ERITI SEIKLUSRIKAS MARATON

Lootus sel aastal veel üks ilus maraton joosta sai tugeva hoobi nädala alguses, kui mingi tõbi tuli külge. Ei nohu, ei köha, ei peavalu, vist isegi mitte palavikku, ainult hingamisteed krabisesid ja üldiselt nõrk oli olla. Esmaspäeval-teisipäeval tuli veel kõvasti füüsilist tööd teha, jooksmas ei käinud, lootsin, et nii on rohkem lootust ära paraneda, jõin hoolega teed, sõin sibulat, määrisin vietnami salviga, tegin kapsalehe ravi. Midagi läks paremuse poole küll, aga päris hea ikka ei olnud. Reedel juhtisin võrus Bernard Kangro konverentsi, jõudsin päris kenasti, aga õhtuks oli see nõrkus tagasi. Veel kõva ravikuur.
Laupäeva hommikul hakkasin Valmierra sõitma, sest samal õhtul oli nagu selleks puhuks säetud, Luulesõidu etteaste, kus fs ja Triin Soomets Eestist ja veel läti ja soome luuletajad.
Häälega jõudsin Valka, kust kõndisin Valka ja läksin bussi peale. Valmieras veel vaatasin, et kohe-kohe on algamas Läti karikavõistluste mäng jalgpallis Valmiera-Kuldiga, mis kõlas väga atraktiivselt. Aga see oleks luuleetendusele selga sõitnud, pealegi kibrutas vihma, pealegi ei olnud mu tervis ikka veel endiselt kuigi hea. Luulesõidul lugesin ka ise luuletusi, teistega pidutsema ei läinud, kuna nad läksid kuhugi Valmierast välja, aga ma pidin hommikul jooksu stardis olema.
Võtsin veel õhtul paarsada grammi Riia palsamit ära ja sõin küüslauku. Hommikul oli üks nädala paremaid ärkamisi, aga kui olin natuke ringi tuuseldanud, andi haigus jälle tunda ja hingamistee polnud ikka veel korraliku katte all. Võtsin igaks juhuks veel klõmaka Riia palsamit.
Otsustasin, et jooksen ühe ringi vähemalt ja kui siis ikka hing väga kinni on, jätan pooleli. Stardipaigas sain kokku Kaareli ja Toivoga, kellega me omaette Valmieras-käimise tiimi moodustame. Kõik asjad aetud, segadust tekitas kusjuures, et kiip oli ilma punase aluseta, aga Kaarlil oli alus varasemast olemas, ma panin lihtsalt paelad kiibi aukudest läbi, nii vist oligi mõeldud.
Eelmisel päeval oli Valmieras olnud väga vahelduv ilm – päike ja vihm vaheldumisi. Sama jätkus ja umbes veerand tundi enne starti viskas korralikku sahmaka vihma. Läksime kaubamajja varju, seal oli kell olema sja Toivol käe peal ka. Kui kuskil viis minutit jäi stardini – ohoo rõõmu, oligi juba vihm üle läinud. Hakkame siis starti minema, vaatan, et Kaarel ja Toivo lähevad lausa jooksuga, aga starti ei olegi seal, kus ta minu teada pidi olema. Ahsoo, start on varem välja lastud. Egas midagi, hakkame jooksma, stardikell on tiksunud 1.20, kui stardijoone ületame. Alustan muidugi aeglaselt, ei hakka Kaarlit ja Toivot püüdma, aga Toivo ootab mind ise järgi. Oleks ülekohtune jätta mainimata, et nii Kaarel kui Toivo on nädal aega tagasi ka Tallinnas tubli maratoni teinud.
Kaarel läheb oma teed, näeme, et varsti on ta järgmise grupi kinni püüdnud. Meie Toivoga arutame õige tempo üle ja kumb peaks seda dikteerima, et see paras oleks. Jooksen lõdvalt, aga kindlasti mitte enda kohta aeglaselt. Nopime ükshaaval eesjooksjaid.
Mis tegelikult mind nii väga ei rõõmusta, et tõuse on mõnevõrra madalamaks lihvitud, rada läheb mõnevõrra teist kaudu. Ka edasi-tagasi lõik, mis läks Gauja.äärde välja, on maha lõigatud, kõige looduslikum osa rajast. Aga lõik, kus on tagasipööre, tänu millele näeb endast kõvemaid endale vastu jooksmas ja seejärel neid, kes sinust maha on jäänud, see lõik on teises linna otsas. Ja kui oleme sinna jõudnud, tabaad meid esimene paduvihm. Jalad saavad üsna ruttu märjaks, ka igalt poolt mujalt, aga Silja spordist saadud Odlo (vist suusa-) särk on mõnus ja kuivab ruttu. Arvan, et kasutan edaspidigi teda jooksmisriietusena. Ja ette rutates võib öelda, et ei hõõrunud üllatuslikult ära ei kintse, ega rinnanibusid ega ka jalgu mitte. Kasutasin vaseliini muidugi ka, aga ega seegi alati lõpuni välja ei aita. Plaastreid seekord ei kasutanudki.
Esimene ring saab läbi ajaga umbes 1:08. Kui keskmist kilomeetrit arvestada, on küll kiirem algus kui eelmisel aastal. Ajah, see on ka muutus, et ring on niivõrd pikem, et eelmise aasta viie ringi asemel on 4 ringi. Mis tundub seekord isegi psühholoogiliselt lihtsam, kahju ainult, et otseseid paralleele eelmise aastaga on raskem tõmmata.
Selgelt rõõmustab, et pärast esimest ringi ei ole mingit põhjust kõrvale tõmmata. Jätkame, vahepeal kena päikese käes, aga siis taas külm dušš. Kas tõesti mõni jooksjatest on nii kõvasti pattu teinud? Jalad on rasked ja märjad, muret teeb, et põlveõndla lihased jäävad juba valusaks. Muidu on toonuis maru hea, tundub, et haigus oligi sellepärast, et ma üldse jooksmas ei käinud tervelt kümme päeva.
Teine ring läheb samas taktis, tegelikult ikka kiiremini, kell näitab 2:15, kui kolmandale ringile asume. Üks suur võit on see, et võitjate käest kahte ringi ei ole sisse saanud.
Kolmandal ringil, endiselt Toivoga ühes rütmis, arutame, kas need, kes meist mööda lähevad, on juba neljandal ringil olijad. Enamasti tundub see nii olevat. Ise läheme ka ikka mõnest mööda. Edasi-tagasi lõigul näeme Kaarlit, kellega oleme vahet hoopiski vähendanud, kuigi olime arvanud, et saame ikka ringiga sisse. Toivo kipub nagu pisut maha jääma vahepeal, aga alati tõuseb taas kõrvale ja jätkame ühes rütmis. Finišikell on vahepeal nulli läinud, nii et võrdlusmoment puudub, kuidas vahepeal läinud on. Ja endiselt veel jõudu on, kolmanda ringi üsna alguses rebin pisut Toivost ette, aga on kuulda, et ega ta kaugele ei jää. Kui jääb veel 6 km lõpuni, hakkavad tulema raskused. Hoian rütmi ja kuigi lähen vaevaliselt edasi, saan ka selle lõigu peal mõnest mööda, kes on käimise peale üle läinud ja mulle valmis sappa võtma ei ole. Kaarel on veel lähemale tulnud, aga on ka selge, et ega vahet vähendada enam ei õnnestu, see läheb lõpukilomeetritega tõenäoliselt jälle suuremaks. Pisut peale pöörangut jookseb ka Toivo vastu, ta ei ole kuhugi kaugele jäänud, ja see teadmine sunnib ka mitte kõndimise peale üle minema.
2 km enne lõppu on joogipunkt, kuigi tunnen, et jooki vaja ei oleks (selleks ajaks on laudadele jäänud ainult vett), siiski peatun ja joon. Samm on nii raske, et tahab hetkelist peatumist. Ajah, viimasel ringil loobusin banaani söömisest, tundsin, et mõõt on täis. Siiski hakkas ringi keskel sees nii keerama, et mingil hetkel tundus, et ropsi mahapanek on ainult aja küsimus, seda siiski ei juhtu.
Viimane pöörang tublile tõusule, aga sealt jääb ka vaid mõnisada meetrit lõpuni. Näen, et tagant tulija on turvaliselt kaugel, saan aru, et ta eriliseks kiirenduseks ilmselt enam võimeline ei ole, viimast tõusu naudin, kuigi ega ta nüüd kergelt küll ei tule. Siis veel 200 m siledat maad, teen lihtsalt suurest rõõmust veel ühe mõõduka kiirenduse ja ongi finiš. Vist kõige magusam finiš, mis mul maratonidel on olnud.
Aja peale ei mõtle, kui lõpuks oleme riideid vahetama jõudnud, vaatan kella, stardist on kulunud 4:45. Et finišist on ka aega mööda, on isegi lootust, et tuleb alla 4:30. See lootus väheneb, kui meenub, et start läks ikka 5 minutit varem minema. Samas mu kell on paar minutit ette.
Igatahes Mulgi maratoniga enam vähem samasse kanti aeg, kas tuleb hooaja isiklik rekord, see põnevus on õhus. Üks isiklik rekord sündis selle finišiga aga niigi. Esimest korda elus lõpetasin aasta jooksul kaks maratoni. Kui suured on võimalused järgmisel aastal alla 4 joosta, mis ma enda eesmärgiks olen seadnud, on praegu raske ütelda. Võimatu ei tohiks küll olla.
Aga põnevust oli veelgi. Riiete vahetamisel selgub, et Toivo on autovõtme kaotanud. Tõenäoliselt riietega koos välja tõmmanud. Küsime riiete kätteandjate juurest, ei teata midagi. Läheme registratuuritelgi juurde, kui ma enda kangete jalgadega järele jõuan, näen kohe Toivo näost, et õnnelik lahendus sellele murele on saabunud.
Käime veel kaubanduskeskuses, muide on natuke kurb, et eelmise aasta lõbus nö eestikeelne silt Nägm Nagemiseni on asendatud korrektse Kohtumiseni! sildiga.
Iga istumine ja püstitõusmine on vaevaline, tundub, et just seekord on jalad eriti läbi omadega. Samas, kui otsustan Valga bussijaamas oodates natuke ennast venitada, on järgmine püstitõusmine hoopis võimalikum.
Järgmine jooks on ilmselt kahe nädala pärast Paidest Türile. Kõigest 13-14 km ringis