Üliraske jooks
Eile Tartu jooksumaratonil, 23,4 km seekord, kõvasti km jagu pikem kui senini.
Vorm ei olnud kiita, peab nentima. Vist ei läinud ka alguses piisavalt rahulikult minema. Igatahes 5 km peal olin küllalt kaputt ja vast kuskil 10-12 km peal tegin midagi, mida ma sellel distantsil pole veel teinud, nimelt hakkasin kõndima.
Teine joogipunkt 13 km enne lõppu. Veetsin seal vast vähemalt 10 minutit, siis liikusin ohates edasi. Aga suure rõõmuga adusin, et jooks on jälle minu sõber. Sain järgijõudnud kepikõndijate grupiga hea rütmi - mäest alla nad jooksid, kiiremini kui minu taluvuspiir, aga tasase lõigu ja ülesmäe peal libisesin neile järgi. Mingi hetk olid nad mul nagu turvatiim - on ju hea julge joosta, kui su kõrval ees ja taga keppidega varustatud. Püüdsin mõnegi konkurendi kinni.
6 km enne lõppu hakkas jälle hingamine raskeks minema, ja peagi läksin käimise peale üle. Siis tuli üks daam selja tagant ja ütles, et jookseme. Võtsin ennast kokku ja sain jälle mõnusa rütmi kätte. Viimane toidupunkt 3,8 km enne lõppu, seal läks rada ka 10 km omadega kokku. Tavapäraselt tihe liiklus seal oli asendunud see aasta seal peaaegu vaikusega, lihtsalt enamus olid juba sealt läbi läinud. Aeg niipalju kehvem.
Kilomeeter joostud, hakkas jälle hingamine jupsima ja ka viimane toit tahtis üles ajada. Jälle kõndima, aga umbes 2 km märgi juures, olime teise mehega kõrvu kõndinud ja juttu ajanud, aga siis tuli jooksumõte taas. Viimasel kilomeetril jõudsin veel kahele kõndijale järgi, siis nad hakkasid jooksma, püüdsin nendega sammu pidada, aga varsti käis see üle jõu.
Küll sain kätte mehe, kelle eesmärk oli minu kannul hoida ja lõpus mööda minna. Vahepeal oli ta minust 4 minutit taga olnud, siis jälle 4 minutit ees. Spurtisime, tundsin et ei jõua juurde panna, see oli tõsiselt kurnav jooks olnud, andsin alla. Teine mees otsustas, et tahab ikka minuga fotofinishit teha ja andis ka pisut järgi. Protokollist nähtub, et võitsin siiski tervelt ühe sekundiga.
Loodetavasti oli see hooaja lahtijooks, ei ole pikka trenni peaegu üldse teinud. Ainult 3,5 km otsi, ükskord ka üle kümne.
Sel aastal sõidan ka ratast, kui hästi läheb.
Ehk siis, kui hästi läheb, kohtumiseni Tartu Rattarallil.
Vorm ei olnud kiita, peab nentima. Vist ei läinud ka alguses piisavalt rahulikult minema. Igatahes 5 km peal olin küllalt kaputt ja vast kuskil 10-12 km peal tegin midagi, mida ma sellel distantsil pole veel teinud, nimelt hakkasin kõndima.
Teine joogipunkt 13 km enne lõppu. Veetsin seal vast vähemalt 10 minutit, siis liikusin ohates edasi. Aga suure rõõmuga adusin, et jooks on jälle minu sõber. Sain järgijõudnud kepikõndijate grupiga hea rütmi - mäest alla nad jooksid, kiiremini kui minu taluvuspiir, aga tasase lõigu ja ülesmäe peal libisesin neile järgi. Mingi hetk olid nad mul nagu turvatiim - on ju hea julge joosta, kui su kõrval ees ja taga keppidega varustatud. Püüdsin mõnegi konkurendi kinni.
6 km enne lõppu hakkas jälle hingamine raskeks minema, ja peagi läksin käimise peale üle. Siis tuli üks daam selja tagant ja ütles, et jookseme. Võtsin ennast kokku ja sain jälle mõnusa rütmi kätte. Viimane toidupunkt 3,8 km enne lõppu, seal läks rada ka 10 km omadega kokku. Tavapäraselt tihe liiklus seal oli asendunud see aasta seal peaaegu vaikusega, lihtsalt enamus olid juba sealt läbi läinud. Aeg niipalju kehvem.
Kilomeeter joostud, hakkas jälle hingamine jupsima ja ka viimane toit tahtis üles ajada. Jälle kõndima, aga umbes 2 km märgi juures, olime teise mehega kõrvu kõndinud ja juttu ajanud, aga siis tuli jooksumõte taas. Viimasel kilomeetril jõudsin veel kahele kõndijale järgi, siis nad hakkasid jooksma, püüdsin nendega sammu pidada, aga varsti käis see üle jõu.
Küll sain kätte mehe, kelle eesmärk oli minu kannul hoida ja lõpus mööda minna. Vahepeal oli ta minust 4 minutit taga olnud, siis jälle 4 minutit ees. Spurtisime, tundsin et ei jõua juurde panna, see oli tõsiselt kurnav jooks olnud, andsin alla. Teine mees otsustas, et tahab ikka minuga fotofinishit teha ja andis ka pisut järgi. Protokollist nähtub, et võitsin siiski tervelt ühe sekundiga.
Loodetavasti oli see hooaja lahtijooks, ei ole pikka trenni peaegu üldse teinud. Ainult 3,5 km otsi, ükskord ka üle kümne.
Sel aastal sõidan ka ratast, kui hästi läheb.
Ehk siis, kui hästi läheb, kohtumiseni Tartu Rattarallil.
Labels: hull trummar, sport, töö õnnistab meie väikest sõjasaaki, tule taevas appi
posted by konnula contra at
10:35 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home