Uhtjärve jooks 2010

Pärast mitmeaastast pausi toimus viimaks 15. ümber Uhtjärve jooks.
Osalejaid oli vaid 3 võrra vähem kui eelmisel korral 2007. aastal. Seekord siis 60. Huvitav on seejuures märkida, et 2007. aasta jooksjatest oli seekord kohal vaid 20% ringis. Päris korralik „verevahetus“.
Mitu aastat probleeme tekitanud maatükist ringi jooksmiseks laskuti vanast suusahüppemäest alla orgu. See oli raja kõige raskem katsumus. „Üks orienteeruja kihutas must laskumisel mööda sellise hooga, tundus, et põrutab otse järve.“, rääkis jooksu võitja Margus Koor Võrust. Rada oli tema peakonkurentidele, orienteerujatele lausa maiuspala, läkski jupp aega, enne kui ta suutis neil eest ära joosta. Koor on neljast korrast kolmel Uhtjärve jooksu võitjana lõpetanud.
Rada oli tõesti mägine ja mudane, lõpuosas tuli joosta ka kopratammi pidi. Ilmselt ka paar kilomeetrit pikem kui seni, lõpuajad viitavad sellele samuti. Järgmiseks aastaks lubas jooksu peakorraldaja Margus Klaar Urvaste SK-st hullu orgulaskumise ära kaotada.
Võitsid niisiis võrukad Margus Koor ja Monika Irves. Oma õla oli korraldusele seekord alla pannud ka Võrumaa Spordiliit

Enda isiklik kogemus:
Sõitsin stardipaika rattaga, esimene soojendus seega tehtud. Kohapeal, järve ääres, tegin ka jooksuliigutusi, teab mis kerge tunne ei olnud, aga muretsema ka ei pannud. Või siiski – stardis vaatasin, et nii kõvad jooksjad koos, kas mul ikka kannatab nendest kellegagi võidu joosta.
Alustasin mõistlikult mõõdukal sammul, jäin isegi kümmekond meetrit viimastest maha, siis hakkasin tasapisi järgi ja ettepoolegi libisema. Mäkkeronimine läks kenasti, enesetunne oli nagu alati pärast seda tõusu. Aga varsti tuli orgulaskumine, väga järsk, püüdsin jalgadega pidurdada, käisin ikka istuli ja libisesin mõnda maad isegi niimoodi edasi, aga ka see ei paistnud väga efektiivne. Alla jõudes hakkasin vaikselt jälle sammu säädima, aga siis märkasin, et hingeldan nii nagu ma ammu pole jooksmise ajal hingeldanud. Lasin rahulikku sammu, hingamine läks pisut normaalsemaks, aga erilist puhkust ei olnud, sest pehme rada tõusis vaikselt, tapvalt vaikselt, ülespoole. Tõusukeste peal kasutasin ka kõndivat sammu. Nõiariigi tee peale välja jõudes tundsin ennast taas jooksjana ja võimelisena eesjooksjaid püüdma. Oluliselt ligemale ma siiski ei jõudnud, hoopiski boksipeatuses (Nõiariigis pakuti juua) läks üks tütarlaps veel mööda. Tema ma sain siiski juba orgu laskumisel kätte ja jätsin selja taha. Järgmiseks eesmärgiks oli silme ees tüdruk punases, Katre, kes oli must enne Nõiariigi teed mööda lipsanud. Vahe vähenes tasapisi, aga mingiks eriliseks spurdiks ma võimeline ei olnud. Oksemaitse tuli suhu, ma poleks vist siiski pidanud vett neelama joogipunktis. Pikema sirge peal olin sunnitud tõdema, et eespool enam kedagi ei näe. Pisut ehk andis jõudu juurde tuttav tee, mida mööda sai lapsepõlves tihti Uhtjärve ääres käidud. Tolleaegsete naabrite ergutuskisa andis veel rohkem jõudu, lisaks veel teadmine, et vaid paar kilomeetrit jäänud, lisas jalgadesse kergust, millega olen rohkem harjunud, kui nende vahepealsete puupakkudega. Ja nägingi viimaks kahte tüdrukut ees, mis sundis sammu veel pikemaks venitama. Eks sellest jooksust kujuneski minu jaoks üks suur naiste tagaajamine.
Ühe tütarlapse sain just enne viimast orgulaskumist kätte, mäe peal ei hakanud trügima, aga nii kui olime alla jõudnud, tulin tuulest välja ja hakkasin punast tüdrukut püüdma, vahe vähenes, kuid ka eesjooksja lisas vaikselt kiirust, lasin siis jala sirgeks ja komberdasin finiši, kus laskusin käpuli. Kommentaator Aivo veel küsis, et kas ma ainult mängin või olen tõesti nii läbi. Ütlesin selle peale, et jah, see oli tõesti raske jooks. Samas kui olin mõned minutid hinge tõmmanud, tundsin, et jalad on nii heas korras, et lubaksid veel teise tiirugi joosta. Muidugi mõista see rõõmustab, ja lähen optimistlikult vastu kuu aja pärast toimuvale Mulgi maratonile, kus loodetavasti ei pea nii järske liigutusi tegema kui Uhtjärve jooksus.