Kuidas Lätted Mulgimaal käisid

Olen ise korduvalt Nava tallu juhtunud ja kogenud, et see võiks olla õige koht, kus mis tahes toredat kirjanduslikku ettevõtmist toime saata. 2010. Nava Lava Kava ajal rääkisin sellest Kõdara Jaagule, ta oli kohe täitsa rahul selle mõttega, et aasta pärast noored kirjanikud võiksid Nava talu koguneda.
Selle aasta alguses hakkasin varakult ettekandjaid otsima, väga paljud olid juba hõivatud, kes tollel ajal lausa välismaal, kes pulmas, kellel filmivõtted … Siiski paistis olevat 15-20 ettekannet soolas, mis oleks väga võimsa ja tiheda graafiku teinud. Eks sellest johtuvalt sai ka Kulkale tehtud eelarve päris priske, mille taustal lõpuks tehtud positiivne otsus võttis isegi nõutuks. Samas küll – Lätete ajaloost on teada ka seminare, mis 0 krooni Kulka rahaga ära peetud.
Rahaga arvestamist tegi lihtsamaks tegelikult ju kurb jada – järjest rohkem tekkis ettekandjaid, kes siiski ei saanud tulla. Aga Lätete ärajätmise mõtet eriti ei tulnud enam. Samas otsus teha lühendatud Lätted sündis üsna varakult. Et laupäeva õhtuks võiks kõik läbi olla ja siis on soovijatel vaba kava ja üldiselt ka saaksid oma kulul jätkata.
Sponsorite leidmine Lätete toitlustamisele tundub ka iga aastaga järjest raskem, aga lõppkokkuvõttes tekkis meil isegi neli sponsorit.
Helen ehk Sangaste Linnas varustas meid pudrukraamiga, Abja Tarbijate Ühistu lubas meil võtta oma Karksi-Nuia poest portsu kraami tasuta, mis oli eriti hea, sest andis varieerida. . A. Le Coqi poolt antud õllelaadung oli seekord täiesti piisav, et varustada esinejaid kesvamärjukesega, mis nii või naa ei saa Tartu NAKi ettevõtmiste juurest puududa. Pajumäe talu kohupiimakreem ja kamajogurt panid mõnusalt magusa punkti Lätetele. Tõsi küll, ma kutsusin nad oma suurte potsikutega kohale laupäeval kella 14 ajaks, kes oskas arvata, et selleks ajaks on niigi napist rahvashulgast pool juba lahkunud. Isegi kõige suuremad maiasmokad ei suutnud neid lõpmatuseni süüa, aga eks sai osa rahvast sellega mitu päeva järel-Lätteid pidada. Mitte lõpmatuseni, selge see, sest Pajumäe toodang on tehtud selleks (ja selline), et ta kohe ära söödaks, mitte pikalt kapis säilitamiseks.
Suured tänusõnad sponsoritele, aga ka Nava talu peremehele Jaak Kõdarile, kes hoolitses kõigest hingest, et meil midagi puudu ei oleks. Ja ei olnudki, saime abi ka nendes küsimustes, mida alguses kokku lepitud ei olnudki.
Lätetele jõudis põhimass üsna reede õhtul, selleks ajaks olime Vahuri ja Marega poes käinud, Vahur ja Mare juhtimisel valmis suures pajas ka nämma riisiroog.
Lätete avamine toimus seal, kus kõik Nava talu tähtsad ettevõtmised avapaugu saavad – laulupiiriposti juures, päris Eesti-Läti piir on ka kohe sealsamas. Võib öelda, et kui 2006. a Massiarus olime Lätile üliligidal, siis nüüd olime ligemal veelgi. On teada, et Lätetele on alati Lätist ligem sõita kui Tallinnast (vt Wimbergi pilte). Avapauk saadi kätte niimoodi, et kirvega löödi pooleks arbuus, oli seal ilutulestikku ja pidusööki mõlemat.
Pärast õhtusööki sai tuleristsed Lätete debütant Tõnis Parksepp, kelle jutt oli üsna teoreetiline, aga kutsus esile vaidlusi ja arutelusid, küsimus siis selles, et kas kõik kirjanikud on mõnest enda eelkäijast mõjutusi saanud.
Öösel toimusid kollektiivne saunaettekanne „Kuidas alasti hea välja näha“ ning Aapo Ilvese ja Contra juhitud läbilõige „Lätete kuulsusrikas ajalugu“
Õhtul tsikliga kohale vuranud Valts Ernstreits juhatas meid liivi kirjanduse lätete manu, kahjuks ei õnnestunud mitmeid lättelisi üles saada selleks ajaks, aga Valtsil oli vaja edasi rutata. Kell 12 Lätted jätkusid, kirjandusmuuseumi direktorJanika Kronberg rääkis Karl Asti ja mitmete teiste eestlaste vangipõlvest Riias 1905. aastal.
Siis jätkasin mina läti teemadel, andsin edasi oma väljalõike lätieestlase Hannes Korjuse suuremast uurimusest, mis kajastab eestlaste-lätlaste suhteid läti kirjanduses. Varsti võib paremaid hetki sellest lugeda ka Eesti Ekspressi Areenist ja aasta lõpul teemaga põhjalikumalt tutvuda Hannes Korjuse ilmuva raamatu „Lätimaal eestlasi otsimas“ vahendusel.
Priit Salumaa esines välkettekandega, et kirjandus on nagu golf, selles mõttes, et tore ja alati mitte kõige odavam harrastus. Mis ilmselt pidi tähendama, et päris tööga seda siiski võrrelda ei saa.
Järjest rohkem inimesi kippus minema, pidime jätkama kiirelt ettekannetega, Kindel Lätete raudvara, kes ilmselt kõigil Lätetel ettekande teinud, Veiko Märka rääkis Tartu 1930ndate aastate kirjanikest kui professionaalsetest kohanejatest, kes tulid kenasti toime nii Pätsu vaikival ajastul kui Stalini terrori aastatel. Paremini kui Tallinna ametivennad-õed. Kusjuures tuleb vahet teha pugemisel ja kohandumisel.
Lõpetuseks rääkis Wimberg teemal „Elas kord August Jakobson“, mis oligi läbilõige August Jakobsoni elust ja loomingust.
Siis maiustati Pajumäe toodetega ja mindi tutvuma lähedalasuva Alatsi rabajärvega ja tunti ennast lihtsalt mõnusalt. Õhtul 21 paiku lahkusid viimased autod, mõned lättelised jäid veel üheks ööks. Kokku oli Lätetest osavõtjaid seekord 25 ringis, on olnud ka sadakond – aga on olnud ka vähem kui 25 kindlasti.
Kuigi sel aastal tundus, et Lätted hakkavad oma elu ära elama, on juba kuulda järgmise aasta plaanidest, kohtki paika pandud. Eks me siis näe.