Käisin rattarallil - jooksin ka:)

Sõitsin bussiga Tartu, kell 10 sain sõbra käest ratta, panime sadula kõrgemaks, esikummi natukene õhku juurde, siis ma jäin ettevalmistusi tegema ja kell 11 olin ilusti stardis.
Alustasin rahulikult viimasena 133 km teekonda, lehvitasin kõigile, mul oli PR-mees kõrval, kes karjus koguaeg: „Aplaus Contrale!“
Sõitsin esimest korda selle rattaga, aga käiguvahetus oli väga mõnus, kuigi teistmoodi, kui olin harjunud. Aga selle sain kiiresti selgeks.
Paar sõitjat jõudsin kinni võtta, üks sõitis minu sabas, aga siis ta läks miskipärast minust mööda, ja ma tundsin, et kuidagi raske on talle järgi minna. Siis selgus kurb tõsiasi – esikumm tühi!
Tehnoabi auto sõitis vist kuskil kaugel ees, kuid üks hea inimene viskas siiski mind ja teist meest, kellel oli suurem tehnilisem probleem ja ka põlv katki, Tartusse tagasi.
Hawaii Ekspressis sain kummi ära parandatud või sain uue kummi, enam ei teagi. Igatahes otsustasin proovida 69 km ära sõita, tulemust küll kirja poleks saanud niikuinii, aga mõtlesin, et kui juba sellised ettevalmistused tehtud, ratas sebitud ja Tartu tuldud, peab ikka ennast kuidagi realiseerima.
Suures grupis oli ikka väga mõnus sõita, aeg-ajalt läksin mingist grupist mööda ka, tegin spurte, et järgmise grupi taha sõitma saada, igati tore kõik. Aga kui sõidetud oli ligi 20 km, just olime Otepää peale keeranud Kambjast, hakkasin jälle maha jääma ja tundsin, et see ei ole minu jalgadega seotud. Jälle kumm!
Jalutasin tagasi, kuni minuni jõudis katkestamisbuss. Panin ratta sinna peale, aga teades oma varasemast kogemusest, kui kaua läheb ja kui tüütu on katkestajate bussis loksuda, otsustasin proovida häälega Tartu. Sain Tõrvandi risti ja seal tegin otsuse lõpetada päev võimalikult sportlikult ja jooksin viimased 7 km finišisse. Lõppkokkuvõttes oli täitsa lõpetaja tunne, mis sest et medalit kaela ei saanud, ja diplomit ammugi mitte.
Vahelduseks oli küll päris huvitav võistlus, sügisel proovin oma rattaga Rattamaratonile minna ja siiski täisdistants läbida.