Viinamarjade müümine pole imelihtne

Töörahva Elu 18. oktoober 1980
Repliik
MAHAVISATUD AEG
Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.
Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.
MARI TAMM