Viinamarjade müümine pole imelihtne

Töörahva Elu 18. oktoober 1980
Repliik
MAHAVISATUD AEG
Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.
Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.
MARI TAMM

Rotisööja

Võru Teataja 29. mai 1930
Naise noorendaja ja rotisööja Võõpsus
Nigula laadal viibis telgi all haruldane mees, kes säält vahetevahel välja hüppas ning siis kurgupäraga karjus: „Siin on mees, kes rotte sööb ja vanu naise nooreks teeb.“ Arvati, et mees nalja heidab, kuid võta näpust: pääle laada ilmusid Võõbsu eidekesed tänavatele noorendatud näol: kes enne halle ehk valgeid juukseid kandis, sellele oli rotihävitaja nende asemele süsimustad värvinud. Mõni mees ei tunnud enam oma eidekest äragi, rääkimata veel võõrastest. Eks Kärsa vanad hakka nüüd veel suurema hoolega Võõpsut silmas hoidma! Ütelge veel, et Võõpsu on mahajäänud maanurk! Rotisööjat oodetakse Räpinasse ametisse.

Tänane menüü: Ämblik mees

üks osa ämblikku
ja kümme osa mett

Mõned Tüngla-naljad

Odna blondinka soobshchaet drugoy:
- Znaesh', govoryat, chto tvoy muzh uletel v Gollandiyu vmeste s sekretarshey!
Ta ey otvechaet:
- Vse eto - spletni. Ya navodila spravki: muzh uletel v Gollandiyu, a sekretarsha - v Niderlandy!


I'm on a seafood diet. I see food and I eat it.

Jätsin Margus Saare vastlakuklist ilma

Eile telemaja kohvikus võtsin teed ja mõtlesin, et midagi tee kõrvale kuluks ka ära. Siis vaatasin - muidugi vastlakukkel. Müüja küsis, et kas mõlemad? Kaks kuklit oli veel alles ja ainult pool tundi sulgemiseni. Ütlesin, et olgu, muidu jääb veel see viimane vedelema sinna.
Aga nii kui olin ära maksnud, tuli Margus Saar kohvikusse ja küsis veel käigu pealt, et kas vastlakuklit on veel. Pakkusin küll talle, aga ta tagasihoidliku inimesena ei tahtnud mu käest ära võtta. Ma ei hakanud ka pikemalt seletama, et ma võtsin kaks kuklit sellepärast, et need õhtuks ikka otsa saaksid.

Iseendast ju oleks jõudnud ka neli-viis vastlakuklit ära süüa, aga plaanis oli siiski üks esialgu.

Muidu on kohupiimakook mu suur lemmik telemaja kohvikus.

Päeva - või vähemalt kuu pilt!

Naersin kaks minutit jutti - kõginal! Hõh-hõh-hõh!

PORNOMUINASJUTT

Kakuke oli juba sitaks metsa mööda võbelenud ja oma tosinkond vastutulijat üle türa saatnud. Siis tuli talle vastu rebane.
„Tere, kakuke, tahad, ma võtan sul suhu!“
„Nahhui sa võtad, ma saatsin eide üle türa, taadi saatsin ja jänese, saadan sinu ka.“
„Pohhui siis, laula mulle vähemalt, sul on sitaks hea lauluhääl.“
Kakuke laulis nii kaunilt, et rebane pidi ennast meeleliigutusest täis sittuma. Siis andis tühi kõht tunda, ja reinuvader hakkas kavaldama.
„Kakuke, ma ei kuule mitte sittagi, tule laula siin, minu munni otsas!“
Kakuke oli juba niipalju pöördes enda laulust, et läkski rebase munni otsa laulma. Rebane võttis kakukesest kahe käpaga kinni ja küttis nii kaua, kui ihu läbis magus valu, ja ta vabanes nagu tordikreemiprits kakukesse.
Kakuke jäi rammestunult lebama, veel rohkem täidist, jõudis ta soovida. Rebasel oli aga kõht tühjaks läinud ja kakuke ei saanud kunagi teada, et rebasel oli selle õhtu eineks pirukas.

Nõudke ka turult sellise hinnaga

Elu 4. august 1928
Maasika toop – 15 senti
Päälkiri kõlab küll uskumatult, kuid tõele ta vastab.
Nädala algul müüs üks maanaisterahvas Võru turul maasikaid 15 senti toop. Inimesi oli murruna ostmas.
Kui naine maasikate tõelist hinda teada sai, oli ta nagu piksest tabatud. Aga vahepääl oli terve koorem ilusaid aiamaasikaid juba müüdud.

laul onu Raivost

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
ta võtab lõuendi mind
paneb enda vastu istuma
ja meie pilgud peavad
väga tihti ristuma

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
oh onu Raivo parem sa ehk
natüürmorti teed
mul keldris selleks valmis juba
kaalikas ja peet

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
ta joonistamist algab
suvalisest kohast aga
kui teaksite kust kohast
see teid paneks punastama

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
oh onu Raivo parem
joonista natüürmort
mul on külmkapis selle tarvis
heeringas ja tort

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
tean oma kuludega
pean ma teda kostitama
ma mikrolaineahju
juba pistsin postikana

ma ei tahaks küll
kuid korra aastas siiski lähen närvi
kui mu õue peale joonistama
tuleb Raivo Järvi
sa onu Raivo joonista
nüüd ikkagi natüürmort
on taldrikule jäänud veel üks
närimata kont

Sead jooksevad mööda nööri

püüdsime elusa hiire

Oli kasti kinni jäänud, mõtlesin, et annan kassile mängida, aga lapsed olid tast nii huvitatud, pealegi vaatas hiir mind nii usaldava näoga ja oli ka selline pisike ja ka armas. Herbert ütles, et ta ei ole nii armsat hiirt kunagi näinud. Pärast pisikest pausi lisas, et - ta on ainult surnud hiiri näinud.

Panime esialgu purki elama. Paremat pole esialgu pakkuda.

Internetiotsingutest tuli vist välja, et on apodemus agrarius ehk juttselg-hiir

maitsev amps

Ma ei tea, kas lohed ei ole mitte ohutatud liik - kas neid ikka tohib küttida ja toidulauale panna. Aga ahvatlus on suur - sest loheliha oli tõsiselt maitsev, proovisin.