidu ei ole hommikul mingit energiat, millega joosta. Rääkisin ka, kuidas ma mõnikord päev läbi ainult taimeteed joon ja siis õhtul jooksma lähen. Kristjan arvas, et suudan seda tänu varudele, mis mul on endale naha alla kogutud, et tema seda ei suudaks, kuna organism põletab järjepidevalt kõik omandatud energia ära ja ta lihtsalt kukuks sellise avantüüri käigus kokku.