Jalgpalli reportaaž 80 aastat tagasi - muide 1930. aastal toimus ka esimene jalgpalli MM

Elu 14. juuni 1930
Möödas ta on. Möödas on meie õilsate ajarüütlite kauaoodatud säärevisaduse võistlus. Juba ajalugu annab küllaldast eeskuju, et pääle pika rahuaja tuleb verine sõda, kus lüüakse uperkuuti kõik senised tõekspidamised inimväärtusest, hinnatakse ümber ja sõtkutakse segamini kui uhmris. Pikemat aega oli õhus tunda käärimise hõngu, mis midagi head ei tõotanud. Oli karta, et haaratakse puss ja vileklopp ning läheb lahti verevalamine, ainulaadne oma metsikuselt ja julmuselt päikese all maailma sünnist siiani.
Kuid viimasel momendil tärkas meele meie uljatele ajuaristokraatidele, et oleme kultuurrahvas ja lahendame tüli kultuurselt. Lepiti kokku, et kõik säärtelihastesse koondunud ajusapi võtab vastu paljuklopitud ja kannatanud nahkkuul.
Kokkuleppe järele pidid küll kõik kloppima nahkkuuli, kuid kes peksab inimesest vana Aadama salakavaluse ja tigeduse, mis rahva poolt puha esimese inimsoo esindaja puhtasse hinge mürgitama pandud. Oli karta, et kirgede lõkkele lüües ritterite ihuliikmedki rohkesti kannatada võivad saada, seda enam et krisatsiusšide, öötööliste ja teiste siidivendade ihulehe „Jeeriko pasaune“ esinumber ähvardas kõik ajakirjanikud lüüa mättasse ja neile juba matusekõnegi ära pidas.
Et kaitsta vähegi meie kultuuri eliidi kalleid jäsemeid vastastikuse murdmise kurbade tagajärgede eest ja otsekohest kiiret abi võimaldada, selleks võetigi kaasa eriti kohale tellitud kuulus arst ühes kanderaamiga. Ja nagu pärastine asjade arengukäik näitas, oli see ettevaatuse abinõu vägagi tarvilik.
Nii säädsidki siis ritta end julged sulemehed ja õilsad veiderdajad, ees muusika, surmaminejatele meeleolu tõstmiseks ja eesel, tarkuse ja põikpäisuse igivana embleem, järel neegripoisid, suleritterid, veiderdajad ja santlaagrid igatsorti. Kindlate ja surmapõlgavate nägudega seadsid nad oma peenikeste koibade pikad sammud karjaplatsil varitseva tundmatu ja koleda saatuse suunas.
Veel viimane gladiaatorite defilee ümber areeri – „Ave, Caesar, morituri te salutant“ – ja läks lahti kole tapelus ümber nahkkuuli.
Võitluse ind oli kõigil kõva, jalad kerkisid kui iseenesest, taganemist pole oodata kummaltki poolt – ennem surm kui autu taganemine.
Võitlus oli nauditav. Lõhuti kõvasti küll paremale, küll pahemale, küll ette, küll taha, küll üles ja alla. Mõnikord sai pallgi õrna obaduse. Oli kohe näha, et tegu on inimkultuuri kõrgeima saavutusega, midagi ei tehtud huupi. Iga löök, iga käe-jalaliigutus oli nädalate päevad ette läbi mõeldud, vaiksetel ööhämaruse tundidel kätte harjutatud ja nüüd võeti tegelikult kasutusele.
Pall oli sellest peenest ajudemässust löödud segamini, ei osanud ta kusagile pöörata ega karata, ta keerles meeste jalgade vahel kui vurr, leidmata õiget rada. Mõnigi uljas ritter tegi oma viimase võnke liivas takerdunud palli rumalümmargusse olemisse.
Ainult harva leidis pimestunud kera oma viimase pelgupaiga värava sügavaimas sopis.
Kui kui kauaks! Meeste metsik tapaiha põrutas ta uuesti kesk verist säärtekeerutust. Ja edasi läks metsik jaht. Ajakirjanikkude vanem esindaja, prillides ja sonis, muidu humaansuse eeskuju kõigile noortele, oli metsikuse viimases kraadis – kätega kobades püüdis ta keerlevat kera, et anda sellele viimast surmahoopi.
Ja nüüd oli arstil tegu: lapi purustatuid kehi, pane hambaid sisse, sea ninu õigeks, õmble nahku kokku.
Taplus kestus, kuni selgus ajakirjanikkude taevani ulatav ülekaal. Veiderdajate vägi oli löödud, purustatud põrmuni ja pidi kapituleeruma.
Siis pühitseti ajakirjanduse suurvõitu, anti neile üle tilluke karikas ja õrnemasoo poolt nõgesepärg. Rahu oli jälle jalule säetud.
Kui kauaks? Kuni kogub jällegi ülemäära sappi ja tapahimu kipub lämmatama moraali ja voorused. Ja õnn on ju vahelduv. Siis võib olla sirutab „Kannel“ end sirgu, parandab kõik mõlgid ja tilistab ajakirjanikkudele surma lugu.
Õhturahu jõudis. Võitlusplatsil ringlesid vaid kaarnad ja mõni vahva tapleja otsib oma kadunud ihuliikmeid.
Bulla Fama.