Contra -Urvaste süda

Sunday, October 24, 2010

Vidijo ka stardist, mida jutus mainitud

Labels:

Munamäelt Võrru



Jooksuhooaega läksin lõpetama seekord Võrru. Munamäe-Võru maanteejooksule. Üldse loodan tulevikus rohkem Võru jooksudest osa võtta, siiani oli mul vist ainult üks Võru-Väimela seljataga. Ehk on Tamula järv järgmine.
23. oktoober ei olnud eriti lämmi, tuuleke ka puhub, on rõske. Ei poe eriti heameelega suurtest riietest välja. Ometi otsustan rajale minekuks jätta vaid oma pikkade käistega Odlo-särgi, arvan, et see ongi suusatajatele mõeldud, järelikult peaks piisama. Võin ette öelda, et ma ei eksinud.
Küll unustasin ennast vaseliiniga määrimast ja jooksu lõpus, eriti õhtul koju jõudes, on kintsud üsna valusad, käin jalad üsna laiali. Vähem muret tegi see, et ka peapaela unustasin kotti, seda va kibedat lipsas silma ikka päris mitmel korral.
Start Munamäe alt, Muna kohviku eest, kaugeltki mitte tipust, ometi sai kohe hea hoo sisse, kuna olen ka üsnagi „mäest alla veereja“, andis selline algus ulja tempo juba ette.
Nagu ka videost näha, ei alustanud ma sugugi päris rivi lõpus. Jooksustiil tundub küll päris kentsakas, pole seda varem kõrvalt näinud. Praegu ka kõrvalt ei näinud, tegelikult tagant ikka.
Paar kolomeetrit vast asfalti, siis keeras tee metsa vahele. 5 km läksin uhke hooga, aga siis läks juba raskeks. Mitu kilomeetrit ei õnnestunud kedagi püüda, aga õnneks eesolev grupp ka ei kaugenenud. Rada oli porine, kevadel ostetud tossud said esimesed poriristsed tegelikult ju … Tõeline maastikujooks, kitsad põllu- ja metsarajad, kus teisest möödumiseks tuleb osav olla, aga ka palju jõudu raisata. Paar kilomeetrit, umbes 10.-11. km asfalt oli mõnus lõõgastus. Sain taas mitmest mööda. Aga järgmine mudakilomeeter lõi mu rütmi üsnagi sassi, äsja peaaegu kinni püütud jooksjad kadusid kus kurat eest minema. Mingist hetkest vahe stabiliseerus, aga jõuvarusid oli juba omajagu kulutatud ja taastumine raja keskel seda muidugi kõike tagasi ei andnud. Samas tulevasi maratone silmas pidades on see hea märk, et hoolimata liiga rutakast algusest päris haamrit ei tulnud.
Viimased 500 meetrit üritasin veel kedagi üllatada, aga vahe oli järgmistega vähemalt 50 meetrit ja kui mina lõpuspurdis kedagi võidan, tuleb vaid tänu sellele, et mul on jõuvarusid teistest oluliselt rohkem säilinud. Puhtas sprindis olen ma ju kõigist nõrgem. Näitasin publikule siiski ilusat lõppu, otsustasin mitte lonta-lönta lasta. Ja kui vaadata lõpuaega, siis ma jõudsin kolmele eespoololevale vaid paari-kolme sekundi kaugusele. Igatahes 1:08.17 on mõnikümmend sekundit kiirem aeg kui kaks nädalat tagasi Paide-Türi jooksul, mis oli küll 500 meetrit pikem, aga seal oli tossu haakuvus rajaga sajaprotsendiline, koguaeg asfalt, siin käis kets all ringi päris hoolega. Ja suuremate lompide eest põiklemine võis ka veel mitusada meetrit juurde tuua.
Samas, nüüd on ka neli nädalat maratonist möödas, siis oli ainult kaks. Nii et loogiline tulemus.
Nüüd järgmine jooksuvõistlus kevadel, heal juhul juba märtsi lõpus. Ehk vahepeal ka mõni suusasõit.
Ja järgmisel hooajal teen ka ühe debüüdi, millest varsti on rohkem kuulda.


Päris korralik pildireportaaž Siit ka need kaks pilti pärit.
Tulemused:

Labels:

Monday, October 18, 2010

Viinamarjade müümine pole imelihtne

Töörahva Elu 18. oktoober 1980
Repliik
MAHAVISATUD AEG
Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.
Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.
MARI TAMM

Labels: ,

Deklamatsiooni algtõed

Töörahva Elu 18. oktoober 1960
Abiks deklamaatorile
KUIDAS VALIDA REPERTUAARI
/---/
Isikliku repertuaari valimist peab teostama kergematelt paladelt järk-järgul raskematele üle minnes. Algaja deklamaator ei tohiks algul valida teoseid, mis talle on ilmselt rasked, milliste kirjanduslik vorm on nõudlik ja keerukas. Raskematele teostele võib deklamaator tähelepanu pöörata üksnes siis, kui tal on olemas juba suur praktika ja vastavad kogemused. Suurte ja tundeküllaste palade haaramine võib kogemusteta ja eelteadmisteta deklamaatori viia võltspaatoseni ja häälega ilutsemisse. Ei tohi unustada, et deklamaator on ikkagi ainult jutustaja, mitte näitleja. On näiteks mõttetu algajal deklamaatoril hakata õppima katkendeid „Kalevipojast“, olgugi et see on tervitatav nähe seoses eeloleva eepose sajanda aastapäevaga. See ülesanne jäägu neile, kel on enam kogemusi. Tihti kipuvad algajad deklamaatorid jõudu katsuma M. Gorki „Tormikotkaga“, Fr. Tuglase „Merega“ või Majakovski loominguga. Võib päris kindlalt ette öelda, et algaja puhul need katsed täielikult ebaõnnestuvad. Esialgse repertuaari peaks koostama J. Liivi, A. Haava, J. Kaidla jt. lihtsate ja südamlike värssidega.
/---/
R. ADELMANN

Labels: ,

Tuesday, October 12, 2010

See juba kahekümne aasta pärast:)

Võru Teataja 14. oktoober 1930
Aastal 2030.
Kuidas elavad inimesed 100 a. pärast.
Mis sünniks saja aasta pärast ja missugune oleks elu, seda võiks ennustada, kui oleks teada tehnika seisukord 2030. aastal. Missuguseks kujuneb seisukord saja aasta pärast, sed kirjeldab oma raamatus „2030. aastal“ lord Birkenhead.
Toiduained valmistatakse teaduslisel teel, s.t ei ole enam vaja põllu- ega loomapidamist, vaid kõik toiduained valmistatakse vabrikutes ja laboratooriumides, ühendades mitmesugusied keemilisi aineid. Toiduainete mitmekesisus on sealjuures eriti suur. Põllumajandus hävineb, sest tööstuslisel teel saadud toiduained on maitsevamad ja odavamad. 2030. a. on suhkur, leib ja puuvili odavam, kui praegu vesi.
Ühendusabinõud liiguvad õhus 2000 km. kiirusega.
Meeldivaks saavutuseks on ka mustuse ja müra likvideerimine. Sütega kütmine lõpeb. Linnades ei ole enam suitsu. Vabrikud ja töökojad on saja aasta pärast sama puhtad, kui praegused sanatooriumid. Kõige suuremad masinad liiguvad ja töötavad mürata. Inimese töö on erakordselt kerge ja nõuab vähe ajakulu. Saja aasta pärast tuleb igal inimesel töötada võib olla kahe nädala tagant kord.
Säärased on lord Birkenheadi utoopilised mõtted tehnika saavutustest lähema sajandi jooksul. Praegu töötab kool endises mõisa härrastemajas, mille vald rentis endise mõisniku leselt. Laupäeval viibisid kohapeal koolimajaga tutvumas koolivalitsuse juhataja A. Vainola ja koolinõunik E. Muuga. Koolimaja sisemusega jäid vaatajad kõigiti rahule. Hoone on koolimajaks kõigiti soodne ja korralik.

Labels: ,

Konkreetne vastus!

Võru Teataja 13. oktoober 1920
Kirjavastused
Diana. Naabri kurjast koerast saate jagu koduste abinõudega, s.o. teatage politseile. Ajalehe ruumi selleks raisata ei saa.

Labels: , ,

Friday, October 08, 2010

NAK nakatab kunstiga!!!



Näituse avamine 14. oktoobril kell 17

Labels: ,

Monday, October 04, 2010

Minu esirea pildid Paide-Türi jooksult

Päris uhke, minu kõrval kogu naiste esikolmik
21 Jekaterina Patjuk - läbi aegade kõige parim naiste jooks!!
27 Laura Suur
25 Evelin Kärner
Suur aitüma piltide eest Kaisa Vunderile!!



Labels:

Paide-Türi rahvajooks 308. koht


Paidesse sõitsime Tartust viiese ekipaaži, ehk autotäie jooksurahvaga. Oli aega piisavalt kohapeal valmistuda, tegime pilte, jutustasime, see oleks peaaegu saatuslikuks saanud, sest järsku oli kel juba päris palju. Aga ehk oli isegi hea, ei olnud liigset stardieelset küpsemist.Otsust, kas joosta pikkade või lühikeste pükstega, ei olnud raske langetada. Ilm oli ilus ja soe, tõsist tuultki mitte.
Stardinumber oli mul 20, mis paiskas mu taas esiritta, ilmselt see number oli mulle antud teenete eest luulemaastikul (ei, see polnud juhus, eelmine kord olin ka esireas). Pilti sellest ei jäänud kusagil silma, Järva Teatajas on küll artikkel mu finišist. http://www.jt.ee/?id=321424
Muidugi tuhisesid stardis sajad inimesed must mööda, aga päris kõiki ei tahtnud ka lasta, lasin aga kohe küllalt julge tempo peale. Südames oli kõhklus küll, et kaugele ma nii jõuan, aga samas tegin ka päris jõulisi vahespurte, et eesolev grupp kinni püüda ja siis nende sabas püsida. Julge jooks, aga kuskil 5-6 km peal (kogupikkus umbes 13,5 km) tundsin, et samm on siiski juba raske. Lasin rahulikult paarkümmend taganttulijat mööda, ja 6,5 km peal oli põhjust peatuda ja juua mõni topsitäis vett, oli ka tegelikult mitu tundi viimasest veejoomisest mööda läinud. Ees paistis Kirna tõus, kuulsin üllatunud arutelusid: siit me peame nüüd üles jooksma. Mind see ei hirmutanud, tean väga hästi, mis on sellistest tõusudest ja ka konkreetselt sellest tõusust üles joosta. Mõnusa, aga ka mitte aega viitva sammuga, sain kahe kuti sabas mäkke üles ja lasin sama rütmiga edasi, libisesin neist ette ja vist nad hakkasid must maha jääma, ega tea muidugi. Aga ega neid hirmus palju ei olnud, kes pärast veel minust mööda läksid, ise hakkasin aegapidi neid püüdma. Paar möödujat oli, neil aga võtsin kohe sabast kinni, kui aga 3 km enne lõppu tuli veel joogipunkt, mõtlesin, et kas on mõtet peatuda, tegin vist mingi vahepealse otsuse, et poolkäigu pealt viskasin lonksu vett endale sisse, rütmi lõi see ilmselt rohkem sassi, kui korralikult korraks seisma jäädes oleks läinud.
Jõudsin ikka kahele tempotegijale järgi, ühest läksin möödagi, teist ka püüdsin, aga ligemale enam ei jõudnud, siis hakkas see vahe suuremaks minema ja viimasel kilomeetril ikka mõned veel möödusid minust. Hetkeks tuli mulle tunne, et ma olen niigi tänase jooksuga rahul, aga siis sundisin ennast veel pingutama, ei ole mõtet võidetut niisama ära anda. Pealegi võib liiga lõdvaks lastes hoopis kehvaks jääda. Ühte meest jõudsin veel staadioniringil jälitada, aga ta üle õla ikka kontrollis mind aeg-ajalt ja nägi ära, et ma veel spurdin ja pani juurde. Vaatasin siis juba ise selja taha, järgmistega oli niipalju vahet küll, et sain lubada endale selg ees lõpujoone ületamist.
1:08.37 oli viimaste aastate selgelt parim aeg, kolm-neli minutit kiirem. Aga see võis olla ka tänu tõeliselt kuldsele ilmale. Maratonist on kaks nädalat möödas, see ei ole veel piisav taastumisaeg, aga ka mitte nii väike vahe, et selle taha nii väga pugeda saaks.
308. koht, paar minutit kiirem aeg oleks viinud finišiprotokolli ülemise poole sisse, seda võiks aasta pärast üritada, arenguruumi siiski sellest seisust peaks olema veel.
Rekord on mul vist 1:00.18, aasta oli siis 2004. Kui ma sellele vaid 40 sekundit kilomeetrile kaotasin, ega seegi väga jube tundu. Tookord ütlesin, et ei ole ajaga rahul, tahtsin alla tunni saada.

PS Pildi eest aitüma Järva Teatajale!!

Labels: