Munamäelt Võrru

Jooksuhooaega läksin lõpetama seekord Võrru. Munamäe-Võru maanteejooksule. Üldse loodan tulevikus rohkem Võru jooksudest osa võtta, siiani oli mul vist ainult üks Võru-Väimela seljataga. Ehk on Tamula järv järgmine.
23. oktoober ei olnud eriti lämmi, tuuleke ka puhub, on rõske. Ei poe eriti heameelega suurtest riietest välja. Ometi otsustan rajale minekuks jätta vaid oma pikkade käistega Odlo-särgi, arvan, et see ongi suusatajatele mõeldud, järelikult peaks piisama. Võin ette öelda, et ma ei eksinud.
Küll unustasin ennast vaseliiniga määrimast ja jooksu lõpus, eriti õhtul koju jõudes, on kintsud üsna valusad, käin jalad üsna laiali. Vähem muret tegi see, et ka peapaela unustasin kotti, seda va kibedat lipsas silma ikka päris mitmel korral.
Start Munamäe alt, Muna kohviku eest, kaugeltki mitte tipust, ometi sai kohe hea hoo sisse, kuna olen ka üsnagi „mäest alla veereja“, andis selline algus ulja tempo juba ette.
Nagu ka videost näha, ei alustanud ma sugugi päris rivi lõpus. Jooksustiil tundub küll päris kentsakas, pole seda varem kõrvalt näinud. Praegu ka kõrvalt ei näinud, tegelikult tagant ikka.
Paar kolomeetrit vast asfalti, siis keeras tee metsa vahele. 5 km läksin uhke hooga, aga siis läks juba raskeks. Mitu kilomeetrit ei õnnestunud kedagi püüda, aga õnneks eesolev grupp ka ei kaugenenud. Rada oli porine, kevadel ostetud tossud said esimesed poriristsed tegelikult ju … Tõeline maastikujooks, kitsad põllu- ja metsarajad, kus teisest möödumiseks tuleb osav olla, aga ka palju jõudu raisata. Paar kilomeetrit, umbes 10.-11. km asfalt oli mõnus lõõgastus. Sain taas mitmest mööda. Aga järgmine mudakilomeeter lõi mu rütmi üsnagi sassi, äsja peaaegu kinni püütud jooksjad kadusid kus kurat eest minema. Mingist hetkest vahe stabiliseerus, aga jõuvarusid oli juba omajagu kulutatud ja taastumine raja keskel seda muidugi kõike tagasi ei andnud. Samas tulevasi maratone silmas pidades on see hea märk, et hoolimata liiga rutakast algusest päris haamrit ei tulnud.
Viimased 500 meetrit üritasin veel kedagi üllatada, aga vahe oli järgmistega vähemalt 50 meetrit ja kui mina lõpuspurdis kedagi võidan, tuleb vaid tänu sellele, et mul on jõuvarusid teistest oluliselt rohkem säilinud. Puhtas sprindis olen ma ju kõigist nõrgem. Näitasin publikule siiski ilusat lõppu, otsustasin mitte lonta-lönta lasta. Ja kui vaadata lõpuaega, siis ma jõudsin kolmele eespoololevale vaid paari-kolme sekundi kaugusele. Igatahes 1:08.17 on mõnikümmend sekundit kiirem aeg kui kaks nädalat tagasi Paide-Türi jooksul, mis oli küll 500 meetrit pikem, aga seal oli tossu haakuvus rajaga sajaprotsendiline, koguaeg asfalt, siin käis kets all ringi päris hoolega. Ja suuremate lompide eest põiklemine võis ka veel mitusada meetrit juurde tuua.
Samas, nüüd on ka neli nädalat maratonist möödas, siis oli ainult kaks. Nii et loogiline tulemus.
Nüüd järgmine jooksuvõistlus kevadel, heal juhul juba märtsi lõpus. Ehk vahepeal ka mõni suusasõit.
Ja järgmisel hooajal teen ka ühe debüüdi, millest varsti on rohkem kuulda.


Päris korralik pildireportaaž Siit ka need kaks pilti pärit.
Tulemused: