Paide-Türi rahvajooks 308. koht

Paidesse sõitsime Tartust viiese ekipaaži, ehk autotäie jooksurahvaga. Oli aega piisavalt kohapeal valmistuda, tegime pilte, jutustasime, see oleks peaaegu saatuslikuks saanud, sest järsku oli kel juba päris palju. Aga ehk oli isegi hea, ei olnud liigset stardieelset küpsemist.Otsust, kas joosta pikkade või lühikeste pükstega, ei olnud raske langetada. Ilm oli ilus ja soe, tõsist tuultki mitte.
Stardinumber oli mul 20, mis paiskas mu taas esiritta, ilmselt see number oli mulle antud teenete eest luulemaastikul (ei, see polnud juhus, eelmine kord olin ka esireas). Pilti sellest ei jäänud kusagil silma, Järva Teatajas on küll artikkel mu finišist. http://www.jt.ee/?id=321424
Muidugi tuhisesid stardis sajad inimesed must mööda, aga päris kõiki ei tahtnud ka lasta, lasin aga kohe küllalt julge tempo peale. Südames oli kõhklus küll, et kaugele ma nii jõuan, aga samas tegin ka päris jõulisi vahespurte, et eesolev grupp kinni püüda ja siis nende sabas püsida. Julge jooks, aga kuskil 5-6 km peal (kogupikkus umbes 13,5 km) tundsin, et samm on siiski juba raske. Lasin rahulikult paarkümmend taganttulijat mööda, ja 6,5 km peal oli põhjust peatuda ja juua mõni topsitäis vett, oli ka tegelikult mitu tundi viimasest veejoomisest mööda läinud. Ees paistis Kirna tõus, kuulsin üllatunud arutelusid: siit me peame nüüd üles jooksma. Mind see ei hirmutanud, tean väga hästi, mis on sellistest tõusudest ja ka konkreetselt sellest tõusust üles joosta. Mõnusa, aga ka mitte aega viitva sammuga, sain kahe kuti sabas mäkke üles ja lasin sama rütmiga edasi, libisesin neist ette ja vist nad hakkasid must maha jääma, ega tea muidugi. Aga ega neid hirmus palju ei olnud, kes pärast veel minust mööda läksid, ise hakkasin aegapidi neid püüdma. Paar möödujat oli, neil aga võtsin kohe sabast kinni, kui aga 3 km enne lõppu tuli veel joogipunkt, mõtlesin, et kas on mõtet peatuda, tegin vist mingi vahepealse otsuse, et poolkäigu pealt viskasin lonksu vett endale sisse, rütmi lõi see ilmselt rohkem sassi, kui korralikult korraks seisma jäädes oleks läinud.
Jõudsin ikka kahele tempotegijale järgi, ühest läksin möödagi, teist ka püüdsin, aga ligemale enam ei jõudnud, siis hakkas see vahe suuremaks minema ja viimasel kilomeetril ikka mõned veel möödusid minust. Hetkeks tuli mulle tunne, et ma olen niigi tänase jooksuga rahul, aga siis sundisin ennast veel pingutama, ei ole mõtet võidetut niisama ära anda. Pealegi võib liiga lõdvaks lastes hoopis kehvaks jääda. Ühte meest jõudsin veel staadioniringil jälitada, aga ta üle õla ikka kontrollis mind aeg-ajalt ja nägi ära, et ma veel spurdin ja pani juurde. Vaatasin siis juba ise selja taha, järgmistega oli niipalju vahet küll, et sain lubada endale selg ees lõpujoone ületamist.
1:08.37 oli viimaste aastate selgelt parim aeg, kolm-neli minutit kiirem. Aga see võis olla ka tänu tõeliselt kuldsele ilmale. Maratonist on kaks nädalat möödas, see ei ole veel piisav taastumisaeg, aga ka mitte nii väike vahe, et selle taha nii väga pugeda saaks.
308. koht, paar minutit kiirem aeg oleks viinud finišiprotokolli ülemise poole sisse, seda võiks aasta pärast üritada, arenguruumi siiski sellest seisust peaks olema veel.
Rekord on mul vist 1:00.18, aasta oli siis 2004. Kui ma sellele vaid 40 sekundit kilomeetrile kaotasin, ega seegi väga jube tundu. Tookord ütlesin, et ei ole ajaga rahul, tahtsin alla tunni saada.

PS Pildi eest aitüma Järva Teatajale!!