Contra -Urvaste süda

Tuesday, June 28, 2011

Juuda-sitt aastal 1821




Maarahva Nädala-Leht 29. juuni 1821
Juda-sit
Meie marahvas tuneb Juda-sita, ja prugivad naesterahvas tedda paljugi, mõnnikord targaste, agga kõigeennamiste ikka äbbauso rummaluse pärrast. Kui sedda pissut sisse võetakse, kui emmatõbi naesterahvale vaeva teeb, ja tük rinde alla ehk kurku tõuseb, siis ei või sedda kül mitte õtsekõhhe pahhaks laita; agga kui tedda sellepärrast sõlle all, ehk presi külges petakse, ehk lapse mütsikese sisse pannakse, et kurjad silmad, ehk pahha su ei pea kahju tegema: siis on se aina rummalus ja tühhi usk, mis asjata sedda rahha raiskab, mis Juda-sitta eest annab.
Et sel rohhul nii vägga pahha ja vänge hais, on tema ka sedda rummalat nimme sanud, mis temmal on; saksakele tedda vel rummalama sõnnadega nimetatakse, et teda Kurradisittaks tevad (Teufelsdreck). Arvab sis sellepärrast mõnni teadmata, et ta kes teab? kust pahhast kõhhast ehk asjast tulleb, ja peab teda siis ommas rummaluses immeväe asjaks.
Juda-sitta tuakse Persia maalt, kus innimesed tedda paljo prugivad, ei mitte äbbausso, vaid mu nõu pärrast; armastavad ka seal maa, temma maggu ja haisu õmma rogades, ning kui lihha tullele panevad, siis panevad ka rasikest Juda-sitta senna kõrva; ehk õeruvad katla põhja ehk serva temmaga.
Juda-sitta tehhakse ühhest naerist, mis Persia maal harrimata kasvab; kui sesamma valmis sanud, siis võtvad tedda ülles, ja leikavad temma küllest kõrd kõrralt õhhukesed tükkid; neist tulleb üks haisev sahvt välja, mis riista sisse korjavad, ja päva käes lassevad kuivada. Kui ta tükki kuivand, siis on ta mustakaks sanud, ja viakse tedda siis kui Juda-sitta kaubale.

Labels: , ,

Saturday, June 25, 2011

Uhtjärve jooks 2011

16. Uhtjärve jooks toimus sel aastal teisiti ja vägevamalt kui varem.
Sel aastal oli ümber Uhtjärve jooks lülitatud Võrumaa pikamaajooksude sarja koos kolme teise auväärse jooksu: ümber Tamula järve jooksu, Võru-Väimela maanteejooksu ja Munamäe-Võru maastikujooksuga. Oli juba ette arvata, et 1998. aastast pärit osavõturekord (65 lõpetajat) saab selgelt ületatud.
Nii läkski. Uus number on 121. Finišiprotokollist leiab 83 mehe ja 38 naise nimed, lisaks veel 7 kepikõndijat, kes startisid enda soovitud ajal ja tulemust kirja ei saanud. Esmakordselt olid kaasa tegemas ka lätlased, nemad esindasid Aluksnet.
Jooks toimus tavapäraselt jaaniõhtul. Rada oli jälle mõnevõrra muutunud, esimene pikk tõus, mis enamusel kohe alguses hinge kinni lööb, oli jaotatud ühtlaseks orust üles ronimiseks. Nagu eelmisel aastal lubatud, oli kaotatud peadpööritav laskumine omaaegsest suusahüppemäest.
Samas lihtsat ei olnud midagi, uus rada nõudis õige head kehavalitsemist, parem ja vasak jalg asetsesid enamasti eri kõrgustel. Nõiariigi tee peale jõudmine oli suur kergendus. Aga pärast kosutust Nõiariigi joogipunktis tuli meie „mõrvaritõus“, mis kujunenud Uhtjärve jooksu visiitkaardiks ja kus paljud loobuvad jooksusammust ja mõned ilmselt võtavad ronimiseks käedki appi.
Eks neid künkakesi on tegelikult pärast sedagi küllalt, omaette elamus kopratammi ületamine, ka järsk laskumine enne lõpusirgele jõudmist tuleb võtta tähelepanelikult.
Sellele maastikule mõeldes pole imestada, et lõpuks võitis jooksu orienteeruja Kenny Kivikas Tartust, kes 15 sekundiga edestas samuti kord Uhtjärvel võidurõõmu maitsnud Ivar Ivanovi. 3. koha sai taas orienteeruja Raido Mitt Põlvast. Neljanda koha saanud 3-kordne Uhtjärve võitja Margus Koor Võrust tunnistas juba enne jooksu, et täna ta võitma ei tulnud.
Naistest võitis üldjärjestuses 35. olnud Monika Irves järgmist naist nelja minutiga. Urvaste valla lippu hoidis kõige kõrgemal valla maanõunik Tõnu Ilves 29. kohaga. Lastejooksu läbis 31 last.
*
Ise olin üldjärjestuses 73., eriti rõõmustas aeg alla 50 minuti, eelmisel aastal läks üle tunni. Jah, muidugi, Nõiariigi tütarlaps mässis mu afääri, joosta võidu Nõiariigi vahefinišini, kuigi teadsin, et ta seal ka jooksu lõpetab, ei suutnud jätta väljakutset vastu võtmata. Muidugi polnud mul selles minivõistluses lootustki, 50 meetrit enne lõpu andsin alla, kosutasin ennast joogipunktis … kohe tuli minna võtma mõrvaritõusu, mille võtsin muidugi jooksusammul, vist isegi möödusin seal kellestki. Pärast tõusu vast parandasin ka mõne koha, aga siis oma kodukandis (sünnikodu ligidal) läks mõnevõrra raskeks. Aga et olin raskustega ennast harjutanud, püsisin suht viisaka tempoga lõpuni, aga eriti ei oska öelda, kas lõpus veel koht paranes või mitte.
Ahah, kepikõnniga varem alustanud Mika sain kätte just kopratammi peal, siis ta ütles, et peaksime tegema võitlust nagu Robin Hood ja Väike John, kui nad purde peal kokku said.

Uhtjärve jooksu blogist saab veel Võrumaa Spordiliidu linke ka vaadata.

Labels:

Friday, June 17, 2011

Maraton ühe päevaga, seljakott seljas.

Kui sain teada, et Sander Hannus kavatseb ümber Eesti joosta, oli selge, et ma pean endale ka vähemalt ühe jooksupäeva planeerima sellest pikast rivist.
Valik langes just 16. juuni peale, sest siis läbis teekond piirilõiku, mida ma olin omal ajal kaitsnud. Ja aastaid ärgitanud ennast –kas üksinda või mõne sõjaväekaaslasega ühel nõul – suvel neid kohti üle vaatama.
Minu ettevalmistus ei olnud just päris eeskujulik, sest eelõhtul avastasin, et ega ma väga väikse seljakotiga toime ei tule, vaja pisut sööki kaasa tassida, varusärki, midagi soojemat õhtul peale tõmbamiseks. Raamatut lugemiseks, mitte just jooksu ajal – aga näiteks teekonnal jooksu starti … Ei jäänudki muud üle, kui otsustada raamiga kaitseliidu seljakoti kasuks. Üldse ei kujutanud ette, kuidas on päev otsa seljakotiga joosta, kuigi 10 km ringis olin seda mitu korda teinud.
Alguses mõtlesin ka kolmapäeval jalkatrennis käia, aga tundub, et oli mõistlik see vahele jätta. Raske öelda, kuidas oleks jõudnud. Võib-olla ei olekski olulist pitserit pannud.
Igatahes teekond algas kodust 6 paiku, bussiga Võrru, sealt Räpina risti, juba tegin ka esimesi jooksukatsetusi. Kahe autoga sain Hinso risti. Siit algasid esimesed otsustavad hetked. Kui ma jõuan häälega Värskasse, pean jooksma Sanderiga algusest peale ja koguma päeva lõpuks kõva 35 km. Seljakotiga? Kahtlane … Kui mul õnnestub hääletada Koidulasse või Võmmorski, on kilomeetreid juba 20 vähem?
Sain Oravale. See oli väga hea variant, sest kas Sander ikka tahab mu lahingukuulsuse radu väisata. Proovida joosta Võmmorski piiripunkti – mäkke. Ega ei tahtnudki tegelikult. Ma sain ise avastada.
Oraval tuli iseenesest otsus hakata jooksma kohe. Mõtlesin alguses veel Piusa kaudu minna, et ka tuletada meelde, kuidas sai sealt raudteejaamast teenistusse tagasi astutud, aga teede hargnemisel otsustasin pisut lõigata (2-3 km) ja minna otse Võmmorskisse.

Võmmorskisse jõudes oli esimene asi mõistagi selline kurb vaatamisväärsus – maja kus sai hiljuti surma politseinik. Samas on mul ka vastaspoole – Ago Waaksi , hüüdnimega Tankist, vastu omaette soojad tunded, sest 22. märts 1994, kui olin sunnitud enda 20. juubelit tähistama Võmmorski piiripunktis, tõi ta mulle Petserist viina, kui kuulis hommikul, et mul sünnipäev on. Nüüd ma sain ka lõplikult teada, et Ago Waaks ja Tankist on üks ja sama inimene. Maja oli endiselt politseilindiga piiratud, kui ma sinna seisma ja kohmitsema jäin, tulid kaks koera mind tee peale tervitama.
Esimesed 8 km oli läbitud. Paarsada meetrit kõndisin, siis ootas ees tõus Võmmorski piiripunkti juurde, mäletasin seda kui parajat ronimist. Ajateenistuses pandi meid vahepeal karistuseks sinna mäkke jooksma. Mõtlesin, et niikuinii ainult tollal tundus see maru hull tõus. Nüüd selgus, et ikka on ka. Pikk ronimine. Urvaste Kirikumäega võrdne.
Passisin seal piiripunktis tõkkepuu juures, kohe tulid piirivalvurid ja rääkisid, et edasi tohi minna, ma ütlesin, et olen lihtsalt nostalgiaretkel.
Nojah, piiripunktist, kus ma olin tihti öösel üleval istunud, luuletanud, kaugejaama tibidega telefoni kaudu flirtinud, joonud oma sünnipäevaviina, maganud 20-kraadise pakasega lahtise ukse ja ilma teki ja riieteta (sest oli nii võimas küttekeha, sellest piiripunktist oli järel vaid plats ja seegi juba keelatud tsoonis.

Tegin pildi ära, sörkisin mäest alla tagasi, natuke hakkas vihma sadama, proovisin kilejope enda ja seljakoti peale säädida, aga see laperdas ja niisama lihtsalt selga ma ei tahtnud teda ka panna. Asjad on need, mida vaja vihma eest kaitsta, mitte inimesed.


Piusa kordon. Nagu näha, siin pole ammu mingit tegevust toimunud, aknast ka midagi iseloomulikku ei paistnud. Proovisin ühte akent lahti teha, oli tulemas küll, aga klaas paistis olevat eest ära pudenemas, ei tahtnud riskida. Pealegi siseaknast ei oleks ilmselt jagu saanud.



Praegu on Piusa kordon hoopis selles majas, kus meie käisime vaid söömas. Siis oli siin Piusa EIK ja savitampijate koolike, mida juhtis Meelis Krigul ja mis hiljem kolis Meremäele.
Mulle tehti kordonis ekskursioon, eks ta ole tavaline tänapäeva nõuetele vastav värk. Lõpuks sain autoga Koidulasse, kus vaatasin ka ringi ja püüdsin ära tabada, kus vanasti midagi oli.

Selle platsi peal olid umbes meie putkad, sellest teest, metsateest, kus meie GAZ-66 kuidagi ikka läbi läks, on nüüd saanud korralik asfalttee. Uskumatu, et tollal nii väikese platsi peal hakkama saadi. Praegune punkt näeb välja selline:


Seejärel jalutasin autokolonni lõpuni, ja kiskus jala jälle jooksma. Prügi oli tee ääres palju, piiripunktide puhul tavaline, aga mitte ainult. Igatahes Matsuri mägi tahtis vallutamist. Samas mõtlesin, et kell juba 11, viis tundi teel olnud, pole söönud-joonud, see võib hakata kätte maksma. Mäe otsas Matsuri külamaja-kohvik, vaatasin, et ei leia midagi sobivat kaasa ostmiseks. Võtsin prae. Hõbeheik kartuliga. Väga nämma.
Siis küsisin, et kaugel see Vaartsi rist võib olla, kust paremale pean keerama. Üks tädi seletas nii toredasti- natuke maad ja siis mu kuuri tagant läheb tee paremale. Ja siis Verhulitsa tee läheb vasakule, aga seal vist viita ei ole.
Väga tore, jõudsingi kenasti teeni, kus viita ei olnud, aga vasakule läks. Tädi sealsamas künka otsas asuva maja juures pingil ei osanud ka öelda, kas tee läheb Verhulitsasse või mitte. Et kaart ei lubanud kuidagi varianti, et see võiks mõni vale tee olla, valisin selle. Otsustasin ka tädile näidata, et ma ikka jooksukavatsustega rajal olen, vahepeal olin kõndinud, et saaks praad organismis rahulikult energiasks muutuda.
Siis läks asi veel kummalisemaks: metsa näitas viit „Kivi tee“, kuivõtrd teine tee läks ilmselgelt talu juurde, valisin Kivi tee, aga see oli nii metsatee, et kahtlus puges hinge. Samas toetas mind ütelus sealtsamast kohvikust, et vaat kui minu kamraadi karud ära ei söö.
Ja juba Sander kõlistaski mulle, et puhkab ja teda neljandat päeva saatev ratturist sõber just lahkus tema juurest. Ütlesin veel Sanderile., et olen kuskil metsatee peal, siis ta ütles, et on ka. Selle kõne peale tuligi mulle rattur vastu.
Jooksin siis Sanderini, kohtusime sellise harutee peal.

Alustasime siis ühisjooksu, jah, uskumatu, et ta peabki saama kümnete päevade kaupa hakkama asjadega, mis seljakotti mahuvad. Igatahes oli seesama Matsuri kohvik ainuke koht, kus toiduvarusid täiendada. Tegime seal peatuse, sõime ka ostetud küpsised kohe ära, et ei oleks vaja kotti toppida. Siis täie lauluga ühe jutiga Võmmorskisse. Kaks korda tuli viaduktile ronida, Võmmorskis võtsime taas aja maha.

Kaunis piirivalveneiu, kes mind enne mäe otsas Võmmorski piiripunktis manitses, tuli ka bussijaama, et töölt koju sõita, see oli nagu saadetud kiusatus, et meelitada meilt valitud teelt kõrvale. Aga nagu järgmiselt pildilt näha, Sander ei jookse bussile järele.

Aga siis tuli kohe võimas 12% tõus, seda juba adekvaatselt pildile ei saa, midagi sellist ma ei mäletanud ka sõjaväe ajast. Võttis ikka südame taguma küll. Hoopis võimsam kui tõus piiripunkti juurde.
Sanderi tempo ei olnud mulle päris lihtne, aga midagi jahuma sellest, et tempot alla võiks lasta, ei tulnud mulle väga tõsiselt pähe. Mis mõttes ma ei pea vastu, kui mees peab täna peale mind veel 10-15 km jooksma. Rääkimata sellest, et pärast seda veel 39-40 päeva
Jooks Võmmorskist Meremäele oli keeruline, päris tihti pidime kaarti vaatama. Ainult üks koht, üks hoone, tuli tuttav ette ja ma nagu kaugelt juba tundsin, et tean, kuidas sealt keerata tuleb. Aga jah, iga rist oli juba õnnistuseks, kus sai kaarti uurida. Sandergi hakkas arutama, et 1,5 tunnised otsad ilma joomata võivad edaspidi kätte maksta.
Igatahes Uusvada ristis hakkasime vaidlema, kuhu nüüd joosta. Kas vasakule Uusvada peale või otse. Siis jooksime toredast Tobrova mäest ülesse

seal tuli vastu Meremäe-Obinitsa tee. Sander tahtis Meremäed marsruuti sisse võtta, sest joogivarusid tahtsid täiendamist. Minu soov oli Meremäe piiripunkti kaudu minna. Võtsime veel kraavipervel einet ja siis meie teed lahku läksidki.


Vaatasin veel pisut Sanderile läbi fotosilma järgi. Siis alustasin teed Uusvada suunas. Ega ma ei teadnud, kas ma pärast Sanderist lahkumist lõpetan suurema jooksu ära ja jalutan rohkem. Aga kui Sander mu arutelu peale ütles, et tema eesmärk on kogu maa joostes läbida (st kõik 1000 km), siis otsustasin, et seda suudan minagi. Ühe päeva lõikes muidugi.
Tempo muidugi oluliselt rahulikum kui koos Sandriga. Aga jooksusamm säilis. Keerasin Kitse külast vasakule ja kilomeeter minna, olingi päral.

Siin platsi peal olidki meie Meremäe piiripunkti putkad, kus piirikaitsjad rohkem kui mujal teenistuses olles, alkoholi manustasid. Ma isegi ükskord magasin, automaat nurgas, viinauimas und paar tundi. Läks õnneks, kõigil sellised afäärid õnneks ei läinud.
Seekord oli juba päris raske koha pealt minema saada, aga kui juba hoo sisse sain, polnud hullu midagi. Siin vedas minu mälu alt, mul oli miskipärast meeles, et Meremäe mägi on enne Meremäed, aga ei – jõudsin Meremäele välja. Küsisin siis, kus Meremäe mägi on, veel 2-3 km edasi, aga me võime ära visata, läheme just sinna. Ei, ka Meremäe mägi tuleb lisaks neile eelnevatele mägedele võtta, loobusin, küsisin vaid juua, sest olin viimase tilgakese piiripunktis manustanud. Neil oli ainult õlut, aga see sobis ka väga hästi.
Ja siis üllatus. Sander oli vahepeal uue, autoga kaaslasega kokku saanud, nad olid poes käinud ja varusid täiendanud ja just samal hetkel asusime samas suunas jälle teele. Ja siis tuli Meremäe mägi! Seda võtsime juba kaifiga, ja ei jätnud ka vaatetorni ronimata, kuigi Sanderil veel ligi 10 km ees.
Nüüd siis lahkusime lõplikult, minul oli finiš käes, Andres tegi mulle sauna ja vihta ja muidu venitasin ka ennast nagu oskasin.
Hommikul oli päris hea, ainult üks põlv oli valus, see küll otseselt jooksmist ei seganud. Aga ma arvan, et kaks päeva järjest sellist jooksu teha on minu jaoks vist ikka liiga palju. Aga selliseid ühepäevaseid afääre prooviks tulevikuski.

Labels: ,

Saturday, June 11, 2011

Uhh tõõ ...

Labels: , ,

Saturday, June 04, 2011

Paar vana toredat uudist


Labels:

Thursday, June 02, 2011

Põnev süva-analüüs, miks laste laulukoorid ei toimi


Võru Teataja 2. juuni 1921
Rahvakoolilaste koorilaulust
Meie rahvakoolide õpetöö lõpetatakse harilikult ikka nõnda nimetatud lastepidudega, milledel mudilased mitmesuguste deklamatsioonidega, kergemate näidenditega ja ka mitmehäälse koorilauludega esinevad. Nii mõnigi on seda laste koorilaulu kuulnud ja seda ehk eneses arvustanudgi – harmoonia põhimõtete järele ilusa leidnud pole teda aga vist küll palju keegi.
Ning ta ei olegi ka ilus. Vähemalt maa koolilapsed ei suuda laulu poolest midagi vähegi vastuvõetavat pakkuda, kui väljaarvata need üksikud, kelle hääled puhtalt koorist välja kostavad ja kes heast kuulmisest ja hääle materjalist tunnistust annavad. Kogumõju jääb aga harmoonilises suhtes ikkagi küsitavaks.
Lubatagu nende ridade kirjutajale, kes kooli asjus küll võhik, kuid neist elavalt huvitatud ja koorijuhatajana-asjaarmastajana mõnda aega praktiseerinud, koolimeestele siinkohal oma mõtteid avaldada.
Iseenesest mõistetav on esiteks see, et kui meie koolilastelt vähegi kõlavat laulu nõuame, siis need, kes meie mudilaste laulukunsti õpetavad, kõigepealt ise tublid muusikatundjad peavad olema. Et see aga igas rahvakoolis nii ei ole, on teada ja oma jagu kurb tõde – vähemalt pole sest kuigi palju aega tagasi, mil nende ridade kirjutaja rahvakooliõpetajaid tundis, kes ise vabadel tundidel viiuliharjutuste kallal higistasid ja kellele moll helitõug ja pooled hääled komistuskivideks olid.
Loodame, et vähemalt ses suhtes asi varsti saab paranema, sest nagu teada, omandavad õpetajad suvekursustel ju ka muusikalist haridust.
Kuid – see’p see ongi - mainitud, puudus pole kaugeltki mitte ainsaks põhjuseks, et maa koolilaste koorilaul nii halvasti kõlab. Ka sääl, kus õpetaja hea muusikatundja ja lastele hääli näit. harmooniumi või mõne teise korrektselt kätteõpetamist võimaldava muusikariista abil pähe tuubib, ei kõla laste laul mitte nii hästi nagu ta seda võiks ja peaks.
Harilikult laulavad lastekooris ikka kõik lapsed. Niipalju kui nende ridade kirjutaja teab, peab see nii olema, sest õpetaja on kohustatud laulu õpetama kõigile lastele niisama nagu kirjutamist ja muud.
Ja siin ongi üks viga.
Nii nagu juba igast täiskasvanust lauljat ega mängijat ei saa, nii saab seda igast lapsemudilasest veel vähem. Seks peab andi olema. Ja palju on nende mudilaste seas niisuguseid, kel kõigevähematki häält ega kuulmist pole ja kes kooris mingisugust jäledat ebakindlat joru ajavad, mis kogu laulu kõla ära rikub ja muusikatundja kõrvale otse väljakannatavat.
Ning need teised tublid lauljakesed nende joruajajate kõrval? Ka neilgi läheb nüüd asi vussi … Igaüks, kes kunagi kooris on laulnud, teab, kui rase, õigemini: kui võimata on häält pidada, kui keegi kõrvalseisjaist mainitud umbset antimuusikalist joru kõrva ajab.
Siis veel teine viga. Poisslapsed pannakse lastekooris alati teist häält, alti, laulma sellep., et nende hääl madalam on kui tütarlaste oma ja nemad sopraaniga hakkama ei saa. Kuid see pole koorilaulu harmoonia põhiseaduste järele õige. Poisikeste hääle tembr on laste segakooris alti jaoks liig madal, vahe 1. ja 2. hääle vahel jääb liiga pikaks. Pandagu, näituseks, täiskasvanute segakooris meesterahvaid alti peale ja tenori peale naisterahvaid, siis ei ole seesugune koorilaul tõesti muud kui „häälte kilin ja kõlin“, nagu kadunud Dr. Hermann kusagil oma „Laulu ja mängu lehes“ ütleb. Samuti on lugu ka siin.
Kui aga vähegi head harmooniat kätte tahetakse saada, siis tulevad esiteks kõik eelnimetatud joruajajad lastekoorist väljapraakida, need, kel mingisugust andi pole, kui asjata aja raiskajad ja koori halvajad, hoopis kõrvale jätta, neid aga, kellest vähegi midagi loota, eraldi õpetada ja ülejäänutest puht-poisslaste ja puht-tütarlaste koor kokku seada. Need koorid saavad siis juba täielikult oma võimist näitama.
Soovitaksin koolimeestele ses suhtes kui mitte muud siis katseidgi teha. Bernh. Krug.

Labels: ,