Käteldes levivad haigused - no tõsi ta muidugi on ...

Võru Teataja 8. märts 1920

Käeandmine maha.

Esimene asi on tuttavaga kokkusaades temale oma käsi pihku tsusata.

Tuttav jätkab sellesamaga – ja järgneb suurem käepigistamine ja raputamine, mille väetus ja tugevus sellest oluneb, kui palju kokkusaamine heameelt sünnitab.

Sagemini tsusatakse enda „sõrg“ teisele pihku harjunud kombe järele. Mõnikord on see käe toppimine otse tüliks ja meelepahaks, iseäranis kantseleides, kus sulepea kõrvale tuleb panna ja „ängatud“ käsi vastu võtta.

Paljud peavad teretamist alles siis tõsiseks tervitamiseks, kui üksteisele kaela on langetud ja üks, kaks, kolm korda suudeldud. Viimane „tundelikkus“ avaldub külla peaasjalikult Saksa ja Vene naisterahvaste juures. Meie rahvas sellist välist tundelikkust palju ei tunne. Peab seda koguni pentsikuks, liiga tehtuvaks ja mitte südamest tulevaks.

Tervitusviisid on rahvaste juures väga mitmesugused ja nende tekkimise põhjused peituvad õige sügaval.

Nende vastu sõdima hakata ei oleks ehk sünnis ja otstarbekohane. Ei tõstaks meie oma häält nüüdki mitte, kui käeandmine praeguse ajal mõnede hädade põhjuseks ei oleks.

Ühes käega antakse edasi mitmesugused haigused, haugused, mis muidu ehk edasi andmata jääksid.

Praegu on pea igal pool haigused möllamas, haiguse idud, batsillused, võivad meile külge hakata seal, kus meie seda (plekiline soetõbi) aimatagi ei tea. Nagu nähtavad haiguse edasikandjad täi ja kirp uusi ohvreid juure muretsevad, samuti võivad miljonid nägemata pisielukad külgehakkavaid haigusi käeandmisel edasi kanda.

Sõber võib sõbrale, tuttav tuttavale haiguse ja ka surma toojaks saada, sirutades üksteisele sõbralikult kätt.

Seda ei tohi olla! Taudide laiali lagunemise vastu tuleb igapidi võidelda. Ka kommetestki tuleb loobuda, olgugi ehkj need ka armsad kombed. Sest elu on üle kõige.

Ja üks niisugustest kommetest, millest ajutiselt loobuda tuleks on praegu käega teretamine. Maha ta!

Hoidume tagasi temast mõneks ajaks.