Emomäe jooks

Laupäeval Emomäe jooks. Kõigepealt tubli ronimine, et üldse starti jõuda. Sain numbri 100, mis tõi mulle ka hiljem loosiauhinnana kruusi. Nii et kümnete kirjanduslike kruuside kõrvale ka üks sportlik kruus.
Start - 10 km - mõõtmisandmetel 10,3 km. Sean endale eesmärgiks alla tunni joosta, ei tea täpselt, mida tõusud endast kujutavad, aga 10 km peaks ometi tunniga ära jooksma. Muide, pole mul ühtegi 10 km aega varem fikseeritud. 5 km on, 8,5 Uhtjärvel ja Viljandi järvejooks umbes 12 km on vist sellele kõige ligemad olnud.
1 km läbitud, kõrvalt öeldakse, et läheme 55 minuti peale. See ei luba muidugi veel mitte midagi, sest teada on, et kaks hullu tõusu on ees.
Minu mõttekaaslased selles suhtes, et mõtlesid ka alla tunni, jäävad vaikselt mu selja taha, ja hiljem vist minust mööda ei lähe.
4 km läbitud, väga raske joosta ei ole, aga ka stardivärskust enam ei tunne. Võtan ühe eesjooksva blondi tütarlapse orientiiriks, vahepeal libiseb ta kaugemale, vahel suudan talle ligemale võtta. Kas ma oleks tast ka kunagi mööda läinud, jääb teadamata, sest tema keerab 5,6 km finii poole ära. Õnneks ma ei ehmu sellest, jätkan mõnusas rütmis, sama ka hirmpika tõusu peal, kus lähen mõnest mööda, ja vähemalt ühest jäin ka pisut maha.
Tõusu lõpus kõndinud kaks tütarlast kihutavad minust varsti uuesti mööda ja savad edumaagi. Püüan nad pikapeale kinni, haagin sappa, aga jõudu mööda minna ei ole. Kui jõuan kõrvale, kiidan nende head tempot, aga siis tuleb hea langus, kus minu vabalangemine on parem.
2 km enne lõppu - või oli see juba 3, hakkab kas liigne hommikune jõujook või eileõhtune shashlõkk ja grillvorst, igatahes mu kõht on korrast ära, tahaks nagu lahti olla või on gaasid sees, ei saagi aru, igastahes ei saa tempot lisada, lõpuspurti teha. Lonkima ka ei taha hakata nagu Tartu jooksumaratonil, sest mul on hästi meeles, et lonkimine teeb asja hoopis raskeks.
Lõputõusu peale jõudes on jõudu veel küll ja ülesronimisel kõht ka enam muret ei tee. Tõus on karm, aga rajaprofiili paberil vaadates tundus ta veel karmim. Ütleme, et Urvaste mägede poega Emumäkke tõus eriti ei heiduta. Aga eks see on märk ka paranevast vormist. Lõpu mõnikümmend meetrit spurdin mõnuga ja suudan hingeldades mõnusas tempos ka mikrofoni tõkkejooksu-luuletuse lugeda.
Hommikul ei ole jalalihased eriti valusad. On see märk paremast treenitusest või hoopis sellest, et ma ei andnud ennast kõike?
No krt, ma ütlen, järgmisel aastal lähen tagasi. Uuesti jooksma. Siis on näha, mida see tänane tulemus 58.12 tegelikult tähendab.