Elu 9. august 1930
Jutt ühest romantilisest loost Antslas
Öeldakse, romantika olevat maailmas hoopis kadunud. Räägitakse, et tõelist armastust harilikus elus üldse enam ei olevatki jne.
Uskusin ise ka seda. Ja iks mitte, kogu Antsla uskus seda, sest pole siin ükski veel enne näinud ega kuulnud, et keegi nii koledasti armub, et enam eladagi ei taha.
Heldeke! Seda võib vast ainult linnades juhtuda, sest tihti puutub ajalehtedest silma romantilistel põhjustel enesetapmisi. Kõigi eelarvamiste ja tõekspidamiste kiuste juhtus sihuke skandaalne lugu, et noormees romantilistel põhjustel kihutas endal kuuli läbi südame. Just läbi südame ja ei mitte läbi sääreluu, nagu ajalehed toda asja üksmeelselt kirjutasid.
Taevas hoidku! Ärge te nüüd arvake, et mõni Antsla noormees kõrvuni armus ja endale kuuli kehha kihutas.
Lugu oli hoopis nii, et sõitis siia mõned nädalad tagasi kusagilt maalt sihuke nooruke noormees. Sõitis õele külla, aga heldeke, siin ju nii palju igasuguseid veetlevaid preileid, et noormehe 18 aastane süda tõmbas täiel jõul nende poole.
Ja juhtus siis nii, et saatus juhatas ta kokku preili Lainega. Sihuke armas ja meeldiv tütarlaps teine. Kulmud ja ripsmed rohekate silmade ümber süsimustaks värvitud nagu kord ja kohus.
No jah, kaks nädalat läks kõik päris hästi. Aga siis tuli too õnnetu „pritsimeeste“ pidu oma õhtuse tantsuga ja siis korraga oli krahh.
Algas see nii, et preili peol hakkas kurameerima ühe autojuhiga. Too sihuke vahva, kes kihutab autol tuulepöörisena mööda maanteed, et tolmujuga taga ja miks siis mitte temaga vähe sõbrustada, saab ka mõne toreda sõidu teha ja nii edasi.
Ja vaene nooruke Sergei?
Preili vaid naeris, sest kes on seda ennem kuulnud, et keegi armastab, või end sellepärast tapab. Aga noormees oli tõsiselt armunud, või vähemalt uskus selle ise nii olevat. Veel üks hoiatus: „Laine, täna näed mind viimast korda!“
„Väga kena!“ kõlab lustiline vastus, ja preili lahkub peolt oma uue kallimaga.
Aga õnnetu noormees pigistab revolvrit taskus ja oigab: „Seda ei suuda ma üle elada… Nüüd küll tapan enese.“ Elu aga siiski päris kena ja nii äkki surra on ikkagi liig kurb. Laseb siis õhku ühe paugu, et preilit vähekese hirmutada. Vastuseks aga trillerdab läbi öövaikuse ülemeelik naer ja kaks inimest, nii üksteise ligiduses, kaugenevad hämarusse.
See naer aga keerutab terastraadina ümber nooremehe armastava südame, et sel valu pärast pisarad silmi valguvad. Aga ei aita enam ükski rohi, peab tahes ehk tahtmata kuuliga läbistama too rumal süda, kes ei suuda kuidagi lahti kiskuda tollest kergemeelsest preilnast. Siis aga tuksatab noormehel läbi pää hirmus küsimus: „Mis ütleb papa, mis mõtleb siis mamma, mis teeb küll sõsar, kelle juures olen külalisena?...“
Ja süda kukub hoopis saapasäärde. Aga nooruri esimene armastus on omad hambad liig sügavasse südamesse löönud…
Ja pisarais silmi taeva poole tõstes lausub ta pühalikult ööhämarusse needsinatsed romaanist loetud ja päheõpitud sõnad: „Ma ei või elada sinuta! Suren armastades sind…“
Kihutas see pääle kuuli jalga ja langes surnuna oma vere sisse maha.
Väga õige, sest too kõige kurja juur, süda, oli ju säärde pugenud ja kust teda sunnikut muidu kätte saab, kui kuul järele kihutada.
Aga pauk tõmbas peolt tulevate inimeste tähelepanu endale. Rutati kohale ja leiti veres hoigav enesetapja. Jooksti siis paanikas alevit mööda laiali kõigile kohutavat uudist teatama. Et aga hirmul ikka suured silmad on, muutus too lugu nii jubedaks ja kohutavaks, et kuulajail juuksed pääs püsti tõusid.
Tulid arstid, vaatasid „surnu“ läbi ja tulid üksmeelsele otsusele, et noormees ei olnud teps mitte surnud. Süda, too rumal süda ei olnud siiski laskemomendil sääres olnud. Ja nii oli kuul jooksnud vaid säärest läbi, elu võtmata.
Labels: kollane, korm kahtlemine, vana hea