Tarvastu rahvatarkusi raskejalgsetele naistele

Käima peal oleval naisel on keelatud looma tapmist pealt vaadata; muidu jääb lapsele see viga külge, et ta silmi keerutab, üle pea pillub, ringutab ja väänleb. Kui raskejalgne juhtub mõnest raipest mööda minema, siis ei tohi ta sinna peale sülitada ega ütelda: „küll on paha hais“ ; teeb ta seda, siis hakkab ka lapse hingeõhk haisema.
Ka läheb kõik lapse ihu siis, kui naine siga jalaga lööb, harjaseid täis või talle tulevad vistrikud suhu.
Et lapsel kõverad jalad ei tuleks, oli keelatud üle aisa astumine.
Lapsed on näost kollased, kui linakakkuja naisterahvas linamaa peale kuseb; kui raskejalgne naine aga tee peale kuseb, siis lähevad lapse käed higiseks.
Astub ema palja jalaga kogemata kana veresse, siis lähevad lapse jalad kergesti „lahkesid“ täis.
Katkub käima peal olev naine kuhja küljest heinu, jäävad ta lapse juuksed lühikeseks.
Lobiseja lapse saab naine, kui ta ise sel ajal palju räägib või kui ta kangast koob.
Kui raskejalgne naine õunu puhus (põues) kannab, on tema lapsel eluajal palju paiseid; kui ta põllega jahu või tangu kannab, saada laps selle vea, et ta näost lapiline ja kirju on.
Kui raskejalgne korraga kaks leiba ahju paneb või paariseotud vihad sauna juurde viib, sünnivad tal kaksikud.
Käib naine raskejalgsuse ajal tihti saunas, siis tahab ka laps pesemist ega karju vees kui see, kelle ema kandmise ajal enese puhtuse eest ei hoolitsenud.
Raskejalgne ei tohi istuda kunagi veepange peale, et ta laps mitte ära ei upuks. Samuti uppuvat ära ka tuharseisus sündinud laps. Et last sellest õnnetusest hoida, peab ämmamoor täitma pange veega ning pange sanga alt lapse kolm korda läbi pistma. Keegi juuresolija peab seejuures ütlema: „upub ära“, mille peale ämmamoor peab vastama: „laku perset, ei upu“

allikas: Eesti Kirjandus 7/1924